Batman forever

7 minutit lugemist

Juba ligi 80 aastat võitleb ameerika koomiksikangelane Batman kurjade jõudude vastu. Tugev, kartmatu ja võitmatu – selline on too nahkhiirekõrvadega kättemaksja, kes jätab varju kõik need maavillased Odysseused, Kalevipojad ja Robin Hoodid.

Batmani mõtles välja 18-aastane joonistaja Bob Kane 1939 aastal. Kaasautoriks oli Bill Finger, kes varustas pildiseeriad tekstiga. Idee sai Kane ühelt Leonardo da Vinci joonistuselt, millel oli kujutatud mees lennuaparaadiga, mis meenutas hiigelsuurt nahkhiirt. Batmani teiseks prototüübiks oli 1920. aastal vändatud tummfilmikangelane Zorro. Bob Kane loodud koomiksikangelane ühendas endas nii Metsiku Lääne kangelase kui self-made mani omadused. Tema õiglustunne imponeeris paljudele lihtsatele ameeriklastele.

Esimesed koomiksivihikud maksid 10 senti. Praegu maksavad kollektsionäärid nende eest 20 000 dollarit. Kane, kes alustas vaese joonistajana, on praegu 68-aastane ja multimiljonär. Praeguseks ajaks on kogu maailmas müüdud vähemalt 400 miljonit „Batmani“ koomiksivihikut. 1939. aastal ei võinud Kane aimatagi, et tema väljamõeldud kangelast ootab ees peadpööritav karjäär – alguses koomiksites ning hiljem kino- ja teleekraanidel.

1987. aastal avaldas keepi joonistaja Frank Miller uue Batmani pildiseeria „The Dark Knight Returns“ (Musta rüütli tagasitulek), rikkudes koomiksi kolme põhireeglit, mille järgi kangelane ei vanane, ei õpi midagi juurde ega loobu kunagi võitlusest. Milleri loodud Batmani juustes on halli, teda piinab süütunne, tema kohusetunne on haaratud vahkvihast kurjategijate vastu.

Batman vilistab seadustele, mida politsei ja avalik arvamus kutsuvad teda austama. Ainult vägivallaga saab võidelda kurjuse vastu – nii arvab Must rüütel. Ja mis seal ikka, selline 20. sajandi Robin Hood imponeerib muinasjutte janunevatele lugejatele-vaatajatele.

Michael Keaton Batmani osas. 35-aastane Kim Basinger mängis filmis Batmani sõbrannat Vickie Vale’i, kes pakkus Gotham City kättemaksjale tema jõudehetkil seltsi ja naiselikku õrnust.

23. juunil 1989 tuli üheaegselt 2850 USA kinos ekraanidele film „Batman“. Peaosa mängis 37-aastane vedurijuhi poeg Michael Keaton, kes kasseeris osatäitmise eest kolm miljonit dollarit. Filmis on tunda Walt Disney mõju. Ja pole ka ime, sest režissöör Tim Burton töötas omal ajal Disney juures joonistajana.

„Iga stseen on kunstiteos,“ kiitis filmi ameerika kriitik Frank Fwertlow. Ameeriklasi oleks nagu nahkhiir hammustanud. Batmani-vaimustusel polnud otsa ega äärt. Ainuüksi New Yorgi bussipeatustest pandi pihta 1000 Batmani plakatit. Nahkhiiremehe temaatikaga pükstel-särkidel oli hea minek. Söögikohtades valati jooke ainult nahkhiire embleemiga tassidesse. Hiigelkaubamajas Macy’s oli terve osakond täis Batmani sümboolikaga kaupa: alates kondoomidest kuni mütside ja käterätikuteni. Ainuüksi Batmani särke oli 36 sorti. Peaosaline Michael Keaton ütles, et sellised särgid näevad tobedad välja ja sellepärast ta ise neid ei kanna. Batmaania kõrghooajal müüdi USA-s 100 000 sellist särki kuus!

Epideemia hakkas levima pärast seda, kui üks Iiri popgrupp kandis oma maailmaturneel Batmani-särke. Enne filmi esilinastust käisid California fännid kinos ainult selleks, et näha 90-sekundilist reklaamilõiku filmile „Batman“. Sama aasta septembris võisid Lääne-Euroopa televaatajad jälgida SAT-i vahendusel 1965/66 vändatud 120-osalist Batmani teleseriaali. Adam West, kes mängis selles mammutsarjas peakangelast, muutis Batmani klouniks. Nüüd oli ta aga kade uuele filmile. Asi oli selles, et tollal 60-aastane Adam West tahtis mängida filmis Batmani isa osa, kuid talle öeldi ära. Õnnetu näitleja lohutas end sellega, et tolgendas nahkhiirekostüümis supermarketitel ringi.

Režissöör Tim Burton võttis filmi „Batman“ ainestiku Milleri pildiseeriatest. Miks ei valinud Burton mõnda varasemat. koomiksit? Ilmselt sellepärast, et Milleri oma on kaasaja karikatuur, tema koomiksite luksuslikud kulissid pärinevad aga 1930-ndate aastate lõpust.

1990-ndatel aastatel oli koomiksimaalima õhuruum lausa üleasustatud siia-sinna vuhisevatest superkangelastest. Enne Teist maailmasõda valitses seal üleval rahu. Ainult Superman tiirutas kõrgel õhus, et siis sõna otseses mõttes viimasel sekundil tõrjuda ähvardavat katastroofi. 1938. aastal ilmavalgust näinud koomiksikangelane oli Batmani ainuke eelkäija. Mõlemas mehes on midagi ühist: nad on kõikvõimsad üksikvõitlejad, kes on alati tõe ja õiguse eest väljas.

Superman lendab nagu lind, kiiremini kui mistahes lennuk ja on võimeline üksinda võitlema kogu maailma kurjuse vastu.

Erinevalt Batmamist on Superman maavälise päritoluga ja üleloomulike võimetega. Ta kihutab valgusest suurema kiirusega (muide muinasjuttudest laenatud võte – kiire nagu mõte), tal on röntgenpilk, ta on ülitugev ja kõikvõimas. Pole sellist probleemi, mida Superman ei suudaks lahendada paljaste kätega.

Batman erineb oma kolleegist selle poolest, et ta on lihtsurelik (kuigi eatu) kangelane, kes on ennast tugevaks treeninud. Kuna ta ei oska lennata, on tema tegevusväli mõnevõrra piiratud ja nii peab ta ühelt pilvelõhkujalt teisele jõudmiseks kasutama kõige lihtlabasemaid trosse. Muuseas, Batman on kodus ka keemias ja kriminoloogias. Kui Superman on ameerika imerelva etalon, siis Batman näitab üles julgust ja vaprust, mis on ju peidus igas tublis ameeriklases.

Kui Ühendriigid astusid Teise maailmasõtta, ei jäänud ka superkangelased istuma käed rüpes. Koomiksitegelased Superman ja Captain America andsid nina pihta nii Saksa natsidele kui ka maavälistele usurpaatoritele. Kaitseta ei jäänud ka Uus maailm – seal tegutses Batman, keda assisteeris keegi Robini-nimeline noormees.

Muide, ka nahkhiiremehel oli lapsepõlv, oli noorus. Batman, kodanikunimega Bruce Wayne, pidi poisikesena pealt vaatama, kuidas gangsterid tapsid tänaval tema isa ja ema. Vanemate haual vandus Bruce Wayne kurjusele igavest kättemaksu. Oma karjääri algul kujutas Batman endast musklilist kriminaaldetektiivi, kes jagas pättidele lõuahaake ja saatis kaabakaid nagu muuseas teise ilma. Alles aja jooksul kujunes Batmanist seadusi arvestav ontlik ameeriklane, kes tegi kaastööd politseiga ja täitis pea iga ajalehe koomiksirubriiki. Bob Kane polnud mingi silmapaistev joonistaja, kuid enne teda polnud keegi osanud joonistada nii mõjuvaid varje, mida jättis Batman ja tema nahkhiiretiibu meenutav keep.

1941. aastal jätkas Batmani koomiksite joonistamist Jerry Robinson, kuid ka Kane jätkas seeriate joonistamist kuni 1960. aastateni. Siis ilmusid uued joonistajad: Jim Aparo, Frank Robbins, Neal Adams ja Walt Simonson. Need mehed tõid Batmani kaasaegsesse maailma, valisid kangelasele uue automargi ja andsid tema salakoopale moodsa väljanägemise. Kunstnikud muutsid ka Batmani välimust:

tema pea muutus veelgi kitsamaks, lõug kandilisemaks, muskulatuur võimsamaks, kangelase rusikavõitlused aga veelgi brutaalsemaks.

Teatavasti asub Batmani peakorter tema villa all salakoopas, kust siis kangelane öösel välja ilmub, et pimeduse katte all võidelda kurjuse vastu. Selles maa-aluses tsitadellis on nii salalaboratoorium kui ka garaažid kangelase fantastiliste sõidukite tarvis. Sõnaga, seal on olemas kõik, mida Must rüütel vajab oma eraviisiliseks sõjaks kurjusega.

Iga koomiks peab kinni väljakujunenud stiilist ja teemaarendusest. Batmani tegevusstsenaarium on viiekümne aasta jooksul jäänud muutumatuks: ööpimedus lasub Gotham City (tegelikult on mõeldud New Yorki) kohal. Äkki kostavad öövaikusest südantlõhestavad appikarjed. Seal, kus on abi vaja, ilmub Batman alati nagu maa alt – käratult ja märkamatult. Seda suurem möll saab olema aga siis, kui läheb kakluseks.

Päevad veedab superkangelane oma villas, vanematelt päranduseks saadud miljonid võimaldavad muretut äraelamist. Batmani ainukeseks kaaslaseks oli pikka aega keegi verinoor kasvandik Robin, kes „suri“ 1963. aastal ühes järjekordses pildiseerias. Lugejate tungival nõudmisel äratati Robin ellu. Kui 1950. aastatel sattusid koomiksid kriitikatule alla, siis ameerika noorte moraaliapostel Frederic Wertharm läks isegi nii kaugele, et heitis Batmanile ja tema noorele kaaslasele ette homoseksuaalseid suhteid! Oli kuidas oli, aga pärast fännide küsitlust tuli. Robinil ka teist korda surra. Kuid ta äratati peagi uuele elule. Põhjus oli üpris lihtne: kirjastus „DC Comics“ ei saanud Robinit niisama lihtsalt maha matta, sest siis oleks jäänud realiseerimata suur hulk juba valmisvorbitud toodangut (kleebised, plakatid jne.).

Batmani verivaenlane kuritegelikus maailmas on keegi Joker. Seda saatanliku naeratusega, kahvatu näo ja roheliste juustega (õnnetus kemikaalidega) massimõrvarist psühhopaati ei õnnestu aga Batmanil kunagi võita. Joker tapab kuidagi kaunilt. Ta kasutab mürgist droogi, mida rüübanud ohver sureb naerusui. Jokeri prototüüp on pärit Victor Hugo romaanist „Naerev mees“.

Aastaid olid Batmani põhivaenlasteks natsid, pärast Homeini võimuletulekut aga iraanlased. Koomiksis „A Death in the Family“ määrati Joker ÜRO eriesindajaks Iraani!

Supermanid, ämblikinimesed, Tarzanid, Tarantulad ja King-Kongid on USA kultuuri lahutamatuteks koostisosadeks.

„Ameerika on hirmuäratav, loll maa,“ ütles joonistaja Frank Miller. „Ma arvan, et see kehtib ka Batmani kohta.“