Caligula – raske on olla jumal

13 minutit lugemist

Imperaator Gaius Caligula nimi on tuttav kõigile, aga kes oli see mees tegelikult? Mõrvar, türann ja liiderdajast monstrum? Või raskesti haige inimene, üksildane ja õnnetu? Rooma kolmanda, 29-aastasena hukkunud imperaatori lühike elukäik on meile jätnud palju rohkem küsimusi kui vastuseid.

Sündides pandi talle nimeks Gaius Julius Caesar Germanicus. Saanud imperaatoriks, nimetas ta end Gaius Caesar Augustus Germanicuseks, ent juba ligi kaks aastatuhandet tuntakse teda Caligulana. See lapsik hüüdnimi on saanud julmuse, kõlvatuse ja türannia sünonüümiks. Teod, mida talle omistatakse, olid koletislikud, tema veriste meelelahutuste kirjeldused äratavad sellist õudust, et neid on raske uskuda.

Oli imperaator siis koletis, või, nagu paljud teisedki valitsejad, kadetsejate laimu ohver? On ju pea kõik ajaloolased ühte meelt selles, et kuni surmani oli Caligula roomlaste lemmik. Rahvas ei pidanud oma imperaatorit monstrumiks.

Caligula.

Gaius Caesar sündis 12. aastal pKr, ajaloolaste andmetel septembrikalendide eelõhtul. Kalendideks nimetasid roomlased iga kuu esimesi päevi, nii võib Caligula sünnipäevaks pidada 31. augustit. Ema Agrippina liinis oli ta Rooma esimese imperaatori, toona veel riigi eesotsas seisva Octavius Augustuse lapselapselaps. Isa, hiilgava väejuhi Germanicuse, lapsendas Tiberius, Augustuse kasupoeg ja kaasvalitseja.

Germanicus sai oma hüüdnime võidu eest germaani hõimude üle. Gaius tuli ilmale ühe sõjaretke ajal – Agrippina saatis oma meest kõikjal. Sõdurid jumaldasid oma pealikut, kel olid kõikmõeldavad väärtuslikud omadused. Ta oli andekas väepealik, paistis silma „harukordse ilu ja vaprusega, märkimisväärsete annetega teadustes, ilukõnelisusega nii ladina kui kreeka keeles, mõõtmatu headusega, tulise kirglikkusega, imepärase oskusega saavutada rahva poolehoid ja teenida ära tema armastus“. Peale selle kirjutas Germanicus luuletusi ja komöödiaid.

Laps riietati nagu väike sõdur – talle õmmeldi isegi tillukesed sõdurijalatsid.

Väepealik tahtis, et sõdurid armastaksid ka tema poega. Sellepärast pandi talle nimi nagu väikesele sõdalasele, talle õmmeldi isegi tillukesed sõdurijalatsid. Nende põhjal hakatigi Gaius Caesarit kutsuma Caligulaks, mida tavatsetakse tõlkida „saapakesena“, kuigi rooma sõduri jalavarjud (caliga) olid midagi saabaste ja sandaalide vahepealset. Imperaator ise ei armastanud seda nime kunagi, kuigi just sellega tuli tal ajalukku minna.

Kui imperaator Augustus 14. aastal suri, sai tema järglaseks Tiberius. Reini kaldail seisvad Rooma leegionid tõstsid mässu, nõudes palga suurendamist ja teenistusaja lühendamist. Paljud neist tahtsid troonile tõsta Germanicust. Viimane suutis vaevu sõdalasi rahustada ja saatis Caligula sõjalaagrist ära.

Mäss vaibus, Germanicus purustas saksa väed, ent Tiberius saatis ta ootamatult Süüriasse. Seal mürgitati ta keeruliste paleeintriigide ajel – ta suri 7aastase Caligula silme all.

Rooma sõduri jalavarju caliga järgi sai keiser Gaius Caesar endale hüüdnime Caligula.

Tiberiuse tuha, viie lapse ja vihaga Tiberiuse vastu naasis Agrippina Rooma, rahva poolt armastatud ja austatud. Ent kõik muutus, kui Tiberiuse poeg … 23. astal suri. Nüüdsest said potentsiaalseteks troonipärijateks Germanicuse vanemad pojad. Ja Agrippina lootis, et kui keegi neist troonile tõuseb, saab Rooma valitseja temast kui imperaatori emast. Ent selleks oli vaja ära oodata vihatud Tiberiuse surm.

Alates 27. aastast elas paleeintriigidest tüdinud Tiberius tagasitõmbunult Capril, valvates oma spioonide kaudu Agrippina iga sammu, kuni tal õnnestus viimane koos vanemate poegadega asumisele saata. Sestpeale oli Caligula elu ohus, ent teda otseselt kõrvaldada Tiberius siiski ei söandanud. Vaevalt, et ta teismelises, langetõvehoogude käes kannatavas Caligulas trooni ohustajat nägi, ent ta ei unustanud, et tegemist on Agrippina pojaga.

Alles 19-aastasena õnnestus Caligulal selga passida mehe-toogat, mis tähistas tema täiskasvanuks saamist. Küllalt hilja Rooma seaduste seisukohalt – tavaliselt alustasid noormehed täiskasvanuelu 14- kuni 16-aastaselt. Kuna ta kuulus keiserlikku suguvõssa, tulnuks selle auks traditsiooni kohaselt rahvale sularaha jagada. Aga seda Tiberius ei teinud, nii et Caligulal tuli võtta hoiak, nagu poleks see tema enesearmastust riivanud. Sest ta teadis – tarvitseb tal vaid rahulolematust ilmutada, ja teda tabab ta lähedaste saatus.

Kuna Tiberiuse salateenistus teda jälgis, tuli Caligulal õppida oma tundeid varjama. Ta tegi näo, nagu oleks talle ükskõik see, et ta vend Nero Caesar pagenduses enesetapu tegi, jäi osavõtmatuks, kuuldes uudist sellest, et Tiberius oma asemiku salanõu eest hukkas ja et ta ei nõustunud Agrippinat Rooma tagasi lubama. Caligula ei näidanud oma tundeid välja isegi siis, kui ta ema ja vend pagenduses nälga surid.

Caligula käskis imperaatori padjaga katta ja pigistas tal oma kätega kõri kinni.

Caligula lähikondlased pidid elama alalises hirmus. Iga hetk võis imperaator jätta nad ilma kõigest – naisest, varast ja isegi elust. Caligula kõrval asus alati timukas, valmis surmanuhtlust täide viima.

31, aastal kutsus Tiberius Caligula Caprile – vanamees tundis, et ta päevad on loetud, ja tahtis enesele järglase määrata. Kandidaate oli kolm, aga Tiberiust ei rahuldanud neist ükski. Lõpuks määras ta kaaspärijateks oma alaealise lapselapse ja Caligula.

78aastase Tiberiuse surm 31. aasta märtsis on tänini lahendamata ajaloosaladus. Tõenäoliselt suri ta lihtsalt vanadusse. Ent paljude oletuste kohaselt oli see surm esimene Caligula kuritegude jadast. Ajaloolane Suetonius arvas, et Caligula püüdis teda mürgitada, aga kui imperaator ikkagi elumärke ilmutas, lämmatas ta padjaga ja pigistas ta kõri oma kätega kinni. Ajaloolane Cornelius Tacitus ei osuta mürgile. Tema arvates  kägistas Tiberiuse tema nõunik Macro, kes lootis impeeriumit juhtida noore Caligula kätega.

Oli kuis oli, leinarongi eesotsas suundus Caligula Rooma, kus teda tervitasid juubeldavad rahvahulgad. Kodanikud ei armastanud sünget ja karmi Tiberiust, ja sellega avaldasid nad üksiti austust Germanicuse mälestusele, leinasid tema perekonna kibedat saatust ja lootsid, et suure väepealiku pojast saab hea valitseja. Sanat tunnistas Tiberiuse testamendi kehtetuks: tema 16aastast lapselast ei saanud pidada kaasvalitsejaks. Toona 24aastane Caligula sai kogu võimutäiuse.

Kuidas Caligula ka oma eelkäijasse ei suhtunud, austas ta teda matustel kõne ja kibedate pisaratega. See ei maksnud talle midagi, sest Tiberiuse eluajal Caligula muud ei teinudki kui aina teeskles, vallates seda kunsti lõpuks täiuslikkuseni. Sellega kriipsutas ta alla, et nüüdsest kuulub võim talle täiesti seaduslikult. Seejärel teatas ta senaatoritele, et lapsendab Tiberiuse lapselapse, ja niipea kui see täiskasvanuks saab, hakkavad nad Rooma impeeriumi juhtima kahekesi.

Nüüd võis Caligula saartelt Rooma toimetada ema ja vendade põrmud, korraldas neile suurejoonelise mälestusteenistuse, asutas tsirkusemängud ema mälestuseks ja nimetas isa auks septembrikuu germanicuseks. Mõned ajaloolased arvavad küll, et seda tegi ta pigem enese auks – oli ta täisnimi ju Gaius Caesar Augustus Germanicus. Aga oli kuis oli – sellega tagas ta enesele rahva armastuse, ja tema edasised sammud vaid kindlustasid seda.

Caligula andis armu  kõikidele vangidele ja pagendatutele, iga roomlane sai temalt kopsaka rahalise kingituse. Iga tähtpäeva auks korraldas ta rahvale mitmesuguseid meelelahutusi. Alamad juubeldasid: just sellisest valitsejast olid nad unistanud – noorest, lõbusast ja heldest.

Noil aastail vääris Caligula oma kuulsat isa. Ajaloolane Flavius kirjutas, et imperaator oli „suurepärane kõnemees, vallates võrdselt hästi nii kreeka kui ladina keelt. Sealjuures taipas ta kõike otsekohe: kuni teistel tuli kaalutleda ja vastandada, oli temal vastus valmis, millega jättis kaugele seljataha iga oraatori mis tahes valdkonnas“. Ta oli haritud ja „arendas oma looduslikke andeid tööga“. Ent igale rooma sõdurile jäi imperaator endiselt „polgu pojaks“, väikeseks „saapakeseks“.

Loomulikult polnud ta ideaalne valitseja. Paljud täheldasid juba siis, et pidutsemine veetles teda ülemäära, ta raiskas kohutavalt palju raha. Aga ta oli noor ja tema valitsemine oli alanud küllaltki paljutõotavalt.

Kui Caligula 37. aasta lõpul raskesti haigestus, tõid inimesed kogu maal ohvreid jumalatele ja palvetasid tema peatse paranemise eest. Jumalad võtsid palveid kuulda alles mitme kuu pärast, aga endisele Caligulale sarnanes imperaator nüüd ainult välimuselt.

Kuigi Caligula kasvas üles sõjaväelaagrites ja sõdurid olid valmis teda kätel kandma, osutus imperaator väejuhina andetuks. Peaaegu kõik tema sõjaretked olid edutud.

Pole teada, mis haigus teda tabas, aga kahtlemata mõjutas see ta aju, sellepärast oletavad ajaloolased, et ta võis põdeda entsefaliiti. Lapsepõlves ja nooruses läbi elatud tragöödiad, närvipinged, mis saatsid ta elu Tiberiuse õukonnas, ja lõpuks haigus viisid kokkuvõttes selleni, et noor imperaator läks hulluks.

Pole teada, mis haigus Caligulat tabas, aga kahtlemata puudutas see tema aju.

Tema esimeseks ohvriks sai Tiberiuse lapselaps: Caligula käskis oma kasupoja hukata ja otsustas korraga teha pärijaks oma õe Drusilla. Pärast ema ja vendade surma jäid õed Caligulale kõige lähedasemateks inimesteks. Võimule tulles käskis imperaator roomlastel millise tahes vande andmisele lisada: „Ja ärgu ma armastagu iseennast ja oma lapsi rohkem kui Gaiust ja tema õdesid!“

Aga õige varsti hakkasid õukondlased tähele panema, et imperaatori hell vennaarmastus sarnanes pigem intsestile – ilmselgelt eelistas Caligula oma naistele õdesid. Tema esimene naine Junia Claudilla suri sünnitades. Teine abielu oli kiire ja skandaalne: ühe õukondlase pulmas armus Caligula pruuti – Livia Orestillasse, ja võttis ta sedamaid peigmehelt ära. Aga armastus uue naise vastu läks ruttu üle. Sestpeale võtsid abieluvoodis seadusliku abikaasa koha vaheldumisi sisse imperaatori õed. Nende meestel jäi üle vaid alandlikult vaikida.

38. aasta juunis Drusilla suri. Teda armastas Caligula rohkem kui teisi õdesid (käisid kuuldused, et Caligula võrgutas ta juba teismelisena). Pärast tema surma põgenes imperaator paleest ja hulkus mitu nädalat mööda Itaaliat. Naastes kuulutas ta välja leina. Surma ähvardusel keelati elanikel naerda, külastada saunu, süüa lõunat koos lähedastega. Caligula ei leidnud eneses jõudu isegi mitte matustel osalemiseks. Ta oli arvamusel, et mitte mingite maiste austusavaldustega ei suuda ta väljendada oma tundeid õe vastu. Drusilla vääris enamat – varsti kuulutati kadunuke uueks jumalannaks.

Pärast õe matuseid lahkus Caligula ka Livia Orestillast ja abiellus Lollia Paulinaga, keda sundis mehest lahutama. See abielu osutus niisama üürikeseks kui eelminegi. Imperaatori uueks armastatuks sai Cesonia. Mitte enam noor ja mitte ilus naine teadis kõikidest paremini, kuidas imperaatori meeletusesööste taltsutada. Võib-olla nägi Caligula temas ema, kes talt nii vara oli ära võetud. Samal ajal osales Cesonia meeleldi kõikides meelelahutustes, mida Caligula väsimatult välja mõtles.

Kaader Tinto Brassi 1970. aastal valminud eepilisest filmist „Caligula“, nimosas Malcolm McDowell. Arvukatgel seksistseenidel polnud loomulikult mingit pistmist ajaloolise tegelikkusega, küll aga suurendasid vaatajate huvi filmi vastu.

Paljud imperaatori teod olid väljakutsuvad ja ebaadekvaatsed, aga teatud ajani need Rooma koorekihis kartust ei tekitanud. Kõik muutus 39. aasta septembris. Siis taandas Caligula ametist mõlemad konsulid – nood oleksid nagu unustanud välja anda edikti tema sünnipäeva kohta. Juba Augustuse aegadest oli konsuli tiitel pigem lugupidamisavaldus ega omanud mingit reaalset võimu. Mõlema konsuli üheaegne tagandamine ei saanud tähendada midagi muud kui et sellega võttis Caligula enesele suisa piiramatu võimu.

Tema vastu sepitseti kohe salanõu. Imperaatori õuduseks olid sellesse peale õukondlaste ja senaatorite segatud ka tema kaks õde – Agrippina Noorem ja Livilla. Ent salanõu paljastati, ninamehed hukati, ja õed saatis Caligula pagendusse.

Caligula nimetas end Jupiteri vennaks ja nõudis, et mõlemale osutataks võrdväärselt au.

Pärast seda ei jäänud Caligula lähikonda enam inimesi, keda ta võinuks usaldada. Viimased tema kunagi suure pere liikmeist olid ta reetnud. Imperaatori hullumeelsus sai ümbritsevatele inimestele aina märgatavamaks. Ta tõmbus sageli üksindusse Kapitooliumi Jupiteri templisse ja vestles seal jumala kujuga. Võimalik, et seal tuligi tal idee, mis vapustas Roomat ja maksis Caligulale lõpuks elu. Nimelt oli talle imperaatori tiitlist nüüd juba vähe – ta otsustas hakata jumalaks.

40. aastal sünnitas Cesonia tütre – Julia Drusilla. Caligula tõi vastsündinu templisse ja asetas ta Jupiteri kuju põlvile. „Lapsel on kaks isa,“ kuulutas ta, „imperaator ja jumal!“ Ta nimetas enese Jupiteri vennaks ja nõudis roomlastelt mõlemale võrdseid auavaldusi. Ka nõudis ta Kreekast kuulsa Olümpose Zeusi kuju kohaletoomist, kavatses sellelt pea maha võtta ja asendada enese pea skulptuurse kujutisega. Õnneks jäi Zeusi kuju siiski puutumata – selle päästis Caligula surm.

Rooma imperaator võidi kuulutada jumalaks, ent alles pärast tema surma – jumalustamine oli valitseja teenete surmajärgne tunnustamine. Eluajal oli ta lihtsalt Rooma esimene kodanik, „esimene võrdsete seas“. Praktiliselt võis iga kodanik lugeda end imperaatoriga võrdseks. Aga sellisest võrdsusest ei saanud juttugi olla, kui imperaator oleks veel eluajal jumalaks saanud. Sellisel juhul oleks kõiki kodanikke tulnud pidada tema orjadeks. Caligula hullumeelne idee pani löögi alla Rooma traditsioonid ja hävitas kõrgemate seisuste privileegid.

Uus vandenõu ei lasknud end kaua oodata. Selle eesotsas seisis imperaatori kaardiväe ohvitser Cassius Hereia, kel oli isiklikke põhjusi imperaatorit vihata, kuna see teda pidevalt mõnitas. Pehmeloomuline Hereia püüdis Caligula jõhkrust mahendada, sellepärast nimetas viimane teda „eideks“,  sellele kõikvõimalikke häbiväärseid epiteete lisades.

Ühel 41. aasta jaanuaripäeval läks Caligula teatrietendusele. Kuni publik istet võttis, jälgis imperaator rahuldustundega vihaleaetud senaatoreid. Ta oli juba ette hoolitsenud selle eest, et neile ei jätkuks istekohti, nii et aristokraatidest roomlastel tuli istuda lihtrahva ja orjade sekka.

Kui etendus algas, otsustas Caligula pöörduda tagasi paleesse. Pimedas kitsas ülekäigus kohtus ta Hereiaga. Ohvitser küsis imperaatorilt parooli – vastuseks oli järjekordne irvitamine. Hereia tõmbas välja lühikese mõõga ja surus selle Caligula kehha. Verest tühjaks jooksva imperaatori viimasteks sõnadeks olid: „Ma olen veel elus…!“ Kohe ümbritsesid teda teised vandenõulased. Nad jätkasid hoopide jagamist ka siis, kui imperaator juba surnud oli. Samal õhtul käskis Hereia surmata Caligula naise ja tütre – Cesonial võeti pea maha, vaevalt aastase Julia Drusilla pea lömastati löögiga vastu seina.

Senat kiitis imperaatori mõrvamise heaks. Kõrgemate seisuste privileegid jäid puutumata, türann oli troonilt kõrvaldatud, vandenõulased pühitsesid võitu. Aga rõõm jäi üürikeseks. Järgmine imperaator, „lollike“ Claudius, kelle Tiberius omal ajal troonipärimisõigusest ilma jättis, hukkas Cassius Hereia ja veel mõned vandenõulased. Imperaatori mõrv ei saanud siiski karistamata jääda.

Pärast Gaius Caligula surma sai tema nimi kõige halva sümboliks, mis inimloomuses on. Põhjusi oli selleks rohkem kui küllaga: tuhanded ohvrid, metsikud orgiad, tuuldelastud riigikassa. Ent sellest möödunud kahe tuhande aasta jooksul on kiivalt varjatud Caligula tõelist palet. Kinos ja kirjanduses tiražeeritakse agaralt müüti verejanulisest ja liiderlikust imperaatorist. Müüti, milles ei jäetud kohta tõelisele Caligulale – noorukile, kellele saatus kinkis kolmeks aastaks võimu hiiglasliku impeeriumi üle, ent ei andnud piisavalt jõudu selle võimuga umberkäimiseks.

©Peter Hagen