Armukade mees

4 minutit lugemist

Valetab see, kes väidab, et armukadedus on talle tundmatu. Teatud määral on armukade igaüks ja see on normaalne omanikuvaist. Ent esineb armukadedust, millel puudub igasugune põhjendus ja mida tuleb pidada ebanormaalseks. Eriti kehtib see meeste kohta. Missugune peaks olema naine, kes niisugusele kaasaegsele Othellole sobiks?

Eelkõige inetu ja ebaseksapiilne. Ta peaks viibima alati kodus, mille võtit tal endal olla ei tohi, mitte kellegagi suhtlema, ka mitte telefoni teel. Raamatute lugemine või teleri vaatamine oleks samuti kurjast – see võib tekitada seksuaalseid fantaasiaid. Ka lapsed on ebasoovitavad, kuna naine on mehe meelest äärmiselt liiderlik, siis võivad teda ju lapsedki verepilastusele ahvatleda. Meest peaks ta loomulikult poputama ja ümmardama nagu ema või orjatar. Voodis lebagu nagu palk, sest vähimagi omapoolse aktiivsuse ilmutamine tuletab mehele meelde naise loomupärast rikutust. Üldiselt on armukadetsejale naine sama mis mehhaaniline nukk, kodurobot, mis on varustatud vaid esmaklassilise atribuutikaga abielukohuste täitmiseks.

Mees ja naine on täiesti erinevad, täiesti erinev on ka nende armukadedus. Mees hakkab armukadedust tundma siis, kui kahtleb truuduses, täpsemalt – arvab, et naine jagab voodit ka teiste meestega. Naiselik armukadedus süttib siis, kui mees ilmutab huvi mõne teise naise vastu kas või ainult emotsionaalsel pinnal. Miks see nii on, sellele annab vastuse evolutsiooniteooria. Mees ei või kunagi olla kindel, et just tema on lapse isa. Sellest saab umbusklikus alateadlikult alguse, sest naine peidab sperma sügavale endasse, oma kodu ja abikaasat võõraga nagu rüvetades. Mees paiskab selle endast välja, jäädes ise puhtaks. Naist huvitab eelkõige see, kuivõrd on mees hingeliselt tema, laste ja kodu küljes kinni, mehe füüsiline truudusetus polegi nii solvav, kui see, et mees mõnele teisele naisele aega ja tähelepanu pühendab.

Erinev on läbi aegade olnud ka armukadetseva mehe ja naise käitumine. Mees läheb raevu ja ei kõhkle naist ka kehaliselt karistamast, naine ahastab omaette ja on kooselu säilitamiseks valmis ka alandusi taluma. Kuigi kaasaegne haritud ja iseseisev naine sageli ka ukse väljastpoolt kinni lööb, jääb sissejuurdunud mudel laias laastus ikka endiseks.

Nii armukadedaid kui ka truudusetuid mehi teatakse minevikust hoopis konkreetsemate suurkujude näol kui Othello. Dostojevski biograafi M. Slomini andmetel oli kirjanik viimase elupäevani täiesti põhjendamatult armukade, vaatamata sellele, et tema 25 aastat noorem abikaasa Anna oli talle piiritult ustav ja andunud. Oli tavaline asi, et külaskäigult naastes sajatas ta naist „häbituks koketiks”, kes oma lauanaabritega banaalselt flirtis. Dostojevski armukadedusehood olid sedavõrd kohutavad, et naine oli pidevas hirmus peksmise või koguni mahalöömise pärast. Hiljem palus Dostojevski pisarsilmi vabandust ja tõotas selliseid stseene enam mitte korrata, kuid lubaduseks see jäigi. Biograafi kinnitusel armukadetses kirjanik ka oma esimest naist, kuid ei hakanud alati märatsema.

Puškini abikaasal Natalja Gontšaroval tuli üle elada nii mõnigi alandav hetk, mil mees teda siivutustes süüdistas, samal ajal kui suur luuletaja ise truudusest eriti lugu ei pidanud.

Gontšarova õnneks ei tõstnud Puškin tema vastu iial kätt. Pigem vastupidi: kord, saades teada mehe järjekordsest seiklusest, ei pidanud naine vastu ja andis patusele tubli kõrvakiilu. Pärast seda ütles Puškin oma sõbrale Vjamzemskile, et tema „madonnal on harukordselt raske käsi”.

Suur armukadetseja oli ka prantsuse romaanikirjanik Chateaubriand. Oma jäägitult truule naisele korraldas ta lausa narruseni minevaid stseene, samal ajal kui ta ise patust puhas polnud. Teatud aja elasid nad naisega Huntide Oru-nimelises lossis. Chauteaubriand töötas selle eraklikkuses oma poeemi „Kannatused” kallal. Ööd veetis kirjanik tiibhoones loomingulises üksinduses ja madame Chauteaubriand hellitas ning lohutas vastu hommikut kurnatuna abieluvoodisse jõudvat loojat. Alles hiljem sai ta teada, et tiibhoonest läks varjatud uks lossist välja, mille kaudu salajased austajannad kirjanikku ümmardamas käisid.

Omamoodi tõeline džentelmen oli suur südametemurdja marssal Richelieu. Ta oli kolm korda abilelus, tuntud veel 83-aastaselt kui vastupandamatu armastaja – küllap ta tundis sellepärast hästi ka naise truuduse hinda ja suhtus õrnemasse soosse harvaesineva suuremeelsusega. Oma teise naise tabas ta kord ohvitseriga voodis, mispeale lausus: „Madame, kas suudate kujutleda, kui piinlikku olukorda oleksite sattunud, kui tuppa oleks astunud keegi teine?”

Siinkohal olgu märgitud, et haiglaselt armukadedad mehed on ise kas jäägitult truud või suured petised. Nad teavad omaenda kogemustest, kui kergesti naised talle sülle on langenud ning sellepärast kujutleb ta, et täpselt nii käitub tema naine teiste meestega. Mida teha armukadeda mehega?

Alaliste kahtlustuste all kannataval naine ei saa midagi teha. Kui armukadedus on mehel kujunenud luuluks, siis naise andumus ja eeskujulikkus seda ei vaigista. Niisugune hull tuleb saata psühholoogi juurde, kusjuures tulemus sõltub sellest, kas mees suudab hinnata objektiivselt oma käitumist. Kui aga mees peaks armukadedusehoos vägivalda kasutama, siis on kõige targem sellise mehe juurest lahkuda. Las ta siis märatseb üksinda edasi!

©MAAJA