Armastus, džäss ja voodoo

3 minutit lugemist

Need kolm mõistet määrasid elustiili USA Lousiana osariigi New Orleansi linnas möödunud sajandi esimestel kümnenditel. Nende sümbioos on tuntud ning oluline tänapäevani, ja mitte üksnes Lousianas.

Voodoo ei ole nõiavärk
Kui kaks esimest selgitust ei vaja, siis voodoo küll. Ja see pole üldsegi mitte mingi nõiavärk, nagu arvatakse, vaid religioon, mõtteviis, mis aitab selle preestritel ja adeptidel korda saata tõelisi imesid.
Voodoo levis ajast, mil hakati Aafrikast massiliselt vedama orje Ameerika mandrile. Valitsevad katoliiklikud plantaatorid surusid halastamatult maha mustade mis tahes püüdlused järgida oma paganlikke kombeid ja tõdesid. Aga tulemus oli ootamatu – aastakümnetega sulas mustade paganausk kokku katoliiklusega. Tekkisid uued rituaalid, preestrid, sümboolika, tavad. Lõpuks voodoo – religioon, millel on nüüdseks maailmas oma 300 000 järgijat, ja erinevaid suundi Haitil, Kuubas, Brasiilias ja USA-s.
Vastavalt voodoole eksisteerib kõigile üks jumal, kõikenägev ja kõige käskija. Ent tollel pole meie maailma üle võimu, ta on vaid nagu pealtvaataja, jälgija. Elu maa peal juhivad tema vaimud – n-ö sulamid kristlikest pühakuist ja paganlikest jumalustest. Nemad võivad inimesi kas õnnistada või neid karistada, tungides inimese hinge vastava transi ajal ja avades talle nii- või teistsuguseid sakraalseid teadmisi. Igale neist on voodoo põhimõttel ette nähtud oma altar, kuhu tuuakse ohvreid nii loomade kui isegi inimeste näol. (On üsna avalik saladus, et voodool kui religioonil on erilisi kultusi, mille adeptid tegelevad rituaalsete tapmiste ja kannibalismiga.)

Vaimud valvavad häid inimesi rohkem
Ometi väidavad selle legaalsed viljelejad, et voodoo on headuse ja õigluse usk. See põhineb inimese vahetul seosel loodusega, ja selle väljenduse peamisteks avaldusteks on tants ja muusika. Sellepärast õitsevad voodoo erinevad kultused tänini just Lousianas ja Kariibi mere basseini piirkonnas, mis on jätkuvalt tõelise džässi kodumaa. Sest on ju džäss (nagu asjatundjad võivad kinnitada) kire, rütmi, metsluse ja ürgsuse ainulaadne ja ehe sulam.
Voodoo kummardajad selgitavad, et inimest valvab kurjadest võrratult rohkem häid vaime, kes on valmis teda kaitsma ja aitama. Ent ei varja, et õigluse põhimõttel on alati valvel ka need, kes aitavad kurja eest kätte maksta, põhimõttel „silm silma, hammas hamba vastu“.

Nõid võis määrata ohvri surma
Neile, kes voodood ei mõista, või hukka mõistavad, soovitavad asjatundjad meenutada, et orjadest afroameeriklastele oli (ja on ju salamisi tänapäevani) see religioon lootuseks ja trööstiks. Iga neeger võis selle abil valgele rõhujale kätte maksta. Tarvitses vaid voolida vahast nukk, peita sellesse rõhuja juustekarvu või küüsi, ja torgata nõeltega läbi. Teadjast nõid määras seejärel ohvrile surma, või sulges ta hinge klaaspudelisse ja jättis füüsilise keha zombina igaveseks mööda maailma hulkuma. Omal ajal pelgasid plantaatorid seda tõeliselt (nagu ka orjade mässe, mis leidsid massiliselt aset eelkõige Haiitil).
Tänapäeval pole voodoo USA lõunarannikul ja Kariibi basseinis midagi haruldast ega keelatut. Selle adeptid võivad oma õigusi kaitsta isegi seaduslikult. Hiljuti näiteks kaebas üks voodoo preester kohalikud võimud kohtusse selle eest, et tal keelati vastavas rituaalis ohvriks tuua elusloom. Ja võitis protsessi…

MAAJA