Boalased saagijahil

10 minutit lugemist

Mitte ainult loomaaia külastajatel, vaid ka zooloogidel on huvitav jälgida kuidas boalased ja nende alamsugukonda kuuluvad püütonlased oma saagi kinni püüavad ja pärast järgnevat kägistamist alla neelavad. Paljude aastakümnete jooksul avaldati selle akti kohta erinevates ajakirjades kirjeldusi ja joonistusi, mis aga alati ei olnud autentsed. On ju nii lihtne, inimestele, kellele boalaste tegelikud eluviisid tundmata on, pildil kujutada või sensatsioonilistes artiklites kirjeldada stseene, mis ei vasta tegelikkusele.

Üks nendest valedest on suurte madude kujutamine sel momendil, kui nad puu otsast oma saaki ründavad. Suuremad boalased – väljaarvatud tüüpilised puumaod, kes on aga väga saledad, – ei roni üldse puu otsa, või teevad seda ainult erandjuhtudel. Madude käitumine terraariumis, kus nad sinna pandud okstel puhkavad, ei tohi meid eksitada. Seal on see sageli ainuke võimalus ennast kusagilt kinni hoida ja end mõnes mõttes ohutuna tunda. Peale selle kasutavad maod liikumisvabaduse puudumisel kõiki terraariumis asuvaid kindlalt kinnitatud esemeid roomamiseks ja ronimiseks. Seepärast on kõik need pildid võltsingud, kus kujutatakse, kuidas oksal luurav madu ründab mõnda suuremat looma või inimest.

Kui madu tunneb nälga, hakkab ta sageli „haigutama.” Pisut vaevaliselt ajab madu lõuad pärani ja liigutab neid pikisuunas. Sellegipoolest ei ole tegemist haigutamisega tavalises mõttes, kuna lõugade avamisega ja sulgemisega ei kaasne ei sügav sisse- ega väljahingamine. Võib-olla on tegemist refleksiga, mis valmistab lõugade muskulatuuri ette saagi neelamiseks. Seejärel asub madu toiduotsingule, tehes seda mõnikord alles öösel. Lakkamatult käib ta kaheharuline keel suust välja, võttes vastu kõiki lõhnu, mis võiksid madu juhtida toidu juurde. Mõned maod jäävad oma peiduurka lähedusse, samal ajal kui teised maod pimeduse saabudes eemalduvad võrdlemisi kaugele. (Võrkpüüton kasutab sel eesmärgil ka veeteed ja ujub sageli üle jõgede.) Satuvad maod toiduotsingul linnupesale või imetaja koopale, söövad nad pojad ära. Mõnikord õnnestub neil sealjuures rünnata ka täiskasvanud koopaelanikku. Niipea kui madu on märganud looma, keda ta oma nägemismeele abil sobivaks ohvriks peab, ootab ta olenevalt olukorrast, kas liikumatult – kuni loom läheneb või roomab ise aeglaselt ohvri juurde. Maod suudavad öösel, juhul kui ei valitse täielik pimedus, saaklooma suurust ja isegi liiki võrdlemisi hästi ära tunda. Mõnikord nad siiski eksivad ja nimelt siis, kui loomast, keda nad kavatsevad rünnata, on näha ainult mõni liikuv kehaosa.

On tõenäoline, et nad tajuvad liikuvat saaki siluetina, sest piirjooni näevad maod läheda maa pealt hästi. Kui võimalik, ründavad boalased saaki ainult sellisest kaugusest, mis võimaldab neil ära kasutada oma terasvedruna ettepoole viskuva keha ründejõudu. Hea nägemisvõimega saledad maod ründavad suuremast kaugusest kui sugukonna sama suured aga raskemad liigid. Perekonna Eryx, Charina, Calabaria ja Tropidophis liigid ründavad ainult siis saaki, kui see on nende vahetusse lähedusse jõudnud. Seevastu Corallus enydris või Liasis amethistinus tabab väledat lindu nii, et ta kuni poole oma kehast saagi suunas heidab. Keha tagumine pool jääb kindlalt keerdu ümber oksa või mõjub maapinnal oma kaaluga ankruna. Saagi ründamisel ei aja madu lõugu pärani, vaid avab need saagi kallale viskudes ainult nii palju, et ohvrit maha paisates saaks temast kindlalt kinni haarata. Lõuad sulgeb ta võrdlemisi terava vinklina. Ainult siis, kui madu on ärritatud, ründab ta sageli pärani avatud lõugadega. Rünnates sihib madu kõige enam looma pead, mida ta tabada tahab. Sealjuures aitab madu imetajate ja lindude peade, kui nende tähtsaima organi suhteliselt suur liikuvus. Pea on alati millegagi tegevuses. Imetajad keeravad pead, nuusutavad, söövad, puhastavad ennast. Lühidalt öeldes: kui nad ei maga, liigu­tavad loomad pead peaaegu vahetpidamata. Samuti käituvad ka linnud. Õnnestub maol saaki peast haarata, tapab ta ohvri väga kiiresti, kusjuures ta kaks või kolm keeret ümber looma kaela ja rinnakorvi keerab. Mao keha esiosa liibub kõhupoolega väga tugevalt püütud looma vastu, tehes viimasel hingamise võimatuks. Sealjuures tuleb, eriti suuremate loomade puhul, sageli ette selgroo kaelaosa nihestusi ja murdeid. Mao kiirus saagi haaramisel on tähelepanuväärne. Keskmiselt kestab tabamine ja enda täielik saagi ümber põimimine üks kuni kaks sekundit. Madu hoiab hammastega kõvasti ohvrist kinni ja keerdub spiraalikujuliselt ümber saaklooma. On tabatud loom tema jaoks liiga suur, või kui too ennast visalt kaitseb, võib madu kehakeermeid vastavalt vajadusele, iseenesest mõistetavalt oma jõu piirides, veelgi tugevamalt kokku tõmmata. Kuigi keermete kokkutõmbamine nõuab suurt survet, ei kiirusta madu keha lõdvestamisega. Vastupidi, vajaduse korral põimib ta „kindluse mõttes” jõudu vähendamata ümber ohvri ka siis veel, kui see juba surnud on.

Ükskord andsin ma umbes kolmemeetrisele anakondale 140 cm pikkuse pruuni kaimani, kellel tema liigikaaslased, enne kui ma takistada jõudsin, olid metsikus kakluses ühe jala ära hammustanud. Anakonda tungis kohe kaimanile kallale ja tõenäoliselt mitte kaitserefleksist tingituna, vaid selleks, et teda ära süüa. Kuigi kaiman oli haavatud ja pärast jalast ilma jäämist palju verd kaotanud, kaitses ta ennast kaua ja kangekaelselt. Võitlejad veeresid mõned korrad siia-sinna kuni kukkusid vette.

Seal keerdus anakonda kogu kehaga ümber kaimani, nii et ainult tolle nina näha oli ja ta ennast enam liigutada ei saanud. Madu jäi sellisesse asendisse rohkem kui pooleks tunniks. Selle aja jooksul proovisin ma keerdude tugevust, aga surve vähenemist ei olnud tunda. Kui anakonda lõpuks oma keha keermeid lõdvemaks lasi, oli kaiman surnud, Kindlasti kiirendas roomaja surma see, et madu ta pead vee all hoidis. Siis neelas anakonda kaimani alla, aga kahe päeva pärast oksendas ta välja.

Väide, et boalased end oma saagi ümber põimudes tolle luud purustavad, ei vasta tõele. Küll võib aga mao keha keerdude poolt põhjustatud surve mõnikord murda mõne risti asetseva luu või kaelalüli. Ühe imetaja või linnu surmamine kestab kõige rohkem mõned minutid, Kui maol õnnestus rünnakul end ainult saaklooma tagajalgade ümber põimida, nii nihutab ta keermeid edasi ümber looma keha, et teda tappa. Ei ole selge, kuidas madu tunneb, kas ta ohver on juba sumud aga võib eeldada, et ta mõni aeg pärast saaklooma liigutuste lakkamist teda surnuks peab. Madu lõdvestab algul väga ettevaatlikult keha keermed saagi ümber ja hakkab siis selle pead otsima. Sel ajal ei kasuta madu enam nägemismeelt orienteerimiseks, kuna silmade akomodatsioonivõime nii väikesel kaugusel ütleb tõenäoliselt täielikult üles. Pead otsib madu ainult keelega, mida ta kasutab kompimisorganina. Mõnikord on otse arusaamatu, kui kaua võtab aega enne kui madu saaklooma pea esiosa üles leiab, isegi siis, kui ta on seda juba mitu korda keelega puudutanud. On saak väiksem, neelab madu ta ka n-ö „vastukarva”, mis aga palju aega võtab. Kõige sagedamini alustab ta siiski peast. Madu haarab pea eestpoolt ja püüab lõugade mõne vastastikuse liigutuse abil võimalikult suurt osa suhu saada. Saaklooma keha esimese poole neelamine toimub aeglaselt, kuna madu peab esiteks oma keha keermetega saaki kinni hoidma ja teiseks ei saa ta veel hästi kaelaga suruda saagile, et neelamist kiirendada. Neelamise algstaadiumis vabastab madu saaklooma oma keha keermetest. Peatöö neelamisel on alalõual, mis kotitaoliselt avaneb ja vaheldumisi paremale ja vasakule liikudes üle saagi tõmbub. Sealjuures liigub ülalõug ainult vertikaalselt ja tema põsemuskulatuur on märksa vähem tegevuses kui ülejäänud maoliikidel. Alalõua pikad ja teravad esihambad hoiavad saagi edasitõukamisel neelu selle ühte külge kinni ja lasevad teise külje lahti ning vastupidi. Suurema looma või linnu allaneelamisel, kelle tiivad tülikat takistust kujutavad, keerab madu ennast sageli peaaegu selili. Niipea kui madu on üle poole saagist alla neelanud, nii et ta oma liikuvate ribidega kaasa aidata saab, läheb neelamine väga kiiresti ja kogukas saak libiseb kotikujulisse makku.

Mõnikord, tungib linnunokk nii teravalt esile, et vaatlejale jääb mulje, nagu rebiks nokk mao kurgu puruks, kuid mõne aja pärast korrastub kurgus kõik. Madu liigutab lõugu, et neid oma endisesse asendisse tagasi saada ja püüab keelega kõrvaldada kleepunud sulgi või karvu, aga lõpuks neelab ta kõik alla, pühib koonu vastu kõvu esemeid puhtaks, roomab oma lemmikkohale terraariumis ja hakkab seedima. Mõnedel boalastel on harjumuseks pärast saagi allaneelamist ka juua. Kui esimesest palast ei piisa, asuvad maod sageli veel suurema isuga järgmise kallale. Võiks arvata, et maod, kellel pole jäsemeid, on väga raske saaki püüda – see aga pole nii. Asi on selles, et kohad kus maod elavad ja kuhu nad oma saagiotsingutel satuvad on tihedalt asustatud nende loomadega, kellest nad toituvad. Seal kus on vähem loomi peavad nad vahel loomulikult kaua nälgima, et maod selleks suutelised on, sellest oleme me juba rääkinud. Paljud boalaste liigid jahivad meelsasti närilisi. Seetõttu on nad loomulikult väga kasulikud. Rotid ja ka teised suuremad närilised on nimelt väga ettevaatlikud, kuid sahin, mida maod oma liikumisel tekitavad, on neile kahtlane aga nii harjumatu, et nad reeglina kohe ei põgene vaid jahmunult peatuvad, kuulatavad ja haistavad õhku. See saab neile igal juhul saatuslikuks. Ka mõned suuremad loomad, nagu metskitsed, väikesed antiloobid ja suured närilised jäävad heli kuuldes, mida lähenemisel põhjustab suur madu, sageli seisma, selle asemel, et kohe põgeneda. Arvatavasti ei ole loomadel selleks puhuks küllaldaselt arenenud instinkti, mis neid hoiataks nii tungivalt, nagu siis, kui nad röövlooma lähenemist kuulevad. Ka loomad, kes hästi näevad, ei jookse ega lenda alati õigeaegselt minema ja lasevad seega ainukese põgenemisvõimaluse mööda. Mao kallaletung toimub välkkiirelt ja nii ootamatult, et vähem taibukad loomad ei ole võimelised tajuma ohu kogu suurust ja kui tegemist on imetajatega, siis isegi sel juhul mitte, kui nad haistavad üsna enda lähedal maole iseloomulikku nõrka lõhna või kuulevad tolle hingamist.

Nagu kõik röövloomad, nii peavad ka boalased kõige meelsamini jahti väikestele loomadele, kellest jagusaamine ei nõua suurt jõukulu. Suur ja näljane madu söandab rünnata ka suhteliselt suurt looma, kes on võimeline kasutama oma ohtlikke relvi. Nii on näiteks korduvalt fikseeritud juhtumid, kus võrkpüüton püüdis kinni noore leopardi. Igal juhul peab asjadesse, mida mõnikord mängufilmides näidatakse, suhtuma võrdlemisi skeptiliselt. Näiteks võitlus 5–6 m püütoni ja tiigri vahel. Vabatahtlikult need loomad oma jõudu mõõtma ei hakka. Ainult mingis piiratud ruumis tungivad meeleheitele viidud ärritatud gigandid teineteisele kallale.

Zdenek Vogeli raamatust „Riesenschlangen aus aller Welt”