Angelina Jolie ja Billy Bob Thornton – kahe veidriku kummaline armastuslugu

16 minutit lugemist

Angelina Jolie ja Billy Bob Thornton olid oma vempudega – kumbki omaette – Hollywoodi piisavalt hämmastanud. Koos moodustasid nad aga suisa plahvatusliku segu. Nende armuromaan ja pulmad said šokiks kõigile, oletatavasti ka neile endile.

Noore näitlejanna Angelina Jolie ja talle parasjagu isaks sobiva näitleja ja režissööri Billy Bob Thorntoni abielu sõlmiti 5. mail 2005 Las Vegases, kus võib viivitusteta abielluda. Nad valisid kõige odavama tseremoonia, mis kestab ainult 20 minutit ja maksab 189 dollarit. Tunnistajateks olid juhuslikud inimesed tänavalt. Selliste abielude kohustuslik avalikustamine kohalikus ajalehes lõppes sõnadega: „Ühtegi külalist polnud pulma kutsutud. Peigmees ja pruut olid sviitrites ja teksades.“ Pärast tseremooniat istus noorpaar autosse ja kadus vaid neile teada olevas suunas. Teavitada rõõmsast sündmusest sugulasi ja sõpru pidasid nad mittevajalikuks.

„Tema embuses tundsin end turvaliselt, ent ometi miski häiris mind. Aga ma mõistsin, et see ebamäärane tunne mulle meeldib,“ rääkis Jolie suhte alguses Billy Bobiga. Filmi „Ärandada 60 sekundiga“ esilinastusel 2000.

Kui info Jolie ja Thorntoni pulmadest teleuudistesse jõudis, ei suutnud Angelina lihane isa seda lihtsalt uskuda, pidades seda ajakirjanduslikuks mulliks. Lorraine Dern, Bob Thorntoni ametlik mõrsja, ei uskunud seda samuti, ja valas siis mitu päeva pisaraid. Ent Joliele ja Thorntonile oli toona kõik kama: nad olid koos ja õnnelikud, ning neile oli täiesti ükskõik, mida keegi mõtleb.
Angelina Jolie harjunud juba lapsepõlvest peale harjunud elama vabameelselt. Ta sündis 4. juunil 1975 Los Angeleses, populaarse kinonäitleja Jon Voigti (filmide „Kesköine kauboi“, „Pääsemine“ kangelase) ja vähetuntud, prantslannast näitlejanna Marcheline Bertrandi perekonnas. Jolie – nime, millest Angelina tegi oma varjunime, andis tüdrukule ema (jolie – pr. k. „ilus“). Tüdruk oli tõepoolest väga ilus juba varasest lapsepõlvest: ümaranäoline, suurte silmadega, pehmete huultega. Ent kahtlemata polnud ta mingi ingel, ja pärast seda, kui vanemad lahutasid ja Angelina ning ta vend James Haven jäid elama emaga, sai Angelinast tõeline kuradike.
Koolis tahtsid alguses kõik klassikaaslased sõbrustada selle armsakese ja nägusais rõivais plikaga. Aga õige varsti hakkasid kõik teda kartma. Sest ta taskud olid täis õudsevõitu träni: mängu-silmamunasid klassiõdedele piimaklaasi poetamiseks, „mahalõigatud sõrmi“ pitsadesse, kummist usse klassikaaslaste vihikute vahele…
8-aastaselt viibis Angelina oma vanaisa matusel. Tseremoonia meeldis talle sedavõrd, et ta otsustas kindlalt saada tulevikus kas patoanatoomiks või matusebüroo töötajaks, millest rääkides ja vihikuisse kirste ja surnuid joonistades klassikaaaslastel vere tarretama pani. Ta hakkas kandma musti rõivaid, lakkis küüned mustaks. Tulemuseks oli see, et kuni kooli lõpetamiseni istus Angelina esimeses pingis uhkes üksinduses – keegi ei tahtnud enesele sellist ekstravagantset pinginaabrit. Kooli psühholoogid olid veendunud, et tema etteasted olid „tumm appikarje“, ja otsisid võimalust last aidata. Aga tüdruk ise oli lihtsalt õnnelik: kõige enam meeldis talle epateerida.
Klassijuhataja kirjutas tema iseloomustuses: Angelina Jolie Voigtil on kalduvus sotsiopaatiaks. „Lapsepõlves ei kasutatud minu aadressil mitte ainult selliseid meditsiinilisi termineid,“ meenutab Angelina rahuldustundega. „Kui suuremaks sain, otsustasin selles kõiges selgusele jõuda. Küsisin raamatukaupluses: kus on teil kirjandus sotsiopaatiast? Müüja vastu: otsi rubriigist „sarimõrvarid“. No-nii, mõtlesin – on mul alles seltskond…“
8-aastaselt tegi Angelina kinos oma esimese rolli, filmis „Otsides väljapääsu“, milles mängisid tema vanemad. Tavaliselt unistavad tüdrukud pärast filmidebüüti ainult näitlejaks saamisest, ent Angelina mitte. Isegi Lee Strasbergi kuulsatel kursustel, kuhu vanemad ta 11-aastasena sokutasid, käis ta nagu sunnitööl. Ainus, mis aitas tal lõpuks leppida vanemate sooviga teha tütrest näitlejanna, oli noorukese Angelina pakutud teooria: kui ma ei suuda olla tõeline paharet elus, siis saagu ma selleks vähemalt kinolinal.

Populaarse videomängu kangelane jõudis ka kinoekraanidele. Angelina Jolie seikleja Lara Crofti osas hoogsas ja fantaasiarikkas seiklusfilmis Tomb Raider”, 2001.

Ent kinopaharetti temast ei saanud ja 14-aastaselt suundus ta poodiumile, töötades New Yorgis, Los Angeleses ja Londonis. Kuigi modellikarjäär polnud eriti edukas, oleks ta võtteplatsile vaevalt naasnud, polnuks venda, kellega tal alati olid soojad suhted. James sai režissööri-hariduse ja hakkas filmima õde oma eksperimentaalsetes lühifilmides. Viimase esimeseks „tõsiseks“ rolliks sai inimesetaoline robot ulmelises märulis „Cyborg 2“ (1993). Film jäi täiesti tähelepanuta, erinevalt Jolie järgmisest filmist kübertrillerist „Häkkerid“ (Hackers, 1995). Häkkerluse teema oli küllalt värske nii 1990-ndate kinos kui ühiskonnas, ja pöetud peaga, happest põletatud (Happepõletus?) häkkeri ere kuju, keda kehastas Angelina Jolie, tegi algajast näitlejanna hetkega kuulsaks. Järgnesid filmid „Valetuli“ (Fox Fire, 1996), „George Wallace“ (1997), „Gia“ (1998). Publikumenu tõi mitte ainult uusi rolle, vaid tõstis esile ka näitlejanna sünge, et mitte öelda, depressiivse iseloomu ja tema veidravõitu kalduvused – kire tätoveeringute, külmrelvade ja enesevigastuste vastu. „Enesele haavade tekitamine ja sellest tingitud valu olid mulle teraapiaks,“ tunnistas Jolie. „See aitas mul tajuda, et olen elav olend, andis mingi vabanemistunde.“ Seda tunnet vajas ta ka lahutusprotsessi üleelamiseks oma esimesest mehest Jonny Lee Millerist. See oli juba lõppjärgus, kui Angelinale tehti ettepanek osaleda filmi „Juhtides lende“ võtetel. Jolie nõustus. „Mul on just lõppemas elu „must“ periood, sestap on teie film mulle igati teretulnud,“ vastas ta pakkumisele.
Kohtudes võtetel Billy Bob Thorntoniga, pidas Angelina seda märgiks: must periood on lõppenud, ees on ainult armastus ja õnn. On see mees ju tema ideaal, inimene, kes mõistab, mis tähendab olla mitte selline nagu kõik teised.
Billy Bob Thornton jättis tõepoolest mulje tavatust inimesest. Ta sündis 4. augustil 1955 Hot Springsi linnas Arkansases. Ta isa õpetas kolledžis ajalugu ja oli ühtlasi pesapallitreener, ema professionaalne selgeltnägija: vabastas needusest, kaetamisest, ja kinnitas, et kunagi saab tema poeg Oscari. Isa oli iirlane, ema segu indiaani ja itaalia verest, sõnaga – välimuselt ja iseloomult sai Billy Bobist üpris eripärane inimene. „Mind kasvatas isa – väike ägedaloomuline iirlane, pesapallitreener, ja ekstrasensist ema. Pole paremat retsepti, kui tahate saada skisofreenikuks,“ arvab ta.

Billy Bob Thornton.

Lapsepõlvest peale paistis Billy Bob silma agressiivsuse ja tasakaalutusega, mida pole minetanud tänini, ja paanilise hirmuga roomajate ees. Ajapikku on tal sugenenud uusi foobiaid: ta vihkab vana mööblit ja üldse igasuguseid antiikseid esemeid, olles veendunud, et nood tapavad uusi omanikke, kuna neis elavad nende endiste omanike vaimud. Ka kardab ta paaniliselt lennukiga lendamist.
Pärast kooli asus Billy Bob õppima psühholoogiat, mis läks talle varsti igavaks. Ta vahetas mitmeid, mitte eriti kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid elukutseid, kuni aastal 1981 otsustas koos sõbraga, et nende saatus on saada rokk-muusikuteks. „Kogu oma energia andsin muusikale,“ meenutab Thornton. „Meie grupp rändas mööda Arkansast, hiljem töötasin paljude kollektiivide administraatorina. Nõnda sattusin lõpuks Californiasse.“
Erilist edu noored muusikud ei saavutanud. Nad elasid vaeselt, aga lõbusalt. Billy Bob hakkas kirjutama stsenaariume, aga neid ei ostetud. 1985. aastal jõudis vaesus loogilise lõpplahenduseni: Billy Bobi diagnoosiks haiglas sai kurnatus. Pärast haiglaravi otsustas ta leida rahulikuma teenimisvõimaluse, ja läks näitlejameisterlikkuse kursustele.
Enne seda oli ta mänginud kooli draamaringis, ent ei igatsenud saada kutseliseks näitlejaks. Aga elu ise pani kõik paika: Billy Bob sai kuulsaks ja teenis ära ema ennustatud Oscari!
Võimalik, et ta ei oleks saanud seda kinopreemiat, kui Billy Wilder, ameerika kinoklassik, poleks talle kunagi maininud, et näitlejana on ta õigupoolest mitte midagi ütlev, kuigi Thorntoni kontos olid sellal juba rollid sellistes filmides nagu „Tombstone“ (1993), „Siivutu ettepanek“ (Indecent Proposal, 1993), ja „Surnud mees“ (Dead Man, 1995). Wilder leidis: „Sa oled liiga kole, et kinos mängida. Sul on vaid üks väljapääs: kirjutada ise enesele stsenaariume, milles võid end näitlejana realiseerida.“
Nõnda sai teoks film „Teritatud žilett“ – lugu Karl Childersist, kes istus 25 aastat kinnises psühhiaatriahaiglas oma ema ja tolle armukese tapmise eest. Thornton meenutab: „Mul oli depressioon, istusin peegli ees, nürilt iseennast vahtides. Ja korraga tungis esile Childers – otse läbi mu enese näo. Mu hääl muutus tema hääleks, miimika tema omaks, ja ma teadsin, mida ta mõtles, tundis, mida ta oleks öelnud. Mingi aja oleksime justkui vestelnud, ja siis hakkasin ma kirjutama.“
Thornton mängis peaosa, mille eest oli nomineeritud Oscarile. Seda ta ei saanud, küll aga autasu parima stsenaariumi eest. Edu Bill Bobi ei muutnud, endistele veidrustele ei lisandunud midagi, välja arvatud pöörane kirg abielluda. Enne kohtumist Angelina Joliega oli Thornton neli korda abielus olnud ja plaanis viiendatki – näitlejanna Lorraine Derniga, kellega oli koos olnud kaks aastat. Ent kohtumine Angelina Joliega lõi segi kõik ta plaanid.
Hiljem on nad meenutanud oma suhte algust kui sähvatust, pimestust, hullust – nagu paisanuks mingi üleloomulik jõud nad teineteise embusse. Kui Angelina pilk kohtus esmakordselt Billy Bobi omaga, hakkas tal (nagu ta on kinnitanud) pea ringi käima, jalad läksid nõrgaks, nägu kahvatus. Thornton küsis: „Teil on halb?“ Jolie vastas särava naeratusega: „Kõik on suurepärane. Hetkeks tundus mulle lihtsalt, et ma surin…“
Esimese võttepäeva lõpul võttis ta Thorntoni käest kinni ja ütles lihtsalt: „Läki!“ Nad läksid treilerisse ja said seal armukesteks, kusjuures Angelina kirg ja aplus hämmastasid elukogenud Bobi. Ta oli temast 20 aastat vanem, aga see tüdruk, nagu meenutab Thornton, „näis olevat valmis õgima mind koos kopsude ja maksaga“.
Muide, Angelina ei meeldinud Bobile mitte üksnes ilu ja seksikuse, vaid ka selle poolest, et järgis visalt oma kreedot: ära ole selline nagu teised. Jolie jätkas epateerimist, kuulutades, et talle meeldib seks, mitte armastus. Ta kruttis avantüüre partneritega võtteplatsil, sealjuures ka naistega. Ja laskis kanda oma imekaunile kehale aina uusi tätoveeringuid: rist, draakon, sinine romb, jaapani surma-, jaapani vaprusesümbol, Tennesse Williamsi fraas „Palvetan nende eest, kes metsikud südamelt ja puuri pistetud“. Viimane tätoveering on Angelina lemmik. „Ma ei arva,“ selgitab ta, „et on tõepoolest olemas inimesi, kes on nemad ise igal eluhetkel, kes tunnevad end absoluutselt vabadena. See ongi palve kõikide inimeste eest, et nad leiaksid oma õnne, vabaneksid vangistusest.“
Billy Bob Thornton märgib, et Angelina on igatahes juba puurist välja murdnud – tema pole kohanud vabamat inimest kui Angelina, kui mitte arvestada teda ennast. Sest temalegi ei eksisteeri ei puure, ei piire. See väljendus ka tema käe ja südame pakkumises.
„Kui mõtlen Billyle, on mul raske hingata. Olen valmis kõigeks, et veeta temaga koos kas või sekund. Niisamuti suhtub tema minusse,“ pihtis Angelina ajakirjanikele varsti pärast pulmi.
Nad kolisid eramusse Beverly Hillsis, ja Billy naasis veendunult oma muusikaharrastusse. Angelinast sai tema muusa. Tal puudus nimelt tema juuresolek, et luua tõelisi šedöövreid. Üks kõige populaarsematest Billy Bobi kirjutatud lauludest oli pühendatud abikaasale ja kandis Angelina nime.
Hollywoodi klatšimoorid arutlesid mõnuga, kui kummaliselt elavad nood kaks: jäädvustavad oma armuhetked regulaarselt videofilmidele, aga nende eelistatuim meelelahutus on karglemine batuudil nende maja tagaõuel. Nad tegid enesele tätoveeringud teineteise nimedega, kandsid talismanidena pudelikesi verega. Esimesteks ühisteks jõuludeks kinkisid nad teineteisele platsid kalmistul. Lisaks kõigele istus Billy inspiratsiooni-perioodidel keldrist muusikastuudios, sealt nina välja pistmata, ja need perioodid kestsid mõnikord nädalaid…
„Kõik peavad mind ebanormaalseks. Mida minust iganes ei jahvatata: ma olla vampiir, elan maa all, söön ainult oranživärvilist toitu…“ rääkis ta ajakirjanikele. „No ja siis – just nii see ongi! Mul on keldris salvestusstuudio, kus veedan palju aega. Igal hommikul söön papaiat – see on oranž ja meeldib mulle väga. Ka olid mul ja Angiel need pudelikesed verega. Tegelikult olid need tillukesed medaljonid – lõikasime sõrme ja tilgutasime neisse verd.“
Miks see hullumeelne armastus kolme aasta pärast otsa sai, Billy Bob aru ei saanudki. „Me ei mõista tänini, miks me lahku läksime!“ kinnitab ta. Temale meeldis Angelinas kõik, isegi tema depressioon, mille puhul ta ennast haavas ja kätelt verd lakkus – Billy pidas seda väga erootiliseks. Kas ta pettis naist? Jah. Ent talle tundus, et Angelinale on see ükskõik.
Tegelikult see nii ka oli. Angelinal polnud üldse millestki asja, kuni ta aastal 2001 lendas Kambodžasse filmi „Tomb Raider“ võtetele. Riigis, mis oli vaevu paranemas Pol Pothi verisest režiimist, nägi Angelina nälgasurevaid lapsi. Loomulikult teadis ta ka enne, et maailmas toimub palju õudset, ent teine asi on seda oma silmaga näha. Võtteperioodi ajal kannatas ta läbi ja mõtles ümber sedavõrd palju, et naasis USAsse otsekui teise inimesena. Ja seda inimest polnud Billy Bob Thornton valmis mõistma ega omaks võtma. Seda enam, et Angelina tõi sealt kaasa 9-kuuse orvu Maddoxi.
Nende esimene tüli tõusiski kolm kuud pärast Maddoxi majjatoomist. Seni polnud Angelina ilmutanud vähimatki sentimentaalsust ega huvi laste vastu. Nüüd muutus ta korraga kanaemaks ja nõudis, et Billy Bob poisist huvituks, mängiks temaga, käituks nagu tõeline isa. Aga Thornton polnud oma kolme lihasegi lapsega seni kuigivõrd suhelnud, ammuks siis võõraga. Loomulikult oli tal raske oma suhtumisi muuta, ja vaevu olid nad Angelinaga leppinud, kui viimane kuulutas, et võtab veel ühe lapse – sedapuhku Aafrikast.
See oli Billy Bobile liig – ta põgenes. Mees tuli küll tagasi, aga endist õnne enam polnud. Maddox muutis nende elus kõik, ülituntavalt aga Angelinat. Billy Bobi ajas hulluks see, et imekauni naise kehasse, keda ta kunagi jumaldas, asus mingi igav, kõikide tavaliste naistega sarnane tundmatu. „Ühel ilusal päeval saime mõlemad äkki aru, et meis pole midagi ühist,“ meenutab Jolie. „Hirmus muidugi, et nii juhtub, aga mulle tundub, et see on nii nimelt siis, kui sa iseennast lõpuni ei tunne.“
Billy Bob ei mõistnud, et Angelinas ärganud emainstinkt, iha armastada, hoolida ja hoida, olid ehedad. Et suur osa sellest epataažist, mis teda Angelinas sedavõrd köitis, oli vaid pinnavirvendus. Tõelist Angelina Jolied ei tundnud ta ilmselt kunagi. Oleks ta tundma saanud, võib-olla poleks temasse armunudki.
„Mul on kummalise, metsiku ja jõleda inimese maine – kõik need tätoveeringud, veri amulettides…“ räägib Angelina. „Kui tunneksite mind lähemalt, avastaksite, et olen veelgi hullumeelsem. Ent olen ka õrn, haavatav… haavatavam kui inimesed arvavad.“
Billy Bob ei tahtnud näha oma Angelinat tavalise hella ja haavatavana. Tema vajas kummalist, metsikut, jultunud Angiet, mitte koduperenaist, kes valmistab ise püreed nii talle kui kasulapsele.
Ent Angelina armastas endiselt Billy Bobi, mõistmata, miks mees ei taha normaalset perekonnaelu, miks suhtub nii negatiivselt Maddoxisse. Thornton muutus plahvatusohtlikuks, ja mingil hetkel mõistis Angelina, et kardab teda. Ta ei aimanud, et ka mees kardab teda. Hiljem tunnistas viimane: „Ta oli minu jaoks liiga ilus, liiga tark, liiga aus! Temaga võrreldes tundsin end nii väikesena… Ja kartsin teda kaotada.“
Oma hirmusid väljendas Billy Bob nii agressiivselt, et Angelina otsustas tema juurest lahkuda – tasa ja märkamatult, vältimaks suhete klaarimist. Ta pakkis oma asjad kokku ja peitis kohvri kaminasse – ainsasse kohta nende elamises, kust lootis Thorntoni neid mitte leidvat.
Ta läks, ja Billy Bob ei püüdnud teda tagasi tuua. Kuigi Angelina nii väga lootis, et ta mõtleb järele, hakkab temast ja Maddoxist puudust tundma.
Aga seda ei juhtunud. Aastaid hiljem meenutas Angelina: „See elumuutus nõudis mult palju jõudu. Mind hirmutas üksiku-perspektiiv, mis alles ajapikku hajus. Praegu tundub uskumatu, kui kergesti suutsin unustada Billy Bobi. Justkui juhtunuks see kõik igiammu ja mingi teise inimesega…“
Nad lahutasid 27. mail 2003. Üritus oli veelgi formaalsem kui nende pulmad, ent erutas Angelinat hoopis enam. Lahutuse ajal ja kohtumiseni Brad Pittiga, ei väsinud Angelina kordamast, vastates Thorntoni puudutavatele küsimustele: „Ometi armastan teda ikka veel, kuigi ta purustas mu südame…“
Billy Bob ja Angelina eemaldasid oma tätoveeringud. „Ma kõrvaldasin selle,“ jutustas Angelina reporteritele. „Protsess osutus küllalt pikaks ja valuliseks. Elus tuleb sageli midagi kahetseda. Ja uskuge – tätoveering polnud kõige suurem pettumus.“ Billy Bob Thornton ei tahtnud Angelina nime eemaldada. Ta otsustas muuta selle oma uue elu alustamise sümboliks. Jättis alles A ja soovis, et ülejäänud tähtede kohale tätoveeritaks inglid, kõrvale sõna Peace, mis tähendab rahu. „Sel viisil tahan ma öelda, et mu hinge pole jäänud mingit solvumust,“ selgitas ta. Ka lakkas ta esitamast laulu „Angelina“.
Billy Bob kinnitab, et nad suhtlevad mõnikord, ja hoopleb sellega, et ei huvitu oma endise naise praegusest elust. „Mul pole vähimatki aimu, mis temaga toimub – ausalt! Saan kõigest kuulda siis, kui tulen intervjuule ja keegi küsib, mida ma mõnest tema seiklusest arvan. Aga mina ei teagi, millest nad räägivad…“
Billy Bob Thornton elab järjekordse sõbrannaga – Connie Englandiga, kes sünnitas talle tütre. Conniega abielluma ta ei kiirusta. Nüüd räägib ta, et selline mõiste nagu normaalne abielu pole üldse tema jaoks, sellepärast ei plaani ta seda. „Olin abielus viis korda, ja inimesed kõnelevad, et see on mingi patoloogia,“ arutleb ta. „Minu tutvusringkonnas on veendunud poissmehi, kes vahetavad partnereid 15 korda nädalas. Ja öelge mulle, kes meist elab paremini! Pidage siiski silmas fakti, et mina vähemalt püüdsin perekonda luua.“
Kui Angelinalt toona küsiti, kas ta läheb veel mehele, vastas ta: ainult siis, kui leiab ideaalse isa oma lastele – Maddoxile ja teistele, kellest ta toona ainult unistas. Ta leidis selle – Brad Pitti. Ja näib olevat absoluutselt õnnelik.

©Peter Hagen