Dr Goebbelsi kümme küsimust

11 minutit lugemist

1926. aasta novembri algul saabus dr Joseph Goebbels Suur-Berliini, mille uueks gauleiteriks (s. t. natside Berliini organisatsiooni juhiks) oli NSDAP ta määranud. Dr. Goebbels leidis ulualuse abielupaar Steigerite pool. Võluvast korteriperenaisest sai varsti väikest kasvu ja kõhetu doktori kui innustunud võitleja suur austaja. Uue gauleiteri käsutusse ei antud mitte ainult igati ontlik poissmehekorter; ta võis vabalt liikuda ka pererahva ruumides. Kõige rohkem vaimustas dr Goebbelsit Steigerite salongis asuv suur kolme poolega peegel, mille ees ta hakkas harjutama miimikat ja žeste. See polnud tühipaljas tembutamine – kätteharjutatud poose kasutas Goebbels oma hilisematel esinemistel.

Dr Goebbelsi määramisega NSDAP gauleiteriks algas natside „võitlus Berliini pärast ”. Kuid esialgu oli tulevik veel väga tume – tõeline võimuvõitlus seisis alles ees. Pärast vanglakaristust 1923. aasta putši eest oli Hitleril keelatud avalik esinemine paljudes Saksa linnades. Kuid mitte Goebbelsil. Väike lonkav doktor oli Berliinis tundmatu, seepärast tuli kõigepealt tähelepanu äratada. Kõige paremini sobis selleks propaganda ja terror kui propagandavahend (hiljem juba propaganda ja gestaapo). Esialgu kuulusid dr Goebbelsi võimuvõitluse põhiarsenali kõned, kõned ja veel kord kõned, mis vaheldusid pidulike suurürituste ning SA löögirühmade ulja ja ähvardava marsiga. Tähelepanu köitmiseks provotseeriti ka kaklusi.

Goebbels: Propaganda ei ole midagi muud kui mis tahes organisatsiooni eelkäija.

Esimene peaproov toimus 1927. aasta veebruaris Pharussäleni lokaalis, kommunistide kihutuskoosolekute meelispaigas. Dr Goebbels saabus kohale logiseva autoga. Kõik sujus plaanipäraselt. Kui punased püüdsid Goebbelsi kõnet katkestada, läks mölluks. Kakluses sai vigastada 83 kommunisti ja tosin natsi. Dr Goebbels oli tulemusega rahul.

„Berliin vajab sensatsiooni nagu kala vett, ” kirjutas Goebbels oma päevikus, „see linn elab sensatsioonist ja igasugune poliitiline propaganda jookseb liiva, kui ta sellega ei arvesta. ” Järgmisel päeval teatasid õllesaalis toimunud kaklusest kõik Berliini ajalehed esimesel leheküljel.

„Nüüd tuntakse meid linnas,” juubeldas Goebbels. Saada iga hinna eest tuntuks – see oli natside loosung noil päevil. Küll hiljem jõuab kaklusi ja intsidente näidata sobivas valguses!

20. märtsil 1927 korraldasid 700 SA meest Berliinis esimese marsi, mis lõppes sellega, et mitmes kesklinna kohvikus löödi nägu üles külastajatel, kellel oli juudi väljanägemine. Võttis aega, mis võttis, kuid natside tuntus hakkas kasvama. Samal ajal suurenes Saksamaal töötute hulk. Hoolimata natside aktiivsest kihutustööst ei vaibunud ajakirjanduses õelad rünnakud natsionaalsotsialistliku liikumise vastu. Veel polnud natsidel võimalik kõigi poliitiliste vastastega arveid õiendada või suud kinni lüüa nendel, kes kuulutasid, et Hitler tähendab sõda.

Kuhu see õel lonkur ka ei ilmunud, alati leidis ta vaimustatud vastuvõtu.

Kes oli Hitler 1920-ndate aastate algul, kui NSDAP alles loodi?

Kohalik marurahvuslane ja ei midagi muud. Väljaspool Münchenit oli Hitler sama hästi kui tundmatu. Oma esimestel ülesastumistel jättis rämeda häälega räuskav tulevane Saksa ebajumal paljudele kuulajatele üpris napaka mulje.

Kuid kuulajaid ta leidis ja ajapikku (eriti pärast 1923. aasta putši ja vanglakaristust) üha rohkem. Selle põhjuseks polnud mitte Hitleri isiksuse veetlus, vaid see, et ta rääkis seda, mida kuulda taheti. Kui enne Müncheni mässu tekitas Hitler kuulajates üsna vastuolulisi tundeid, siis pärast vanglast vabanemist ümbritses teda saksa rahva huvide eest võitleja märtrioreool. Aegamööda hakkas suurenema nii Hitleri pooldajate kui natside miitingutel osalejate arv. Aga ilma ohjeldamatu vägivallata ja suurtöösturite toetuseta poleks natsid eales võimule pääsenud.

35-aastasest Goebbelsist sai Hitleri valitsuse noorim minister.

Juba 1930-ndatel aastatel levis Euroopas legend, mille järgi Hitler olevat ennast võimsaks rääkinud. Selle väitega seoses tuleb rõhutada üht olulist momenti: Hitleri kõned hakkasid masse hullutama alles pärast tema võimuletulekut ja mida suurem võimutäius füüreri kätte koondus, seda suuremasse ekstaasi sattus kõnelevat Hitlerit kuulav rahvahulk.

16. novembril 1928 astus Hitler esimest korda üles avalikul miitingul Berliinis. Hiiglasuur Berliini Spordipalee oli puupüsti rahvast täis. Kuid natsifüüreri esinemine ei avaldanud mingit muljet. Hitleri kõne oli uskumatult vilets, kuulajate üleskruvitud meeleolu langes kiiresti.

„Üleüldine pettumus äratas lausa kaastunnet,” märkis järgmisel päeval ajaleht „Frankfurter Zeitung”. Mis imeline muudatus toimus rahva teadvuses siis pärast Hitleri võimuletulekut? Kas sakslased olid paugupealt unustanud kõik selle, mida nad füüreri kohta teadsid ja millisena nad teda tegelikult olid näinud? Kindlasti mitte, kuid nüüd oli Hitler võim, mis on masse lummanud läbi aegade. Füürerit ümbritsenud võimuoreool ja Goebbelsi loodud propagandamüüt rahva hulgast tõusnud juhist äratas masside lambateadvuses ürgse instinkti – kuuletuda juhile!

Goebbels: Rahvakoosolek on selleks, et anda inimestele edasi kõige primitiivsemaid põhialuseid.

Nüüd polnud Hitler enam rämeda häälega räuskav ja poseeriv fanaatik, vaid saksa rahva juht! Lihtne sakslane ei saanud massimiitingul jääda ükskõikseks, kui füürer rääkis vajadusest taastada Saksamaa võimsus, tema koht Euroopas. Miks mitte aplodeerida, kui lubatakse parandada elatustaset ja kaotada tööpuudust! Natside massimiitingutel avaldasid kindlasti suurt mõju Hitleri temperamentne esinemine, tema mõjukad žestid, kaasakiskuv ja sütitav kõnemaneer. Tema kõne ajal oli võimatu magama jääda. Hitler äratas massides selle jõu, mis paneb karja juhtoinale kuuletuma. Hitler ei eksinud, kui ta ütles: „Mass on nagu naine, ta allub meelsasti jõule.”

Hitleriga võrreldes on füüreri ustavast propagandaministrist meil märksa vähem teada.

Lääne ajaloolased on õigustatult küsinud: mis oleks saanud Hitlerist ilma Goebbelsita? Tõepoolest, Goebbels võttis väga aktiivselt osa Hitleri võimuvõitlusest, pidas arvutuid kõnesid ning avaldas suurt mõju „avaliku arvamuse ” kujundamisel.

Goebbels: Sotsiaaldemokraatia, marksism ja vabamüürlus erinevad üksteisest ainult nüansside ja meetodite poolest.

13. märtsil 1933 nimetati 36-aastane dr. Goebbels rahvahariduse ja propaganda ministriks (Reichsminister für Volksaufklärung und Propaganda). Ta oli Hitleri kabineti kõige noorem liige. Saksamaal algas kõigi avalike institutsioonide totaalne tasalülitamine. Lühikese aja jooksul sai Goebbelsist natside raadio- ja ajakirjandus- impeeriumi ainuvalitseja, kes ei tegelnud mitte ainult oma ministeeriumi juhtimisega, vaid vorpis ka ise artikleid ning pidas paatoslikke kõnesid. Kõnemehena oli dr. Goebbels aga kuldsuu ja riuklik kasuist. Musta valgeks rääkimisel oli Goebbels ületamatu, jättes varju isegi Hitleri. Pealegi oli Goebbels see mees, kes silus nii mõnegi Hitleri lolluse või laitis maha füüreri ettevõtmisi, mis oleksid niigi küsitavale natside reputatsioonile varju heitnud. . .

Mitte miski ei iseloomustanud Goebbelsit paremini kui tema kõned. Sealjuures ei puudunud propagandaministri jutus selgus, konkreetsus ja isegi oma loogika – tõsi küll, küüniku loogika. Samas on kõigis kõnedes midagi ühist: korduvad mõttearendused, vanad võrdlused, sama sõnavara. Igast Goebbelsi kõnest lausa õhkus viha ja põlgust kõigi teisitimõtlejate vastu ning halvasti varjatud irooniat nende aadressil, kellele kõne oli määratud.

Goebbels koos perega Külas Hitleril Kehlsteinhausis Alpides.

Dr Goebbelsi lemmiksõnavarasse kuulusid sõnad „raud ”, „ustavus ” ja „veri ”. Muide, sõna „veri ” oli armas ka Stalinile ja Trotskile. Esimene rääkis üksikisikute „verest”, näiteks „Buhhartšiku verest”, teine rääkis meeleldi „verest auravast revolutsiooni kogemusest ”.

„Tõeline sotsialism ei tähenda kõigi võrdsust, vaid igaühe vajaduste rahuldamist, ” kuulutas ka Goebbels. Või: „. . . Kui endise Riigipäeva ajal istungite raadioülekanded olid keelatud, siis oli see nende asi. Meie ei näe selles mingit ohtu,” kelkis propagandaminister avalikustamisega.

18. veebruar 1943. Berliini Spordipalee on rahvast tulvil. Seekord on saalikaunistuseks üksainus loosung: „Totaler Krieg – kürzester Krieg” (Totaalne sõda – lühim sõda). Heledad prožektorikiired valgustavad presiidiumi, haakristilippe ja standarte. Kohe algab natside järjekordne propaganda- etendus, milles mängib ainult üks näitleja – dr Goebbels. Too poliitiline mängur mõistis väga hästi, et pärast Stalingradi lahingut oli sõda sama hästi kui kaotatud. Või veel! Juba 1941. aasta augustis, kui fašistlik armee ei olnud veel tunda saanud kaotuse kibedust, näris dr Goebbelsi hinge nurjumise eelaimus. Kaudselt avaldus see nii tema päevikumärkmetes kui ka ajaleheartiklites. Kümme aastat oli see kuri lonkur olnud suure ajakirjandus- ja raadioimpeeriumi kõikvõimas valitseja. Kõik, sealhulgas ka sõda, oli dr Goebbelsile vaid karjääri tegemise vahend.

„Kuuldused on meie igapäevane leib,” kirjutas see õel deemon oma päevikusse sõja algul. Nüüd polnud enam muud üle jäänud, kui jätkata nii rahva kui enda petmist.

Koos jumaldatud füüreriga!

Dr Goebbels astus kõnepulti. Oma tavapärasel kõlaval ning selgel häälel kannab ta hiirvaiksele saalile ette „ilustamata pildi olukorrast”. Hoiatab õhtumaade kultuuri allakäigu eest, mida võib bolševismi eest päästa vaid radikaalsete abinõudega. Seletanud pikalt ja laialt rasket olukorda (kogu kõne kestis 1.44 tundi, oma esimese küsimuse esitas ta alles 1.26 tundi pärast kõne algust) tulevikuväljavaateid ja lootusi, asub dr Goebbels asja juurde ning esitab äärmise fanatismini viidud rahvahulgale kümme küsimust:

„Esiteks. Kas te usute koos füüreri ja meiega saksa rahva lõplikku ja totaalsesse võitu?

Teiseks. Ma küsin teilt: kas te olete valmis kodumaa faalanksina võitlema Wehrmachti järel seda võitlust metsiku otsustavusega ja laskmata ennast eksitada kõikidest saatuselöökidest, jätkama, kuni võit on meie kätes?

18. veebruar 1943. Goebbels kuulutab välja totaalse sõja.

Kolmandaks. Ma küsin teilt: kas olete teie ja saksa rahvas otsustanud, kui füürer käsib, kümme, kaksteist ja kui vaja ka neliteist või kuusteist tundi päevas töötama, et anda kõik võidu heaks?

Neljandaks. Ma küsin teilt: kas te tahate totaalset sõda?” Ülejäänud küsimused puudutasid valmisolekut tööks ja rahva solidaarsuseks nii õnnes kui õnnetuses, nii vaesuses kui rikkuses. Tervelt pool tundi andis Saksa raadio edasi massi juubeldamist.

Hiljem märkis Goebbels küüniliselt: „Idiotismi tund. Oleksin ma neile öelnud, et hüpake Columbushausi (aastatel 1932–33 ehitatud 9-korruseline äri- ja büroohoone Berliinis Potsdami väljakul) kolmandalt korruselt alla, oleksid nad seda ka teinud.”

Mida öelda lõpetuseks? Mõtlemine ei kaitse veel rumaluse eest, kuid alati on kasulik meeles pidada, et loll ei ole see, kes teisi petab, vaid see, kes laseb end petta. Ja veel: ajaloos tehtud vigu tuleb hoolega tundma õppida, et uued põlvkonnad võiksid neid ikka ja jälle korrata. Vana mõttetera mundus vult decipi, ergo decpiatur (maailm tahab petetud saada, seepärast petetagu) on endiselt jõus.

* * *

Dr Goebbelsi mõtteteri

Sõda on elujaatuse kõige aktiivsem vorm.

* * *

Idee ja maailmavaate vahel on propaganda, maailmavaate ja riigi vahel on propaganda, üksikisikute ja riigi vahel on propaganda ning partei ja rahva vahel on jällegi propaganda.

* * *

Propaganda on kunst, mida võib nagu viiulimängugi igale enam-vähem normaalsele inimesele kuni teatud piirini õpetada. Siis tuleb aga selgitada: „Siit alates enam edasiminekut ei ole. Mida veel võib juurde õppida, on jõukohane ainult geeniusele. Seda te aga ei ole. Niisiis peate leppima õpituga. ”

* * *

Propaganda ei pea olema vaimurikas, vaid mõjuma populaarselt. Propagandas vaimseid eesmärke leida ei ole mitte omaette ülesanne. Neid leitakse mujal…Ainult mitte koosolekusaalides.

* * *

Ei tule taotleda, et propagandal oleks tase, vaid et ta viiks sihile.

* * *

Marksism ei võitnud mitte sellepärast, et tal olid suured prohvetid – need polnud mingid prohvetid. Marksism võitis, sest tema meeletute ideede teenistuses olid sellise kraadiga agitaatorid nagu August Bebel ja Lenin.

* * *

Enamik inimestest on nõrgad, laisad ja arad – see ongi mass.

* * *

Eilsetest revolutsionääridest saavad homsed reaktsionäärid.

* * *

Eriolukorra abil võib valitseda iga eesel.

* * *

Propaganda ei ole eesmärk omaette, vaid vahend eesmärgi saavutamiseks.

* * *

Ajalugu ei löö mitte ainult haavu, vaid ta ka parandab haavu. Igal põlvkonnal tuleb kanda vaid oma saatust.

* * *

Igasugune ühiskonnavaenulik reaktsiooniline poliitika tähendab alati bolševismi konserveerimist.

* * *

Partei ei ole võimule tulnud mitte vägivalla abil, nagu meie vaenlased ikka ja jälle väidavad, vaid rahva tahtel.

* * *

Kui ma olen ühe maailmavaate esindaja, siis olen ma alati totaalsuse idee pooldaja.

© Peter Hagen