Donatella Versace – raske tee iseendani

18 minutit lugemist

Donatella Versace’ valduses on maailma ühe edukama moeimpeeriumi miljonid. Väsimatust töörügamisest veelgi tähtsamaks on ta aga pidanud oma välimust. Nii oma näo kui keha ümberkujundamisega jõudis ta lõpuks niikaugele, et ilukirurgid selle jätkamise eluohtlikuks tunnistasid, et ta ühe briti moeajakirja küsitluses maailma inetuimate kuulsuste seas kolmandale kohale tuli ja abikaasa Paul Beck ta monstrumiks kuulutas. Sellest ja vend Giovanni surmast süvenevat depressiooni aitasid leevendada narkootikumid. Pärast rehabilitatsioonikuuri USA-s tõdes Donatella Versace: „Alles kliinikus sain aru, et eelkõige olen naine ja ema, mitte Barbie-nukk, et ilu on sinus eneses, ja see teeb ilusaks ka väliselt. Giovanni ei öelnud mulle seda, sest teadis, et selleni pean jõudma ise…“

Abielu on lahutatud, tütar võitleb anoreksiaga. Donatella elab üksi, töötab endiselt palju, tegeleb heategevusega, mida ei armasta afišeerida. Tusameelt peletab kangete sigarettidega ja kinnitab, et ainus, mida tahab oma lastele veel õpetada, on olla ise oma elu peremees…

Donatella Versace käsutab maailma ühe edukama moebrändi paljumiljonilist kapitali. Sealjuures elab ta tänini üle armastatud venna surma, tütre haigust ja mehest lahkuminekut. Ainult kõige laisemad ei väsi ironiseerimast tema välimust, mille muutmine pole enam tema võimuses. Sellegi poolest armastab sinjoora sirgeselgselt korrata: „Pärast langemist taas tõusta on raske, aga kui oled jalgele saanud, tunned end palju tugevamana!“

Inspiratsiooniallikas: „Mulle ei meeldi mu välimus, ent mina teenin esteetilist inspiratsiooni. Ma mõtlen alati positiivselt ja püüan igas olukorras leida naljakaid hetki, sest mood on määratud kinkima õnne ja rõõmu – seda on väga tähtis teadvustada. Ka mu vend Gianni innustus minu isikust, mitte mu välimusest. Nimelt tema õpetas mind enesesse nõnda suhtuma. Üldse andis ta mulle palju – temale võlgnen tänu selle eest, millega nüüd tegelen.“

Donatella Versace armastab meenutada, kuis ärkas lapsepõlves hommikuti pomerantsi-, apelsiniõite ja kohvi lõhnas, taustaks õmblusmasina vurin. Köögist kostis ema ja vanema venna hääli: viimane soovitas muuta krae dekoori. Staažika rätsepana selgitas ema aga pojale, et kohalikule boheemlasest sinjoorale on tema õmmeldud kleit tõeline kunstiteos. Giannile oli ema alati vaieldamatu autoriteet, salamisi unistas ta saada tema juurdelõikajaks. Aastaid hiljem, juba maailmamainega moedisainerina nentis Gianni Versace, et on selle kõik saavutanud ainult tänu püüdele pälvida ema tähelepanu, sest toona oli ema lemmikuks vanim poeg Santo.

Väike Donatella oleks meelsasti koolist poppi teinud vaid selleks, et jälgida köök-stuudios, kuidas ema ja Gianni põrandale laotatud kangaste- ja pitsimeetrite üle aru peavad, joonistades tellimuste siluette.

Peeglike, peegilike seina peal…

Ta tundis uhkust selle üle, et ta vend oli tõeline geenius. Juba toona kujundas ja õmbles Gianni õele vapustavalt ilusaid kleite, ja kord kinkis talle päikeseprillid. Ema ei kiitnud kingitust heaks, nagu sedagi, et Donatella hakkas huuli värvima. Aga tüdrukule meeldis selle unise, mahajäänud provintsi teiste elanike seas silma paista.

Nende perekond oli Reggio-di-Calabrias, Lõuna-Itaalia väikelinnas, ammu kanna kinnitanud. 1940-ndatel oli see oliivipuudesse uppuv mahajäänud maanurk Türreeni ja Aadria mere türkiissiniste vete kaldal. Toona siirdusid paljud kohalikud tööd otsima Põhja-Itaaliasse, Ameerikasse või Austraaliasse. Ainult mitte Versace´ide klann. Perekonnapea, sinjoor Versace, kvalifitseeritud ökonomist, kes oli konsulteerinud Itaalia aristokraatikke suguseltse, oli veendunud, et pole mõtet rännata ühest paigast teise. Pealegi avas tema naine naabruses kauplus-ateljee. Ajapikku kasvas nõudlus tema rõivaste järele – konkurents selles jumalast unustatud paigas oli toona peaaegu olematu.
1944. aastal sündis Versace´ide peres poeg Santo. Kaks aastat hiljem Gianni, ja pärast tütar Tina sündi ei plaanitud lapsi enam muretseda. Siiski nägi 2. mail 1955. aastal ilmavalgust raasuke Donatella, pärast mida isa perekonna varsti maha jättis. Majapidamine ja lapsed jäid ainult ema õlule. „Gianni oli minust kümme aastat vanem ja mulle praktiliselt isa eest, jutustab Donatella. „Tema korjas põrandalt kokku emast maha jäänud kangasiile ja linte ja õmbles mulle igasuguseid tualette ja nimetas mind väikeseks printsessiks. Minust sai tema muusa ja tänu sellele olin ümbruskonna kõige moodsam tüdruk.“

Dona, nagu sõbrad ja lähedased teda kutsusid, meenutab alati erilise õrnusega lapsepõlve-aastaid, mil igas itaalia perekonnas vaheldusid tormilised tülid õnnetunde ja lustimisega. Ta jumaldas kodust pagemist koos vanemate vendadega – kontsertidele ja diskodele. „Gianni oli täiesti pöörane ja tegi minust samasuguse meeletu,“ meenutab ta. Varsti jäi ta perekonnas ainsaks tüdrukuks, sest õde Tina suri 11-aastasena, Pärast seda veenis väike Dona end selles, et on maailma tulnud erilise mõttega. „Olin sündinud selleks, et palju saavutada ja toetada perekonda,“ märgib ta. „See oli minu missioon.“

Donatella vend Gianni Versace´, abikaasa Paul Becki ja tütar Allegraga.

Pärast seda, kui Gianni provintslikust Calabriast moepealinna Milanosse välja murdis, kaotas Dona rahu. Ta ihkas lõpetada kiiresti kool ja sõita venna juurde. „Igatsen väga Giovanni järele,“ kirjutas ta oma päevikus. „Tunnen temast puudust nii füüsiliselt kui moraalselt. Ta rääkis mulle, et öine Milano on nagu muinasjutt… Tahan kah sinna, sukelduda moe ja luksuse säravasse maailma…“ Samas mõistis ta, et hariduseta on pääs kunstimaailma talle suletud. Sestap siirdus ta pärast keskkooli sedamaid Florentsiasse, ülikooli kultuuri- ja filoloogia-fakulteeti. Vend külastas teda sageli, koos jalutasid nad Florentsia ahtakestel tänavatel, arutlesid kleidimoodide eskiiside üle, mõtlesid käigu pealt välja uusi kollektsioone, valisid kangaid. Õpiaeg möödus nagu lennates.
Saanud diplomi kätte, siirdus Donatella venna juurde Milanosse. 1978. aastal avas viimane isikliku moemaja ja esitles oma esimest kollektsiooni. „Inimesed panid ette päikeseprillid, kaitseks selle särava suursugususe eest. Näis võimatu otsustada, milline tualett on parim…“ nii reageeris inglise ajakiri Harpers&Queens“. Gianni pakkus Donatellale reklaamidirektori ametikohta, vanemale vennale usaldas kompanii finantsasjade juhtimise – nõnda sai sellest perekondlik bränd. Giannile kuulus 50% Versace´i moemaja aktsiatest, Santole 30 ja Donatellale 20%.
Dona oli Giannile mitte üksnes õde, vaid ka muusa, kolleeg ja kriitik. Loomingulise ja aktiivse isiksusena ei piirdunud ta üksnes reklaamiga – ta tahtis luua isikliku rõivamoe, jalanõude ja aksessuaaride joone. Idee vaimustas Giannit. „Siis osalesin ma noortestiili Versace&Instante loomises, mis andis mulle täieliku loominguvabaduse – armastavad ju noored riski, teavad palju ja tegutsevad kiiresti. See oli midagi minu jaoks,“ meenutab Donatella. Demonstratsioonide lõpul tuli Gianni poodiumile käsikäes õega.
See oli aeg, mil vend ja õde oma duetti tõeliselt nautisid, vaatamata sellele, et neil loomingulistes küsimustes sageli tülisid tekkis. „Mina ja Gianni oleme täiesti erinevad, aga meis on kokkulangevusi,“ märkis Donatella intervjuus. „Me püüdleme erinevate asjade poole, aga oleme mõlemad väga visad. Õnneks võime ühe pere liikmena teineteisele tõtt näkku öelda.“

Pärast kollektsiooni demonstreerimist Rio de Janeiros läks Donatella tütar Allegraga kuulsale Copacabana plaažile, kus ei saanud niisama mööda minna kohalike käsitöömeistrite loodust. Sügisel 2009.

Varsti tekitas Versace´ bränd kõmu kõikjal. Esimesed kuulsad kliendid olid printsess Diana, Elton John, Sher, Luciano Pavarotti, Hugh Grant, Sting. Moemaailm ootas alati erilise huviga Versace´i kollektsioonide demonstratsioone, sest need olid teatraalsed show´d tippmodellidega. Nimelt Donatellale kuulub mõte kutsuda poodiumile show´bisnise staarid – Demi Moore, Hally Berry, Liz Hurley. Tänu sellele oskuslikult reklaamitrikile sai Versace´ Moemaja maailmakuulsaks.
Donatella teadis oma kohta venna „kuningriigis“ ja leppis sellega, et maailm võttis teda vaid kui „suure Gianni väikest õde“ või nimetas teda „paatoslike pidude kuningannaks“.
Ta ei jätnud vahele ainsatki vastuvõttu, ilmus kõikjale koos vennaga. Nagu lapsepõlves, andis vend talle jätkuvalt nõu kõiges, manitsedes eluaeg järgima tõde: „Meeletus moemaailmas pole üldsegi tähtis, mis toimub su peas, missugune haridus sul on ja kui palju tarku raamatuid oled läbi lugenud. Peamine on ilus fassaad: nägu, keha, riietus – kõik see peab rääkima sellest, et oled naine, kes teab oma hinda. Kui sa miljoni-dollarilisena välja ei näe, ei teeni sa iialgi kahte miljonit.“
Donatella võttis sellest õppust, otsustades plastiliste operatsioonide kasuks. Esmalt lasi ta muuta nina kuju, aga see oli alles algus. Järgnevalt sai looduslikust brünetist alatiseks plaatina-blondiin. Kuna valgete lokkidega sobis ideaalselt kuldne nahk, veetis ta tunde solaariumis. Järgnesid taas kirurgid-esteetikud, muutmaks rindade kuju, neid ühtlasi suurendades. Päevi ja öid töötas ta oma näo, keha ja perekonna-brändi kallal, luues paralleelselt ka uusi noortekollektsioone. Ja tabas end üha sagedamini sellelt, et kujutles modellidena oma tulevasi lapsi. Ilmselt tabas jumal ta soovi ära ja saatis Donatellale mehe, kellesse ta armus oma elupäevade lõpuni.

Donatella tütar Allegraga.

Kord tutvustas Gianni teda ühel uhkel peol päevitunud, pimestava naeratusega mehega. „Ma olen ameeriklane Paul Beck, töötan Itaalias modellina!“ esitles too end. Donatellat võlus otsekohe ta hääletämber, ja ta ei öelnud ära kutsest õhtusöögile.
Nad hakkasid regulaarselt kohtuma. „Muinasjuttudesse ma eriti ei usu,“ meenutab Donatella. „Aga mõnikord pakub saatus lihtsalt muinasjutulise šansi, ja sa ärkad printsessina…“
Siis elas ta tõepoolest nagu muinasjutus, oli õnnelik kahe armastatuima mehe, venna ja armastatu kõrval. Tal oli jumaldatud töö, kümneid tuhandeid dollareid pangaarvel, pluss populaarsus.
1986. aastal tegi Paul Beck talle abieluettepaneku, nende pulm oli suurejooneline ja kõmuline. Pruut valis kõige efektsema kleidi venna kollektsioonist. „Kõik oli suurepärane,“ meenutab Donatella, „ja milline kleit mul oli! Sealjuures ei aimanud ükski külalistest, et olin juba rase.“
Gianni oli õnnest seitsmendas taevas – ta valmistus onuks saama. Donatella ja Paul ostsid korteri Milano vanalinnas. Samal aastal tuli ilmale „ingel“, nagu Gianni teda nimetas – imeliste suurte silmade ja pikkade ripsmetega tüdruk sarnanes tõepoolest inglile. Ta nimeks sai Allegra, mis tähendab lõbusust, rõõmu. 1989. aastal tuli ilmale tema vend. Donatella jumaldas lapsi ja püüdis neile võimaldada, mida iganes. Gianni armastas neid mõlemaid, ent eelistas siiski Allegrat. Tema initsiatiivil õpetas talle klaverimängu Elton John. Mingil ajal vihjasid tabloidid isegi sellele, et Donatella sünnitas Allegra venna soovil, ja õemees oli moekuninga armuke. Versace´de perekond ignoreeris seda kumu. „Minu tütar oli vennale suureks kingituseks,“ märkis Donatella mõistva naeratusega, „kuigi usun siiamaani, et kõige suurem laps meie peres on olnud Giovanni. Kui aga tõsiselt rääkida, siis on minu suurim probleem praegu emaduse ja moetööstuse ühendamine.“
1996. aastal, kui Gianni Versace´l avastati kõrvavähk, võtsid moemaja juhtimise enese kätte Donatella ja Santo. Nad ei suutnud oma ambitsioone vaos hoida, tülitsesid skandaalitsemiseni. Gianni tunnistas ajakirjale Vanity Fair: „Mulle meeldib Allegra, sest ta rahustab mind ja räägib Donatella kohta tõtt, näiteks: ära ema pärast muretse – tema mängib alati natuke üle…“
Sellepärast ei imestanudki hiljem keegi eriti, et suure moedisaineri testamendi järgi läks suur osa varandusest õetütre valdusse. Allegra päris 50% kompanii aktsiatest, tema vara hinnatakse 700 miljonile dollarile. Räägitakse, et nagu Donatellat, nii muutis ka Allegrat igaveseks Gianni traagiline hukkumine.

„See on inimene, kes kohe kindlasti oskab elada,“ ütles kunagi Madonna oma sõbranna Donatella Versace´ kohta.

See juhtus 15. juuli hommikul 1997. Sinjoor Versace leiti surnuna oma kodumaja lävel USA Miami-Beachis. Ta oli kõigest 50-aastane ja oma karjääri tipus. Donatella ei suuda tänini leppida sellega, et armastatud venda pole enam tema kõrval. Neid hirmsaid päevi meenutab ta nagu unes: intervjuud, ütlused politseile, matused. Kui kirst hauda lasti, ütles Donatella oma järelhüüdes: „Ta oli nii energiline inimene, et ainult relv võis ta peatada. Aga kuul ei tapa mu venna kuulsust ja meie mälestusi temast.“
Tal oli tunne, nagu oleks ta paradiisist välja kihutatud ja üksinda kõigi oma probleemidega luku taha pandud. Kui palju moraalset ja füüsilist jõudu nõudis temalt, et suurem osa infost venna isikliku elu kohta uurimismaterjalidest kõrvaldada ja takistada Gianni kohta austraalia eradetektiivi Frank Monte kirjutatud raamatu levikut. See „kirjanduslik“ üllitis jutustas Versace´ seotusest maffiaga ja pani löögi alla kogu perekonna maine. Matnud venna, põgenes Donatella tema villasse Milano lähistel ja võitles depressiooni vastu narkootikumidega. Teda piinas ka see, et oli üks kahtlusalustest venna mõrvas.
Ametlikult kuulutati süüdlaseks 27-aastane Andrew Kynnonen. Pärast mõnda kuud vabatahtlikku vangipõlve venna majas kogus Donatella end lõpuks, istus autosse ja suundus Versace´ impeeriumi kontorisse. „Mis ta arvate,“ pöördus ta nõupidamisel kolleegide poole. „mitu korda aastas kannab tavaline naine briljante ja kalleid õhtukleite? Elu ei seisne ainult vastuvõttudes ja pidudes – miks ei tee me siis igapäevast riietust? Teeme naised ja mehed ilusaks nende tavaolukordades.“
Esiti suhtus direktorite nõukogu tema sõnadesse jahedalt, aga firma uuele juhile ei saanud mitte kuuletuda. „Minu kollektsioonidesse suhtuti halvasti, ent teadsin alati, et ma lihtsalt ei suuda jätkata seda, mida tegi Gianni. Tahtsin teha midagi uut ja siiski laineharjale jääda. Tegin Versace´ rõivad naiselikumaks, mugavamaks ja seksuaalselt vähem agressiivseks. Mul õnnestus säilitada Versace´ stiili tundlik erootika ja muutumatu luksuslikkus,“ rääkis ta. Töö läks käima: Versace Collection, Versace Jeans Couture, Versace Sport ja Versace Young üllatasid paljusid kriitikuid, aga mitte kõigile polnud see meeltmööda.

Tagasihoidlik tuba Versace’ villas.

Ometi hinnati ajapikku tema tööd ja uusi ideid. Donatella tunnistas, et oma jõusse uskumisse andis oma panuse ka Jennifer Lopez – ta ilmus Grammy Awards auhinnatseremooniale seksikas Versace´-kleidis ja lõi tõelist furoori. Donatella suutis hiiglasliku moeimpeeriumi mitte üksi pinnal hoida, vaid kasvatada ka selle miljonilisi kapitale. Peale selle asutas ta kuulsa hotelliketi Pallazo Versace, mille sisustas luksusmööbliga Versace Home Collection.
Ent erinevalt edukalt arenevast karjäärist ei sujunud Donatella isiklik elu nii libedalt nagu tahtnuks. Polnud põhjust talle ette heita, et prioriteediks tema elus oli muutumatult töö, mitte perekond. Ta leidis aega selleks, et veeta terve päev mehe ja lastega näiteks rannas või tegelda poja ja tütrega nende armastatud idamaiste võitluskunstidega. Sealjuures ei puutunud temasse eriti see, mis toimub tema peaaegu juba täiskasvanud laste hinges. Sinjoora Versace oli ametis ainult uute kollektsioonidega, kaubamärgi reklaamiga, veelgi enam aga sellega, kuidas viia oma nägu ja keha ideaalsesse vormi.
Tema katsetamisel iseenese välimusega polnud piire. Arvutud liposaktsioonid, käte ja reite korrigeerimine, näo pinguldamine, päevitamine solaariumides ja kõrvetava lõunapäikese all, mis muutis naha ebardlikult šokolaadipruuniks. Lõpuks olid ta näolihased sedavõrd kärbunud, et lakkasid vormis püsimast, langesid kortsu. Paljud ilukirurgid lihtsalt keeldusid Donatellaga töötamast isegi kõrge honorari eest, sest polnud võimelised ette kujutama, kuidas nahk reageerib, kui seda veel kordki skalpelliga puutuda. Peeglisse vaadates haaras teda ennast mõnikord õudus. Ta nuttis ja kurtis sõbrannadele, et Paul ei taha enam näha tema vananevat keha ja nägu. Üks neist, olles juba tüdinenud ta halamisest, saatis ta USA-sse, elitaarsesse erakliinikusse, kus sinjoora Versace veetis poolteist kuud ja naasis Itaaliasse õnneliku ja uuenenuna. Tal algas justkui uus elu, lõpuks ometi tundis ta end maailmamoe enesekindla ja võluva käskijannana. Ta ilmus seltskonda kõige ekstravagantsemates tualettides, ent muutumatute detailidena jäävad Donatella Versace´ stiili must värv, kallid väärisehted, liibuv lõige ja kõrged kontsad või platvormid. „Kõik vahivad mind, ent see mind ei sega. Ma ei kavatse oma stiili muuta näiteks selleks, et supemarketisse minna. Teine asi on kodus – seal kannan ilusaid hommikumantleid, nende all aga seksikat pesu. Eriti armastan siidi, pitsidega. Aga jõusaali lähen eranditult mustas, ja briljantides,“ naljatab ta ja naeratab säravalt.

Giovanni Versace.

Innuga asub Donatella oma kahekorruselist Milano maja kujundama. Esimese korruse annab ta laste ja rohkearvuliste külaliste käsutusse. Just siin toimuvad pöörased peod, millest hommikul raporteerivad kõik Itaalia ajalehed. Teine korrus on tema eratsoon. „Armastan kaasaegset kunsti ja klassikalist mööblit – mind eklektika ei hirmuta,“ kinnitab ta vapralt. Loomanahad, ampiirmööbel, voolingud, moodsate kunstnike pildid seintel. Sinjoora Versace oskas osavalt balansseerida eheda luksuse ja kitši piiril – maitsetuses poleks teda keegi söandanud süüdistada. „Ma ei mõista, miks inimesed tahavad, et iga ese nende kodus sobiks kõigi ülejäänutega. See on ju nii vanamoodne. Nad lihtsalt kardavad olla vabad, aga vabadus on elus kõige hinnalisem,“ märkis ta.

Vaatamata sellele, et kõik ta elus läks nagu paika, piinas Donatella end perioodiliselt dieetidega, lisaks kokaiin. Kord, avastanud naise sõrmedel järjekordselt valge pulbri jäljed, kaotas Paul viimse kannatuse ja karjus: „Sa oled nagu monstrum! Oled end ära moonutanud, aga see on sulle täiesti ükskõik, mis toimub su tütrega!“ See oli tõsi – sellal, kui Donatella tegeles äri ja iseendaga, viidi Allegra haiglasse, diagnoosiga anoreksia. Veidi hiljem sattus 54-aastane Donatella narkosõltlaste rehabiliteerimiskeskusse – seda nõudsid mees ja lähedane perekonnasõber Elton John. „Kliinikus hakkasin mõistma paljusid asju. Ennekõike olen ma ikkagi ema ja naine, mitte Barbie-nukk,“ tunnistab ta. „Sain aru, et ilu peitub sinus eneses, ja nimelt see teeb su ilusaks ka väliselt. Gianni kindlasti teadis seda, aga ei rääkinud mulle, sest selleni pidin jõudma ise.“
Pärast ravikuuri astus Allegra kolledžisse teatrikunsti fakulteeti, ent anoreksia andis veel kaua tunda. Aeg-ajalt pöördus tüdruk tagasi dieetide ja uimastite juurde, peaaegu lakkas söömast. Kui ta kehakaal kord 32 kiloni langes, pandi ta jälle haiglasse ja aidati taas jalule. Muide, Donatella sai tütre diagnoosist esmakordselt kuulda ajalehtedest, kui too New Yorgi kõrgmoenädalal otse poodiumil ära minestas.
Nüüd muretseb ema tütre pärast rohkem kui iial enne ja süüdistab tema haiguses ainult ennast: „Mina kiitsin takka tema huvi dieetide vastu ja soovi saada modellide sarnaseks. Aga nüüd on mu laps väga haige, anoreksia sööb teda seestpoolt. Ma olen kaua otsinud andekat disainerit, kes saaks minu järglaseks, jätkaks Versace´ traditsioone, ja soovin väga, et selleks saaks Allegra.“ Aga seni on tüdruk liiga nõrk sellise kompanii juhtimiseks.
Ka Donatella poeg ei küüni selle ameti tasemeni. Daniel Beck Versace kulutab enamuse ajast mängimiseks rock-grupis Nucleus ja külastab ema harva, ent suhted on ometi soojad.
Donatella Versace (s 1955) näib rahulik ja tõsimeelne. Ta elab üksi oma Milano luksuskorteris, tõmbab kõige kangemaid sigarette, kogub kinnisvara ja kunstiesemeid, aeg-ajalt käib reisimas, peatudes oma isiklikes residentsides, näit Austraalias või Araabia Ühendemiraatides. Puhuti, kuigi ta ei armasta seda avalikkuses tunnistada, tunneb puudust Paulist, kes elab kord New Yorgis, kord Milanos ja on lastega väga lähedastes suhetes.
Donatella töötab meeletult palju, tegeleb aktiivselt heategevusega. Võimalik, et kõik see päästab rõhuvatest mõtetest, mis seotud venna kaotamise, tütre haiguse ja mehe lahkumisega. „Isegi kui ma ütlen, et olen väsinud, pole see õigus – töö pakub mulle rõõmu ja rahuldust. Ent kõige tähtsam, mida tahaksin oma lastele õpetada, on olla ise oma elu peremees,“ kinnitab ta. Donatella teab, millest räägib, sest on ju saatus talle palju õppetunde andnud. „Mul on jätkunud jõudu kõike suuta. Ka vahendeid on jätkunud – ma ei mõtle raha, vaid mind ümbritsevaid inimesi, neid väheseid lähedasi sõpru, kes on mind toetanud. Nendes on mu jõud…“ tõdes Donatella intervjuus ajakirjale Vogue. Üha sagedamini meenutab ta lapsepõlve, soovi kiiremini suureks kasvada, saamaks tunda elu maitset. Ta lõi isegi parfüümi Versace Pour Homme. Kvintessentsi ohjeldamatust päikeseenergiast ja apelsini- ning pomerantsiõite lõhnast, mida ta vend nii väga armastas ja mis teda ennast vanematekodus hommikuti äratas.

©Peter Hagen

0

Your Cart