Draama Andides – jääda ellu!

27 minutit lugemist

Uruguay ragbimeeskond Christian’s Club tšarterdas Montevideos lennuki, et lennata Santiagosse (Tšiili) sõpruskohtumisele. Reis pidi kestma ainult neli päeva – neljapäeval 12. oktoobril 1972 Santiagosse ja esmaspäeval tagasi. Mehed olid noored, neil nappis raha ja seepärast leiti, et kõige odavam on rentida reisiks lennuk Uruguay õhujõududelt. Kuna lennukis jäi kohti üle, öeldi meestele, et soovi korral võivad nad ka oma pereliikmeid tasuta kaasa võtta. 40 reisijat ja 5 meeskonnaliiget ei jõudnud aga kunagi pärale…

Kahemootoriline Fairchild FH-277, pardanumbriga 571, startis neljapäeval, 12. oktoobril 1972 Montevideo lennuväljalt. Lennuk võttis kursi läände. Kuna Andidele lähenedes hakkas ilm halvenema, otsustati teha vahepeatus Argentinas Mendozas. Andidest üle lendamiseks oli vaja head nähtavust. Järgmisel päeval jätkati teekonda. Mitte miski ei viidanud sellele, et võiks juhtuda midagi kohutavat. Kuigi oli reede ja kolmeteistkümnes… Kuidas võis aga suhteliselt kogenud piloot, nagu seda oli 39-aastane Julio Ferradas, teha nii ränga vea? Ta oli juba 29 korda üle Andide lennanud ja tal oli lennustaaži 5200 tundi, mis tänapäevaste kriteeriumide järgi pole kuigi palju.

Lennukatastroofi peasüüdlane Julio Ferradas Fairchild FH-277 taustal.

Ka polnud Fairchild FH-277 teab mis heade näitajatega lennuk. Eelkõige olid tal suhteliselt nõrgad mootorid (2×2300 hj). Seda lennukit ehitati kõigest 78 eksemplari ja neistki tegid 23 surmajuhtumitega lõppenud avarii, milles hukkus ühtekokku 330 inimest. Need mehed aga, kes Fairchild FH-277 rentisid, ei teadnud selle lennukitüübi halbadest omadustest midagi.

„Oleks me teadnud, et sellel lennukil on nii halb kuulsus, poleks me eales selle pardale astunud,“ meenutab Nando Parrado.  Pärast starti Mendoza lennuväljalt võttis kapten Ferradas kõigepealt kursi lõunasse. Mendozast otse Santiagosse lennates oleks tulnud lennata üle kõrgete mägede, mis oli selle lennukitüübi puhul aga vägagi riskantne ettevõtmine. Lõunas olid mäed madalamad ja seega ka risk väiksem. Siinkohal tahaks selle loo autor teha ühe olulise ääremärkuse. Teatavasti oli Fairchild FH-227 lennulagi kogunisti 9300 meetrit, mille kuradi pärast pidi lennuk lendama tunduvalt madalamal, seda enam, et lennuk polnud ju maksimaalselt koormatud?

Sellist marsruuti pidi kavatses lennuki kapten lennata Mendozast Santiagosse, et vältida ülelendu kõrgetest Andidest.

Kahjuks registreerib baromeetriline kõrgusmõõtur kõrguse merepinnast, mitte aga maapinnast, mis mägede kohal halva nähtavuse juures lendamisel kujutab endast suurt ohtu. Oletame, et kõrgusmõõtur näitab kõrguseks 4500 meetrit. Aga mis siis saab, kui lennuki teele jääb mägi, mille kõrgus on 5000 meetrit? Nähtavuse puudumisel on piloodi ülim ettevaatus elulise tähtsusega. Vastuseta jääb küsimus, miks Ferradas nii madalal lendas. Ilmselt puudus lennukil ka radar, mis oleks näidanud kõrgust mitte merepinnast, vaid konkreetsest kohast, kust lennuk üle lendab. Lennates kohati kuni 6000 meetri kõrgusel, sattus Fairchild tugevatesse, lausa orkaanitaolistesse lumistesse õhuvooludesse. Üle Atlandi puhuvad jugavoolud tekitavad Andide järskudel nõlvadel sageli väga tugevaid tuuli, nii et ainuüksi mägede lähedalt möödalendamine on üsna ohtlik. Lennukis valitses aga ülev meeleolu, kõik olid heas tujus, lobisesid ja viskasid nalja.

Lennuki kapten Ferradas arvas millegipärast, et lennuk on juba Curicò kohal ja suundus põhja poole. Tegelikult lendas aga otse Andide kõrge keskmäestiku poole.

Andide kohal oli tihe pilvitus. Ja siis tegi piloot oma arvestustes saatusliku vea. Lennuk oleks pidanud kell 15.33 jõudma Curicò kohale. Pilootide ja Santiago dispetšeri salvestatud jutuajamise järgi olevat aga Fairchild ületanud Curicó juba kell 15.24. Andide ületamiseks antud lõigul oleks tavaliselt kulunud umbes 11 minutit. Piloodid arvasid ekslikult, et nad on mäeaheliku juba ületanud. Kapten Ferradas otsustas pöörata põhja poole ja jätkata lendu Santiago suunas – tegelikult aga otse Andide keskosa suunas. Jääb absoluutselt arusaamatuks, mille põhjal määras piloot lennuki asukoha, kui nähtavust polnud ja mitte ükski lennujuhtimise radar (ilmselt polnud ka neid) ei kinnitanud lennuki tegelikku asukohta. Ainuüksi lennuaja põhjal läbitud vahemaad hinnata on sama kui kohvipaksu pealt ennustada.

Selle vahemaa oleks lennuk läbinud kõigest 11 minutiga.

Kapten Ferradas alustas laskumist, kuigi nähtavust polnud ja ta ei teadnud kui kõrgel lennuk mägedest tegelikult asus. Stjuardess tuli reisisalongi ja palus kõigil igaks juhuks turvavööd kinnitada, sest lennuk pidi hakkama „pisut tantsu lööma“. Reisijate lõbus meeleolu asendus kiiresti murelikkusega, sest lennuk hakkas üha tugevamini rappuma. Ferradas aga jätkas laskumist, sest arvas tõsimeeli, et lennuk on juba Tšiili kohal ja Andide mäeahelikust möödunud.

Äkki ilmusid pilvede vahelt nähtavale lumised mustendavate nõlvadega lumised mäeharjad. Lennuk hakkas veelgi tugevamini rappuma, reisijaid haaras paanika. Ägedates turbulentsides rappuv Fairchild sattus kõigile lisaks nn tuulenihkesse (suure kiirusega allapoole liikuvasse õhuvoolu). Reisijad aimasid halba, kui kuulsid mootorimüra valjenemist – lennuk üritas asjatult kõrgust võtta.

„Mul oli ainult 5–7 sekundit aega mõistmaks, et me põrkame vastu mäge,“ meenutas Fernando (Nando) Parrado hiljem.

Kuigi lennuki vrakk jäi otsimispiirkonda (märgitud roosa värviga), ei suudetud seda õhust märgata.

Hetk hiljem riivas lennuki parem tiib umbes 4000 meetri kõrgusel mäeharja ja murdus kere küljest lahti. Tiib paiskus tahapoole ja rebis lennuki küljest sabaosa koos kiilu ja kõrgustüüridega. Seega ei eraldunud sabaosa lennukist mitte kokkupõrkel mäeharjaga nagu seda näidati mängufilmis „Alive” („Elusalt”, 1993). Asjaosalistel siiski vedas, sest oleks Fairchild ainult pisut-pisut eemal tabanud mäeharja kas vasakult või paremalt poolt, oleks lennuk purunenud tuhandeks tükiks.

Viis reisijat ja üks meeskonnaliige paisati lennukist välja. Mõni hetk hiljem riivas lennuk veel ühte mäeharja ja kaotas ka vasaku tiiva. Tiibadeta Fairchild jätkas libisemist mööda liustikku kiirusega umbes 350 km/h ja jäi lõpuks seisma, ilma et oleks laiali lagunenud. Hiljem tehti kindlaks, et lennuk oli mööda liustiku libisenud umbes 1500 meetrit ja jäänud pidama umbes 3600 meetri kõrgusel. Asjaolu, et lennuki kere ei põrganud vastu mõnda kaljunukki ega purunenud, päästis paljude elu.

Lennuki tiibadeta kere libises ligi 1500 meetri, enne kui pidama jäi (märgitud kahekordse punase ringiga).

Vahetult õnnetusel hukkus 9 reisijat, lennuki kapten Julio Ferradas ja veel kaks meeskonnaliiget. 33 elasid õnnetuse üle, kuigi mõned oli raskesti vigastatud, nende hulgas ka Nando ja tema õde Susana Parrado.

Enamus ellujäänutest polnud kunagi lund näinud, sest Uruguay kõrgeim punkt asub kõigest 500 meetri kõrgusel merepinnast.

Vaatepilt sündmuskohal oli kohutav: vigastatud, veri, luumurrud, kõikjal rusud. Ellujäänud üritasid esialgu igati vigastatutele abi anda. Lennuki kapten Ferradas oli surnud, teine piloot Dante Lagurara raskesti vigastatuna purunenud piloodikabiini kinni kiilunud. Piloot palus, et keegi annaks talle püstoli, et ta saaks oma piinadele lõpu teha. Samas oli ta ainuke, kes oleks võinud ellujäänutele öelda nende umbkaudsegi asukoha. Enne surma jõudis piloot veel vaid öelda, et nad on Curicòst üle lennanud.

Vaade vraki asukohast itta.

Just see lennukikere oli ellujäänutele pelgupaigaks rohkem kui kaheks pikaks kuuks. Ellujäänud leidsid kaardi, mida vaadates võis veenduda selles, et Curićo asub tõesti Tšiilis. Järelikult asub õnnetuspaik Andide lääneosas. See oli suur eksitus. Lennuk ei olnud tegelikult Curicó linnani jõudnud, vaid kukkus alla Argetnina Andides, piirkonnas, mis on nii kõrvaline paik, et seal puuduvad paljudel mägedel isegi nimed…

Ellujäänud pidid vaeva nägema ja pingutama selle nimel, et mitte juba esimesel ööl surnuks külmuda.

„Esimene öö oli kohutav,“ meenutab Fernando Parrado. „Päike loojus kella 16 paiku. Me pidime umbes 15 tundi ootama, enne kui saime teda jälle näha.“

Vaade vraki asukohast põhja.

Inimesed pidid hoidma üksteise lähedale, et maksimaalselt sooja saada. Õhutemperatuur langes öösiti alla –35 °C. Esimesel ööl suri veel neli reisijat ja teine piloot Dante Lagurara. Hommikul kuulsid 28 ellujäänut lennukimootori müra. Kuna lennuki kere oli valge, polnud see õhust nähtav. Surnud lohistati vrakist välja, et lennukikeres ruumi teha. Süüa polnud midagi – ainult paar napsu alkoholi ja pisut šokolaadi. Nendest varudest oleks jätkunud 9-10 inimesele maksimaalselt üheks ööpäevaks. Isegi range kokkuhoiu juures oleks sellest kraamist jätkunud ainult mõneks päevaks.

Kolmandal päeval andis Nando Parrado, keda juba surnuks peeti, endast elumärki. Tänapäevaste teadmiste juures võime öelda, et vigastatud aju parimaks kaitsevahendiks on selle jahutamine. Asjaolu, et Nandot peeti surnuks ja ta lohistati teiste hukkunute juurde külma kätte, võiski tema vigastatud aju päästa. Eduardo Strauch meenutab, et teadvusele tulnud Nando päris kõigepealt oma ema ja õe järele ja oli šokeeritud, kuuldes, et tema ema oli surma saanud.

Vaade vraki asukohast lõunasse.

Ellujäänud olid vapustatud neid ümbritsevate mägede ilust, kuid see oli elutu ilu. Kõrgemal kui 3000 meetrit on ainult jää, lumi ja paukuv pakane. Mitte midagi söödavat!

Esimesed kolm-neli päeva oodati päästjate saabumist, kuid midagi ei juhtunud! Asi oli selles, et päästjad lähtusid lennuki ootus- ja tavapärasest marsruudist. Kolme riigi otsimismeeskonnad ei suutnud lennuki vrakki leida, kuigi see jäi otsimispiirkonda.

21. oktoobril suri Susana Parrado oma venna käte vahel. Kümnendaks päevaks oli elus veel 27 inimest. Tol päeval kustus ka viimane lootus päästetud saada. Ellujäänud leidsid transistorraadio. Uudistesaates teatati, et lennuki otsimine on lõpetatud. Ellujäämine sellises olukorras oleks tähendanud ainult aeglast ja piinarikast näljasurma.

Tundmatu surnukeha lennukivraki juures.

Nando Parrado oli tollal meeskonnas kõige paremini treenitud mängija ja juba neljandal päeval pärast lennuõnnetust tahtis ta laskuda alla orgu, et abi tuua. Kui üks kaaslane ütles, et nii nigela, ainult šokolaaditahvlist ja pudelist veinist koosneva toidumoonaga jääb ta nälga, vastas Nando järsult: „Siis söön ma ühe piloodi ära. Lõpuks keerasid nemad meile käki kokku.” Mida ta tundis, kui tal tuli oma sõnad teoks teha? „Meil polnud teist võimalust,” ütles ta hiljem möödunut meenutades lihtsalt.

Janu esilagu ei olnud vaja tunda, sest mehed painutasid ühe lennukiistme seljatoest võetud plekitükid paariks lehtriks ning lasksid päeval lumel neis sulada ja pudelitesse tilkuda. Kuid pikemas perspektiivis poleks ainuüksi lumevee joomine aidanud elus püsida. Pärast seda, kui mehed said raadio kaudu teada, et otsingud on lõpetatud, oli selge, et midagi tuleb süüa. Kuid mida?

Ellujäänud vraki taustal aega surnuks löömas.

Kohvreid, lennukiistmeid, plastiktopse? Need pole ju söödavad. Teisalt, ellujäämisinstinkt on inimese tugevaim instinkt. Ja sellises ekstreemses olukorras on inimene valmis ekstreemsusteks. Kulus aega, kuid tasapisi hakkasid kõik leppima mõttega, et tuleb süüa hukkunud kaaslaste liha. Raske oli seda mõtet välja öelda, kuigi kõik mõtlesid ühtemoodi. Lohutati ka ennast kristliku armulaua meenutamisega. Lennukis oli ainult üks väike kirves, aknaklaaside kildudest meisterdati kirve abil noad.

„Öösiti oli külma kuni 40 kraadi. Selleks, et sooja saada, hõõrusime päeval ennast üksteise vastu, öösel aga magasime kõik hunnikus koos. Alguses sõime lund, magu valutas ja muutus kõvaks kui betoon. Mõni aeg hiljem oli seevastu tunne nagu magu põleks. Me muutusime huntideks, vihkasime neid, kes olid paksemad, sest nad elavad kauem. Nelja päeva pärast algasid tülid, kaklused. Rusikad eine asemel. Hullumeelne nälg! Mul olid metsikud nägemused: grillipeod, mahlased rammusad praed.

Lennukivraki kõrval on näha ühe hukkunu paljaksnüsitud selgroo jäänuseid. 22. detsembriks, kui helikopterid õnnetuspaika jõudsid, oli söömata veel vaid ainult kuus laipa.

Nädala pärast kuulsime transistorraadiost, et meie otsimine on lõpetatud. Ma ütlesin: „Kui me ei taha nälga surra, peame tegema mõeldamatut.” Igaüks sai aru, mida ma silmas pidasin, kui ütlesin: „Ka jumal ohverdas enda, oma liha, oma vere. Meenutagem püha õhtusöömaaega.” Me diskuteerisime neli tundi, siis võtsime üksteisel kätest kinni ja lugesime meieisapalvet. Seejärel lõikasin ühe laiba habemenoaga lahti, eraldasin õhukesed lõigud ja panin need päikese kätte kuivama…” meenutas hiljem Roberto Canessa, kes oli tollal 19-aastane.

Liha tuli süüa toorelt või siis päikesepaistel kuivatatuna. Paljud olid üllatunud, kui tundsid, et liha annab energiat ja parandab enesetunnet. Enamaltjaolt tuli süüa toorest liha, sest puitu ja paberit tule tegemiseks oli napilt.

Gustavo Zerbino meenutab: „Religioossest seisukohast võetuna ei näinud ma selles mingit pattu. Parem sööme meie selle liha ära, kui et jätame selle vakladele. See ei olnud mul tollal probleemiks ega ka nüüd.“

Puhtmeditsiinilisest seisukohast võetuna on inimliha täisväärtuslik energiaallikas. Tähtis oli ainult see, et oleks söödud erinevaid organeid. Hädasolijate kehad signaliseerisid, mida süüa ja mis kõige paremini maitseb. Ära söödi hukkunute peaaegu kõik kehaosad. Hiljem leierdati sensatsioonimaias meedias lõpmatuseni Andides toimepandud kannibalismist, ainult et igat masti targutajad unustasid, et kannibalism on see, kui inimene eelnevalt oma ohvri tapab. Kuid need mehed seal jäises põrgus sõid ju hukkunuid…

Mehed kinnitasid vastastikku, et kui veel üks neist peaks surema, siis söögu teised teda rahumeeli, et vähemalt mõnigi jääks ellu.

Õnnetutel polnud aimugi sellest, et nad istusid püssirohutünni otsas. Lennuki vrakk asus laviinide alal ja nii oli ainult ajaküsimus, mil järjekordne laviin veerema pääseb. Hinnanguliselt on Andides igal aastal umbes veerand miljonit laviini. Paraku on laviinil kohutav jõud.

Nando Parrado.

Ja siis see juhtus. Kolm päeva sadas lund, mehed olid lennukis ega saanud sealt enam välja. Ööl vastu 29. oktoobrit kuulsid kõik mingit kummalist heli, ja siis sööstis tohutu laviin otse lennuki purunenud tagaosa poole. Kõik mattus lumme. (Inimene võib ilma õhuta umbes kolm minutit vastu pidada, umbes 75 protsenti laviini alla jäänutest lämbub.) Ellujäänutel oli tükk tegemist, et osaliselt lumme mattunud vrakis ennast lume alt välja kaevata. Ka polnud teada, kes on veel elus või kes hukkunud. Selgus, et laviin oli tapnud kaheksa kaaslast, nende hulgas veel ainsana ellu jäänud naise Liliana Metholi ja ühe lennuki meeskonnaliikme. Seega oli pärast laviini elus veel 19 meest. Tervelt kolm päeva olid ellujäänud lumevangistuses, tundes ennast nagu uppunud allveelaevas. Nüüd tuli neil hakata sööma kaaslasi, kes veel hiljuti elus olid. See oli kõigile raske. Kuid lõpuks sai meeletu elutahe võitu kõigist eelarvamustest ja tabudest. Mis on ühe õnnetus, see on teise õnn…

„Ilma selle laviinita poleks me ellu jäänud,“ meenutab Nando. „Me suutsime veel poolteist kuud vastu pidada, sest meil oli kaheksa laipa.“

Lennuki rusud.

Üks meestest leidis mingi toru, millega tal õnnestus uuristada auk läbi lennuki kere ülaosa. Lõpuks suutsid ellujäänud ennast lennukivrakist välja kaevata. Järgnevatel nädalatel hakkas lumi vraki ümber tasapisi sulama. Nüüd kartsid mehed, et vrakk võiks mõnda liustikulõhesse libiseda.

Aeg möödus rutiinselt: päeval tuli sulatada lund, kuivatada laipade liha ja loota, et neid siiski leitakse. Kõige turvalisem paik selles külmas lumepõrgus oli lennukivrakk, mis pakkus peavarju ja kaitset külma tuule eest. Väljas käidi harva, vraki juurest eemale minna ei söandatud. (Vahemärkuseks olgu öeldud, et õnnetuspaigas oli lume sügavus umbes 30 meetrit.)

„Vraki juurest ei juletud kaugemale minna, sest see oli meie ainuke pelgupaik,“ meenutab Carlos Paez. „Me üritasime leida vraki tagaosa, kuid loobusime sellest, kuna olime liiga nõrgad.“

„Lihtsam oleks olnud surra kui edasi elada,“ meenutab Nando.

Lennukivraki tegelik asukoht (roheline joon tähistab Tšiili-Argentina piiri, roheline ring aga piirkonda, kus ellujäänud arvasid end olevat.)

Kuu aega pärast lennukatastroofi otsustasid kolm meest – Roberto Canessa, Antonio Vizintin ja Fernando Parrado minna vrakist nii kaugele kui suudavad ja siis tagasi pöörduda. See oli test. Oli ilmselge, et keegi peab leidma tee alla orgu ja abi kutsuma. Kolme kilomeetri kaugusel Fairchildi vrakist leidsid mehed lennuki sabaosa, kus olid mõned kohvrid. Nad otsisid toitu, kuid leidsid ainult pisut šokolaadi. Üheks huvitamaks leiuks osutus fotoaparaat ja 24-voldiline aku. Järgmisel päeval pöördusid mehed tagasi. Kõik lootsid lennuki purunenud piloodikabiinis asuva raadiosaatja akuga ühendada ja sel viisil abi kutsuda. Kuid see ettevõtmine osutus liiga keeruliseks ja nii tuli sellest loobuda.

Leitud fotoaparaadiga jäädvustati üksteist ja sündmuspaik lootuses, et kui nad kõik peaksid hukkuma, siis jäävad neist vähemalt fotod…

Kaardil on näidatud lennukivraki asukoht ja kahe mehe teekond Los Maitenesi (märgitud rohelise punktiiriga, punase punktiiriga on märgitud Tšiili-Argentina piir).

34. päeval hakkasid nõrgad ja vigastatud surema. Üks neist oli Arturo Nogueira, kes oli õnnetusel jalga vigastanud ja kellel oli tekkinud haavapõletik. Kolm päeva hiljem suri haavapõletiku tagajärjel Rafael Echavarren. Numa Turcattil tekkis aga nii tugev vastikustunne inimliha vastu, et ta loobus selle söömisest. Ka tema suri. Kaks kuud pärast lennuõnnetust olid 45 reisijast elus veel vaid 16. Enamus hukkunutest oli juba ära söödud, jäänud olid veel vaid mõned laibad – nende hulgas ka Nando ema ja tema õde.

Nando ütles Robertole, et nad peavad nii kiiresti kui võimalik sealt ära minema. Kuid keegi ei teadnud, millises suunas tuleks hakata mägedest alla laskuma. Läänepoolset teed blokeeris ligi 4600 meetri kõrgune mägi. Keegi ei kahelnud teise piloodi sõnades, kuid see polnud veenev kinnitus selle kohta, kas asutakse Tšiilis või Argentinas. Ükski meestest ei võinud teada, et kõigest 30 kilomeetri kaugusel ida pool õnnetuspaigast asub hotell Termas Sosneado. (Tänaseks on hotell küll juba ammu maha jäetud.) Oleks mehed vaid õiget suunda teadnud, poleks hotellini jõudmine mingi probleem olnud. Kahjuks oli tee hotellini äärmiselt raske, teiseks oleks tulnud ületada lai käredavooluline mäestikujõgi. Kõik see on muidugi tagantjärele tarkus, kuid üks oli selge, mehed pidid alla laskuma.

Lõpuks oli Nando see, kes tegi ettepaneku mägedest alla laskuda. Teised kõhklesid ja kartsid, et ka see ettevõtmine võib ebaõnnestuda. Roberto jäi lõpuks nõusse ja oli valmis raskele teekonnale asuma.

Ülejäänud mehed aitasid neil lennuki vrakist leitud materjalidest valmistada magamiskotid, mis oleks neid öösiti lõikava pakase eest kaitsnud.

12. detsembril, 61 päeva pärast lennuõnnetust asusid Canessa, Parrado ja Vizintin teele. Lahkumisel ütles Nando kohalejääjatele, et kui nad tagasi ei tule, siis võivad nad rahumeeli ka tema ema ja õe ära süüa. Ta ei oleks pidanud seda ütlema, kuid ta tegi seda. Teised pidasid seda suureks žestiks.

Mehed asusid teele, seljakottides sokkidesse pakitud inimliha kolmeks päevaks. Tervelt kaks päeva võisid mehed vraki juures jälgida oma kolme kaaslase ülimalt aeglast mäkketõusmist.

Nando ja Roberto koos neid päästnud karjusega.

Esimesel päeval olid need kolm väga optimistlikud ja energilised. Hommikuti käia oli kerge, sest lumi oli kõva. Päeva jooksul lumi sulas ja muutis kõndimise äärmiselt vaevaliseks. Hõredas õhus liikumine nõudis ülimat pingutust. Iga sammu jaoks oli vaja korda viis sisse hingata. Hiljem selgus, et peaaegu 45-kraadine mäenõlv, mille mehed ületasid oli 4320 meetrit kõrge. Kuid selle mäeharja taga oli veel teine mägi! Kui nad olid juba paaaegu teisele mäeharjale jõudnud, arvas Roberto nägevat midagi, mis meenutas teed, kuid see asus nende marsruudi vastassuunas. Nüüd me teame, et Roberto tõepoolest ei eksinud ja too peenike niit, mida ta kaugel allpool nägi, oli tõesti tee. Siiski otsustasid mehed teekonda endises suunas jätkata ja tõusid peagi mäeharjale. Nandol ja tema kahel kaaslasel oli kulunud kolm pikka päeva, et mäeharjale jõuda, kuid oma suureks pettumuseks ei näinud nad enda ees Tšiili haljendavaid orge, vadi ainult mägesid, mägesid…

See oli meestele tõeline šokk. Kuid Nandol jätkus jõudu ja tahet, et edasi minna – edasi läände! Kui Robertol ja Nandol veel jaksu jätkus, siis Antoniole muutus edasiliikumine üha vaevalisemaks. Mõlemad mehed tegid talle ettepaneku tagasi minna, nii jääks neile ka rohkem liha. Antoniol ei olnud midagi selle vastu. Lennukivrakis võis ta end vähemalt kindlana tunda. Allalaskumiseks kulus tal kõigest mõni tund. Antonio rääkis vraki juures olijatele, et haljendavate orgude asemel nägid mehed ainult teisi mägesid…

Kiri, mille Nando kirjutas karjusele.

Roberto ja Nando mõistsid, et tagasiteed ei ole. Lihtsalt tuleb edasi minna. Nad suutsid päevas läbida ainult kõige rohkem kümme kilomeetrit. Rännak kestis kümme pikka päeva. (Hiljem selgus, et mõlemad mehed olid kümne päeva jooksul läbinud Andides peaaegu 65 kilomeetrit!)

Lõpuks hakkasid mehed lume asemel nägema veerkive. Nüüd hakkas ka soojem, kuid see tõi kaasa uue häda – kaasvõetud inimliha hakkas roiskuma. Robertol tekkis kõhulahtisus, mis ilma ravita oleks võinud lõppeda surmaga. Olukord oli kriitiline. Selleks ajaks oli Nando kaotanud 27 ja Roberto 18 kilogrammi.

„Nando ja Roberto olid lahkunud 12. detsembril ja meie olime lootust kaotamas,“ meenutab Eduardo Strauch.

Nando ja Roberto ei suutnud oma õnne uskuda, kui sattusid lõpuks lumepiirile, mis tähistas nende jaoks piiri elu ja surma vahel. Siis satuti vulisevale ojale ja pisut hiljem rohelisele murulapikesele. Esimene märk tsivilisatsioonist oli rohtu sööv lehm. See tähendas, et läheduses pidi olema ka selle pudulojuse omanik. Siis sattusid nad tsivilisatsiooni kindlale märgile – tühjale konservsupipurgile.

Roberto Canessa (päikeseprillidega) pärast lumepõrgust pääsemist.

Lõpuks jõudsid ülimalt kurnatud mehed mägijõe kaldale, mille teisel kaldal ratsutas keegi mees. Too märkas neid ega suutnud oma silmi uskuda, et nii kõrgel mägedes võiks veel inimesi kohata. Kahjuks oli voolava vee mühin nii vali, et oli võimatu üle selle mühina teisele kaldale karjuda. Üle jõe ujumine ei oleks tulnud kõne allagi, sest mõlemad mehed olid selleks liiga nõrgad ja nad oleksid jäises vees lihtsalt uppunud.

Siis läks aga pimedaks ja mehed jäid jõe kaldale oma magamiskottides magama. Järgmisel hommikul umbes kella poole kuue paiku ärkasid nad üles ja nägid jõe teisel kaldal lõkkesuitsu.

Nando, kellel oli jõudu rohkem, läks kaldale. Mees teisel kaldal võttis tüki paberit, mässis selle koos pliiatsiga ümber kivi ja viskas üle jõe. Nando korjas saadetise üles ja kirjutas paberile: „Ma olen koos lennukiga mägedes alla kukkunud, ma olen pärit Uruguayst. Me oleme 10 päeva käinud. Mu sõber on vigastatud ja lennuki vrakis on veel 14 vigastatut. Me peame siit kiiresti minema saama, kuid me ei tea kuidas. Meil pole süüa. Me oleme nõrgad. Millal meile järele tullakse? Me ei jõua enam käia. Kus me oleme?“

Roberto Canessa pärast pääsemist.

Hiljem selgus, et Roberto ja Nando olid jõudnud Los Maitenesi, kohta Tšiili Andide eelmäestikus asuvas orus.

Nando viskas kirja koos kiviga tagasi. Tundmatu mees luges seda, vaatas Nando poole, luges veel kord ja andis pealiigutusega mõista: „Hästi, oodake siin!“. Veel enne, kui ta hobuse selga istus, viskas ta Nandole tüki valget leiba ja juustu. Nando ulatas selle Robertole. See oli esimene normaalne toit pärast pikka inimlihadieeti mägedes. Tundmatul karjusel kulus 10 tundi lähimasse asulasse ratsutamiseks. Lõpuks sõitis ta ühe veoautoga Puente Negrosse ja alarmeeris politseid, kes omakorda lükkas käima päästmisaktsiooni. Karjus Sergio Catalan tuli Roberto ja Nando juurde tagasi koos kuue sõduriga hobustel. Need toimetasid mõlemad mehed Puente Negrosse. Seal anti meestele sooja suppi, näidati kaarti ja paluti öelda, kus ülejäänud on. Nando joonistas kaardile nende teekonna. Sõdurid ei suutnud uskuda, et need kaks näljast nõrkenud inimvaret suutsid nii pika vahemaa läbida. Kuidas said sellega hakkama kaks meest, kes polnud alpinistid, kellel polnud õrna aimugi oma asukohast ega sellest, kuhu nad võiksid välja jõuda, kuid said siiski hakkama uskumatu teekonnaga.

Lennuõnnetuse üleelanud olid küll tugevasti kõhnunud, kuid üllatavalt hea tervise juures.

Alles siis, kui Nando ja Roberto nägid ei tea kust väljailmunud ajakirjanikke, hakkas neile kohale jõudma – nad on tõesti elus, nad on päästetud!

Samal ajal kuulsid ellujäänud lennukivrakis transistorraadiost uudist, et kaks meest Uruguay õhujõudude lennukist 571 on Andides välja ilmunud.

„Roberto ja Nando väljailmumine tähendas meie meeletute kannatuste ja olelusvõitluse lõppu,“ meenutab Carlitos Paez.

Samal päeval hakati helikopteritega ülejäänuid ellujäänuid otsima. Kõrgus oli suhteliselt nõrkade mootoritega helikopterite jaoks pisut liiga kõrge, kuid otsitavad siiski leiti ja helikopterid maandusid vraki kõrvale lumele. Kuna kõiki ei suudetud peale võtta, toodi järgmisel päeva hommikul ära ülejäänud mehed, kes kõik toimetati ühte Santiago haiglasse, kus arstid leidsid, et ainult ühe mehe seisund oli raske, kuid mitte lootusetu.

* * *

Umbes poole kilomeetri kaugusel vrakist, väljaspool laviinitsooni matsid sõdurid lennuõnnetuse ohvrite vähesed jäänused kivide alla. See tehtud, valas päästekomando kahemootorilise lennuki Fairchild FH-277 vraki bensiiniga üle ja süütas põlema. Argentina Andides toimunust ei tohtinud jälgegi jääda. Mitte keegi ei pidanud teada saama, kas hukkunute laibad jäid puutumata või sõid ellujäänud nad ära, et valges põrgus, lõikava pakase käes mitte nälga surra. Hiljem paigutati ohvrite matmiskohale ka rist kirjaga „Lähemale sulle, mu Jumal“.

See enam kui tagasihoidlik mälestusmärk tähistab lennuõnnetuses hukkunute jäänuste matmiskohta.

Kõigest hoolimata lendas sensatsiooniline uudis Andides asetleidnud draamast juba 1973. aasta jaanuaris üle terve maailma. Uruguay ragbimängijate kohta hakkasid liikuma küünilised mõtteavaldused.

Nii jutustas 1993. aastal üks 16 ellujäänust, tollal 43-aastane TV-produtsent, kuidas ühel lennureisil stjuardess talle toitu tõi, aga mees selja taga õelutses: „Talle tuleks hoopis anda reisijate nimekiri.”

Mõned lasksid pärast pääsemist teha grupiteraapiat. Nad arvasid, et mitte ükski inimene poleks suutnud pärast seda, mida nemad tegid, rahulikult edasi elada. Kuid juba mõne seansi möödudes hakkasid nad igavust tundma. Mälestus juhtunust koormas neid, kuid nad ei tundnud mingit talumatut süüd. Nad hakkasid raviseansside ajal spordist lobisema, takseerisid oma arsti ja viskasid nalja: „Me oleme näljased.”

Samasuguse irooniaga nimetas südamespetsialist Roberto Canessa filmi „Voonakeste vaikimine” oma lemmikfilmiks. Eriti meeldivat talle stseen, kus Hannibal sööb inimese maksa ubadega ja joob sinna juurde veini.

Isemeelne Canessa oligi see, kes tookord tegi ettepaneku hakata surnuid sööma. Katoliiklasest meditsiiniüliõpilane selgitas oma kaaslastele, et nende kohus ellu jääda on tabust suurem. „Tegemist on hingetu lihaga ja mitte millegi muuga,” ütles ta.

Inimliha söömine polnud kerge: mõistus tõrkus, kuid magu nõudis oma. „Kui mul oli kõht täis ja päike paistis, tundsin end õnnelikuna,” meenutas Canessa oma elu halvimaid nädalaid.

„Päev päeva kaupa elasime ilma korraliku varustuseta 40-kraadise pakase käes,” jutustas Carlos Paez (sünd. 1954), kes ühe kunstniku pojana oli üles kasvanud Montevideo rikaste linnaosas, nagu tema sõbradki .

Paezi isa tegi tookord kõik mis võimalik, et ohvreid üles leida. Päästegrupid jalgsi ja helikopteritega asusid otsingutele. Abi saamiseks pöörduti isegi selgeltnägijate poole.

„Andide apostlid”, nagu neid pressis vahel ka nimetati, rääkisid oma loo Ameerika kirjanikule Pears Paul Readile. Oma dokumentaalses romaanis „Alive” („Elusalt”) kirjeldas ta noorte meeste kannatusi, nende lootusetut olukorda ja peaaegu spiritistlikku üksindust. Selle bestselleri järgi väntas Frank Marshall 1993. aastal samanimelise filmi.

Nando Parrado oli filmi konsultandiks. Filmi välisvõtteid tehti neli kuud 3000 meetri kõrgusel liustikul Kanadas Briti Kolumbias. Nandot mänginud Ethan Hawke võttis selle ajaga maha 20 naela, Nando ise kaotas tookord kaalust 50 naela.

Canessa isa: „Arstina sain ma kohe aru, et sellistes tingimustes ei oleks saanud ükski inimene ellu jääda, kui ta poleks võtnud vastu julget otsust.”

22. detsembriks, kui helikopterid õnnetuspaika jõudsid, oli söömata veel ainult kuus laipa. Oli selge, et muutumatuna ei tulnud neist keegi oma harjumuspärasesse argipäeva tagasi.

„Mitte Andides ei ela kannibalid,” ütles reklaamispetsialist Carlos Paez. „Nad on siin all. Siin püüab igaüks teist ära süüa. Mägedes valitsenud meeleolus oli seevastu midagi puhast, süütut. Ma maksaksin ükskõik kui palju, et seda veel kord läbi elada.”

Tänutundega meenutas veisekasvataja Coche Inciarte (sünd. 1949) kaaslaste omakasupüüdmatust. Just temal oli tookord kõige raskem end sundida liha sööma, hiljem aga koguni siseelundeid, ajusid ja soolikaid. Lõpuks oli ta liiga nõrk, et püstigi tõusta. Üks kaaslane tõi siis talle terve pudelitäie sulatatud lund – hindamatu kingituse.

Ilma sellise hoolitsuseta poleks nõrgemad ellu jäänud. Loomulikult karjusid nad üksteise peale, kui keegi öösel lennukikeres kellelegi jalaga näo peale astus. Loomulikult olid nad turjas selle kallal, kes ei läinud põrguliku külma pärast välja pissima. Kuid nad ei laskunud kunagi hammas hamba vastu mentaliteedini, mida kirjanikud armastavad viimasel ajal „inimesele omaseks” nimetada.

Fairchildi surmalend liitis mehed ühte. Iga aasta 22. detsembril, oma pääsemise aastapäeval, tulevad nad koos perekondadega kokku. Siis joovad nad šampanjat, räägivad Andidest ja pimedatest külmadest öödest; tuletavad meelde, kuidas nad oma pundunud huulte vahel sigaretti tõmbasid, karamellikissellist unistasid ja mõtte juures, et nad ei tähista võib-olla enam kunagi jõulusid, nutma pidid.

© Peter Hagen