Lasteraamat „Cippolino seiklused“ Riigikogule abiks maksude tõstmisel

6 minutit lugemist

Et Riigikogu liikmed ei peaks uute maksude väljamõtlemisega oma väheseid halle ajurakke kulutama, avaldame katkendi itaalia kirjaniku Gianni Rodari raamatust „Cippolino seiklused“. Raamatu üks peategelasi, nutikas rüütel Tomat on kahtlemata Eesti maksupoliitikale suureks ja innustavaks eeskujuks.

Tomat seab sisse maksu halva ilma pealt

Sellal kui linnas toimusid piduritega vankrite võidusõidud, oli Tomat ühte Kirsside lossi saali, mis aeg-ajalt asendas kohtu oma, lasknud kokku kutsuda kõik külaelanikud, et teatavaks teha tähtsat otsust.

Enesestmõistetavalt oli eesistujaks Tomat ise. Advokaadiks oli sinjoor Hernes. Don Petersell oli kirjutajaks ja kandis registrisse sisse vastused vasaku käega, et paremat nina nuuskamiseks vaba hoida.

Rüütel Tomat – Eesti maksupoliitika isa.

Rahvas oli kaunikesti ehmunud, sest iga kord kui kohtuistung kokku kutsuti, tõotas see neile aina pahandusi. Näiteks viimane kord oli kohus vastu võtnud otsuse, et õhk kuulub krahvinnadele Kirssidele, mistõttu tuli iga sissehingatud sõõmu eest lossi administratsioonile üüri maksta. Kord kuus tegi Tomat majades ringkäigu, laskis enese juuresolekul kodanikke sügavasti sisse hingata ja võttis nende rinna ümbermõõdu, siis korrutas ta midagi, tegi mingeid arvutusi ja määras lõpuks kindlaks, kui suure summa iga hingaja peab tasuma. Isand Kõrvits, kes, nagu teada, väga sageli ohkas, maksis kõige kõrgemat üüri.

Esimesena võttis sõna rüütel Tomat, sõnades keset sügavat vaikust: „Viimasel ajal on lossi sissetulekud paraku kahanenud. Nagu te teate, elavad kaks vaest vanakest orbudena kõige äärmisemas viletsuses, pealegi on neil kurvaks kohustuseks ülal pidada hertsog Mandariini ja parun Apelsini, kes muidu nälga sureksid.“

Meister Viinamarjake heitis sünge pilgu parunile, kes istus nurgas kinnisilmi, rahuldades oma nälga Varblastega garneeri­tud jäneseraguuga.

„Siin ei vaadata süngelt ringi,“ manitses karmilt Tomat, „jätke sel kombel ringivahtimine järele, vastasel korral lasen ma saali tühjaks teha.“

Meister Viinamarjake kinnitas nüüd kähku oma pilgu saabaste ninadele.

„Suuremeelsed krahvinnad, meie armastatud perenaised, on sellepärast esitanud tempelmarkidega varustatud kirjaliku nõude, et tunnustataks nende võõrandamatut tähtsat õigust. Advokaat, lugege dokument ette.“

Sinjoor Hernes tõusis püsti, köhis kurgu puhtaks, tõmbas rinna õhku täis ja alustas tähtsal ilmel lugemist: „Allakirjutanud, krahvinna Kirss Vanem ja krahvinna Kirss Noorem, arvavad, et kuna nad oma maa-alal on õhu omanikud, tuleb tunnistada ka nende õigust sademete peale. Sellepärast nõuavad nad kõigilt kodanikelt maksu saja liiri suuruses hariliku vihma pealt, kahesaja liiri suuruses äikesevihma pealt müristamise ja välguga, kolmesaja liiri suuruses lumesaju pealt ja neljasaja liiri suuruses rahe pealt. Järgnevad allkirjad.“

Sinjoor Hernes istus maha.

Eesistuja küsis: „Kas tempelmargid on korras?“

„Jah, sinjoor eesistuja,“ vastas sinjoor Hernes, taas püsti karates.

„Väga hea,“ otsustas Tomat, „kui tempelmargid on korras, on krahvinnadel õigus, ja meie kohus läheb nüüd otsust tegema.“

Rüütel tõusis püsti, kohendas musta ürpi, mis tal õlgadelt maha oli libisenud, ning eemaldus kõrvaltuppa, et kohtuotsust vormistada.

Pirn Pirnipuu andis oma naabrile Pirro Porrulaugule küünarnukiga kerge müksu ja sosistas talle aralt: „Mis sa arvad, kas on õiglane maksta ka rahe pealt? Vihma ja lume puhul, mis põllule head teevad, saan ma sellest veel aru. Aga rahe on juba iseenesest kibe õnnetus ja näe, just selle pealt määravad nad kõige kõrgema maksu.“

Riigikogu liikmete lemmikraamat – ammendamatu maksude tõstmise ideede allikas.

Pirro Porrulauk ei vastanud. Ta jätkas närviliselt oma vurrude silitamist, kusjuures teda omalt poolt aitas naine, kes sel kombel oma viha leevendas.

Meister Viinamarjake otsis taskust naasklit, et pead kratsida, aga äkki tuli tal meelde, et enne kohtusaali astumist pidi relvad ära andma. Don Petersell pidas saali kogu aja silmas ja märkis alatasa: „Pirn Pirnipuu sosistas. Pirro Porrulauk silitab vurre. Emand Kõrvits puhib. Isand Kõrvits ohkas kaks korda.“

Ta toimis just niisamuti kui need õpilased, keda õpetaja saadab tahvli juurde vallatuid õpilasi üles märkima, sellal kui ta ise koridoris oma kolleegidega vestleb.

„Eeskujulike“ lahtrisse märkis don Petersell: „Hertsog Mandariin käitub korralikult. Parun Apelsin eeskujulikult, on tegevuses kolmekümne neljanda varblase söömisega.“

„Ah,“ mõtles meister Viinamarjake, „kui Cipollino siin oleks, ehk oleks siis nii mõnigi asi olemata jäänud. Sellest ajast, kui Cipollino vangis on, käitutakse meiega kui orjadega. Me ei tohi suudki paotada, ilma et don Petersell meid jala- pealt oma neetud raamatusse üles ei märgiks.“

Ja nii see oligi, sest need, keda don Petersell „halbade“ lahtrisse sisse kandis, pidid hiljem tasuma trahvi. Meister Viinamarjake maksis peaaegu iga päev trahvi, mõni päev koguni kaks korda.

Lõpuks astus kohus, see tähendab Tomat, koosolekusaali.

„Püsti tõusta!“ käsutas don Petersell, kes ise oli istuma jäänud.

„Loen teile otsuse ette,“ pöördus rüütel rahva poole. „Siin see on: kohus kinnitab, et krahvinnadel on õigus saada üüri sademete ja teiste halbade taevanähtuste pealt. Sellepärast määrab kohus: iga kodanik peab lossi administratsioonile maksma lõivu, mille suurus ületab krahvinnade poolt nõutud summa kahekordselt.“

Saali läbis nurin.

„Tasa!“ käratas Tomat. „Vastasel korral lasen ma saali tühjaks teha. Ma pole veel lõpetanud. Kohus määrab lisaks, et tuleb tasuda lõivu ka kaste, härmatise, udu ja igas teises vormis niiskuse pealt. Otsus astub jõusse käesolevast silmapilgust.“

Kõik vaatasid heitunult akendest välja, lootes seal näha selget taevast. Paraku nägid kõik, et on liginemas äikesepilv. „Issake,“ mõtles meister Viinamarjake, „näe, ongi sul nelisada liiri vastu pükse. Neetud pilved!“

Ka Tomat vaatas aknast välja ja ta lihav punane nägu lõi meeldivast naeratusest särama.

„Kõrgeausus,“ hüüdis sinjoor Hernes, „meil on õnne. Baromeeter langeb. Tuleb kindlasti halb ilm.“

Kõik heitsid talle vihaseid pilke ja said don Peterselli registris kohe halva märgikese, sest see mees ei andestanud ühtegi nurinat.

Kui nüüd varsti tõepoolest äike algas, hüppas sinjoor Hernes rõõmu pärast otse eesistuja puldile, meister Viinamarjake aga, kogu oma raevust hoolimata, oli sunnitud rahulduma oma kingade silmitsemisega, et vähemalt teisest trahvist pääseda.

Vaene külarahvas vahtis vihma, mida valas nagu oavarrest, otsekui ligineks maailma lõpp. Kõuekõmin kõlas nende kõrvus kahurimürinana. Välgud aga näisid otse südamesse tungivat.

Don Petersell tegi tindipliiatsi keelega märjaks ja hakkas kähku arvutama, kui palju lossi administratsioon selle jumala- õnnistuse pealt võib teenida. Sellest tuli üsna kena summake, kui aga lisada veel kõik trahvid, moodustas see päris ilusa varanduse.

Emand Kõrvits puhkes nutma ja Pirro Porrulaugu naine järgnes kohe ta eeskujule, valades abikaasa vurrud pisaratega otsast otsani üle, kuna kasutas vurrusid silmade kuivatamiseks.

Tomat läks marru ja kihutas nad kõik saalist välja…

0

Your Cart