„Andrea Doria” ja „Stockholmi“ kokkupõrge 1956

12 minutit lugemist

25. juuli õhtul 1956 lähenesid teineteisele eri suundadest kaks ookeaniaurikut. Itaalia reisilaev, 29 100-tonnise veeväljasurvega Andrea Doria, sõitis läände. Järgmisel hommikul kell kuus pidi ta New Yorki jõudma. Rootsi laev Stockholm oli sama päeva hommikul kell 11.30 New Yorgist väljunud ja sõitis itta, et pärast tulelaevast Nantucket möödumist muuta kurssi ja alustada üle Atlandi ookeani teekonda Euroopasse.

Kui Andrea Doria kell 14.40 jõudis 147 miili kaugusele tulelaevast, sattus ta mitmel korral uttu. Kapten Piero Calamai käskis udusireeni sisse lülitada. Kella 15 paiku hakkaski udusireen iga 100 sekundi järel oma kumedat hoiatust üürgama. Kõik uksed veekindlates vaheseintes suleti. Mastikorvis vahti pidav vaatlusmadrus saadeti bakile. Udust informeeriti ka masinaruumi mehaanikuid. Nood vähendasid aurusurvet kateldes 40-lt 37 kilogrammile ruutsentimeetri kohta, nii et Andrea Doria kiirus vähenes 23 sõlmelt 21,8 sõlmele, kuigi masinatelegraafi käepide komandosillal jäi asendisse „Täiskäik edasi”. Miks ka mitte? Laeva radar oli sisse lülitatud ja üks vahis olevaid tüürimehi jälgis seda teraselt.

Uppuv Andrea Doria.

Kapten Calamai oli kogenud, 40 aastat merd sõitnud meremees ja teeninud ohvitserina 27 laeval, enne kui ta nimetati uue reisilaeva Andrea Doria kapteniks. Calamai juhtimisel oli laev teinud kolme ja poole aasta jooksul 50 reisi. Kapten nautis oma laitmatut reputatsiooni – ja ainuke asi, mida talle ette heita võis, oli tema kannatlikkus. Nii mõnedki leidsid, et Calamai on liiga leebe ja pole ülemusena küllalt range. Antud reisil oli kapten Calamai juba tund aega hiljaks jäänud, kuna kaks eelmist ööd kestnud torm oli laeva kiirust tublisti maha võtnud. Sellegipoolest lootsid pardal olnud 1134 reisijat, et laev jõuab sadamasse täpselt ettenähtud ajal.

Kahel korral hajus udu lühikeseks ajaks. Esimesel korral läks kapten oma kajutisse, et poolelijäänud kirjatööd lõpetada, teisel korral läks ta alla, et vahetada valge suveunivorm sinise õhtuunivormi vastu, sest ilm läks järjest külmemaks. Kui udu mähkus taas laeva ümber, laskis kapten serveerida õhtusöögi sillale.

Umbes kell 20.30 asus Stockholmi sillal vahikorda kolmas tüürimees Johan-Ernst Carstens-Johannsen. 63-aastane kapten H. Gunnar Nordenson, kes oli juba 45 aastat merd sõitnud, viibis oma kajutis. Ta oli range mees, kelle kõva kätt oli laevas kõikjal tunda. Kapten Nordenson ei lubanud sillal suitsetada ega kohvi juua, et tüürimehed ei hajutaks oma tähelepanu. Vahi ajal oli igasugune lobisemine keelatud, samuti polnud tüürimeestel lubatud madrustega semutsemine, et distsipliin ei saaks kannatada.

Taevas oli pilves, kui Carstens oma vahiteenistust alustas. Iga kord, kui ta astus sillatiivale, kontrollis ta positsioonitulesid: eesmist ja tagumist topituld, mis pidid olema nähtavad viie miili kaugusele; rohelist poordituld tüürpoordis ning punast poordituld pakpoordis. Kumbki tuli oli nähtav kahe miili kaugusele. Mastikorvis pidas vaatlusmadrus vahti ja radar oli lülitatud 13 miilile. Ekraanil polnud midagi näha.

Stockholm pärast kokkupõrget.

Kella 21 paiku ilmus kapten Nordenson sillale. „Kutsuge mind, kui te Nantucketti silmate,” ütles ta enne roolikambrist lahkumist. Nordenson oli teinud endale harjumuseks esimesel ööl nii kaua üleval olla, kuni Stockholm on jõudnud Nantucketi tulelaevani, millega kohakuti olles laev alati kurssi muudab. Tulelaevani oli jäänud veel 35,5 miili…

Kell 22.20 hüüdis Andrea Doria teine tüürimees Curzio Franchini, kes teenindas radarit, kapten Calamaile: „Me oleme Nantucketi kohal. Kaugus tulelaevast üks miil.” Kui Andrea Doria möödus tulelaevast, mida polnud udu tõttu võimalik näha, käskis kapten kurssi muuta. Laev oli asunud oma reisi viimasele etapile. Ja nüüd selgus, et laeva kursil sõidab veel üks laev.

Umbes 20 minutit pärast seda, kui mööduti Nantucketist, ilmus radariekraani servale vaevumärgatav helendav punktike. Alguses mõtles tüürimees, et tegemist on laevaga, millest Andrea Doria on mööda sõitnud, kuid peagi märkas ta, et helendava punktikese puhul on tegemist läheneva laevaga. Franchini informeeris oma tähelepanekust kaptenit. Sel silmapilgul oli punktike Itaalia laevast 15 miili kaugusel. Franchini jälgis lähenevat helendavat punktikest, hoides meeles vana reeglit: kui peilingu nurk suureneb, tähendab see seda, et laevad teineteisest mööduvad. Rahvusvahelised eeskirjad näevad ette, et vastassuundadest lähenevad laevad peavad pöörduma tüürpoordi. Kapten Calamai otsustas siiski pöörduda pakpoordi – avamerele, aga mitte tüürpoordi, kuhu jäid madalikud. Kapten oli kindlalt veendunud, et tal jääb sellise manöövri jaoks ruumi.

Kell 22.50 ilmus 10,5 miili kaugusel asuva Stockholmi radariekraanile helendav punkt. Sellal kui Carstens sillal keerulisi arvutusi tegi, lähenesid laevad järjepidevalt teineteisele. Carstensi arvutused näitasid, et tundmatu laev möödub Stockholmist poole kuni ühe miili kauguselt. Eksitavast udust mitteteadlik Carstens lootis teist laeva märgata küllalt vara enne kohtumist.

Andrea Doria mõni hetk enne vee alla vajumist.

Kell 23.03 näitas radar, et teine laev asub kõigest 3,5 miili kaugusel. Carstens mõtles, et vastutuleva laeva positsioonituledega on midagi korrast ära, või on tegemist tuledeta sõitva sõjalaevaga. Kuid ta ei tulnud selle pealegi, et kõigest mõnesaja meetri kaugusel lasus nii tihe udu, mis neelas igasugused tuled. Kui tal oleks udu suhtes väikseimgi kahtlus tekkinud, oleks ta kohe kapteni sillale kutsunud. Just sel hetkel kirjutas Nordenson oma päevikusse: „On ilus soe ilm, silmapiiril kerge udu. Sõitsime New Yorgist välja kell 11.30. On väga meeldiv New Yorgi palavuse käest põgeneda.”

Kell 23.06 hüüdis Stockholmi vahimadrus: „Tuled pakpoordis!” Carstens heitis pilgu radariekraanile. Helendav punktike oli umbes 1,6 kuni 1,7 miili kaugusel. Kapten Nordensoni range käsk oli: mitte kunagi lasta teist laeva lähemale kui üks miil. Seepärast otsustas Carstens laevade vahemaad suurendada ja pööras aluse 20 kraadi tüürpoordi ning jäi uuele kursile.

Andrea Dorial märgati Stockholmi, kui too kurssi muutis. „Ta pöördub meie suunas, ta tuleb meile peale!” karjus kolmas tüürimees kapten Calamaile. „Ta näitab punast tuld! Ta sõidab meile otsa!”

Kapten Calamai ei uskunud oma silmi. „Rool vasakule poordi!” hüüdis ta.

Sel silmapilgul astus Carstens, kes ei aimanud ohtu, komandosilla nukile ja kohkus: ta nägi laeva, mis Stockholmi vööri ees muutis äkki kurssi. Suur mustav laev, mille tuled simmerdasid, näitas rohelist tuld. Ühe hüppega oli Carstens masinatelegraafi juures ja signaliseeris „Täiskäik tagasi” ning karjus samal ajal „Rool paremale poordi!”

Kell 23.09 puuris Stockholm oma vööri nagu kirve Andrea Doria pardasse. Ere sädemetepilv valgustas hetkeks pimedat ööd. Äkilisest valgusest pimestatud Carstens tormas roolikambrisse ja vajutas alarminupule, et sulgeda veekindlate vaheseinte uksed. Stockholmi vöör oli tabanud Andrea Doriat tüürpoordi komandosilla taha ja löönud laevasse 12 meetri laiuse kolmnurkse augu. Mõne kohutava sekundi jooksul rebis täiskäigul töötavate mootoritega Andrea Doria end Stockholmi vöörijäänustest lahti.

Purustatud vööriga Stockholm dokis.

Kui kapten Calamai sillatiivale jooksis, nägi ta Stockholmi oma laeva ahtri taha kadumas. Seejärel tormas ta roolikambrisse ja viis masinatelegraafi käepideme „Stopile” ning hüüdis Franchinile: „Veetihedad šotiuksed – hoolitsege selle eest, et need suletaks!”

Uksed suleti, kuid mõni hetk pärast seda, kui mõlemad laevad olid teineteisest lahku läinud, avastas kapten Calamai äkki, et Andrea Doria ei saavutanud enam püstiasendit. Kreenimõõtja näitas 18-kraadist kallet tüürpoordi ja osuti ronis aga edasi. Kuna Stockholm oli vigastanud viit parempoolsel küljel asuvat tühja kütusetanki, oli laeva voolanud umbes 1000 tonni vett, mis nüüd alust kallutama kippus. Andrea Doria veekindlad vaheseinad ulatusid A-tekini. Kuni 15-kraadise kreeni korral see süsteem funktsioneeris, kuid 20-kraadise kreeni korral voolas vesi üleujutatud kambritest järgmistesse. Täpselt nii, nagu see juhtus 44 aastat tagasi Titanicul!

Kell 23.22 andsid mõlemad laevad eetrisse SOS-signaali. Rannavalve saatis hädasignaali otsekohe edasi ja teatas täiendavalt: „Andrea Doria ja Stockholm põrkasid kokku.” Alles nüüd said mõlemad laevad teada, kes on kes!

36-aastane hispaanlane Bernabe Polanco Garcia, kes töötas Stockholmil koristajana, tundis end vahetult enne kokkupõrget merehaigena. Ta oli just teel lahtisele tekile, kui toimus kokkupõrge. Garcia tormas üles tekile ja nägi, kuidas Andrea Doria eemaldus. Äkki kuulis ta enda lähedal lapse häält, kes kutsus hispaania keeles oma ema: „Donde esta Mama?” Kui Garcia roomas purunenud vööri, leidis ta sealt kollases rebenenud pidzaamas tüdruku. See oli 14-aastane Linda Morgan, raadioreporter Edward P. Morgani tütar, kes oli sündinud Mehhikos ja kasvanud üles Itaalias ning Hispaanias. Garcia ja rootsi madrused, kes tüdruku ambulantsi toimetasid, olid kindlad, et tegemist on ühe Stockholmi reisijaga. Siis aga selgus, et tüdrukut pole reisijate nimekirjas. Kui tüdrukult küsiti, kust ta tuleb, vastas ta: „Madriidist.” Siis aga vaatas tüdruk ebalevalt enda ümber ja pomises: „Ma olin Andrea Dorial. Kus ma nüüd olen?”

Oli lausa ime, et Linda Morgan sellest katastroofist eluga pääses. Stockholmi vöörtääv oli lömastanud tema kaheksa-aastase õe, kes magas kabiini nr. 52 kois. Oli juhus, et mõrvarlik vöör kaevus Linda voodi alla ja lennutas tüdruku Rootsi laeva vöörile, kuhu ta maandus 25 meetri kaugusele bakist. Tõsi, tüdruk sai muljuda ja põrutada, kuid need olid siiski tühised vigastused. Selle koha lähedal, kust leiti Linda Morgan, avastati veel üks Andrea Doria reisija. Tegemist oli ühe vanema naise surnukehaga. 46. kajutist pärit missis Walter Carlin oli istuli, tema punakaspruunid juuksed langesid õlgadele, naise vasak käsi oli välja sirutatud – mõjudes nagu tagurpidi galioon.

Kell 23.54 saatis reisilaeva Ile de France kapten Raoul de Beaudéan Andrea Doriale raadiogrammi: „Andrea Doria kapten – ma tulen teile appi. Jõuan teie positsioonile kell 1.35. Kas te vajute? Millist abi te vajate?”

Samal ajal, kui see teade kohale jõudis, ähvardas uus katastroof kõik päästmisaktsioonid nurjata. Juhitamatu Andrea Doria liikus mööda ringi ja suundus otse Stockholmi lömastatud vööri suunas. Kapten Nordenson andis automaattelegraafiga käskluse „Täiskäik tagasi” ja käskis roolimehel järsult tüürpoordi hoida. Laeva masinad värisesid, rooli pöörati maksimaalselt, kuid midagi ei juhtunud. Asi oli selles, et kokkupõrkel olid ketikastid purunenud ja mõlemad 215 meetri pikkused ankruketid välja jooksnud. Sügavus selles kohas oli aga kõigest 80 meetrit. Stockholm oli ookeani põhja külge aheldatud ja saatuse meelevalda jäetud. Abitu nagu kapten Calamaigi, pidi nüüd kapten Nordenson pealt vaatama, kuidas Andrea Doria tema laevale lähenes. Viimasel hetkel laev siiski pöördus ja möödus Rootsi laevast mõnesaja meetri kauguselt. Kui uue kokkupõrke oht oli möödas, tahtis Nordenson saada selget pilti oma laeva vigastustest. Eesmine lastiruum oli vett täis voolanud ja kiskus laeva vööri allapoole. Nordenson käskis vööris asuvad mageveetankid tühjendada. Kui laevast oli välja pumbatud 90 tonni vett, kerkis vöör kõrgemale ja nii vähenes mõnel määral ka veesurve teisele šotile.

Kell 0.15 sai Stockholm raadiogrammi Andrea Dorialt: „Te asute meist ühe miili kaugusel. Kui võimalik, tulge kohe ja võtke meie reisijad peale.” Nordenson vastas: „Kui te lasete paadid vette, siis võime teid peale võtta.” Kapten Calamai vastas: „Meil on liiga tugev kreen. Paate alla lasta pole võimalik. Palun saatke otsekohe päästepaate.” Nordenson lubas 40 minuti jooksul päästepaadid kohale saata.

Kella poole üheks öösel oli Andrea Doria külgkalle suurenenud 28 kraadile. Meeskonnaliikmetel õnnestus suurte raskustega kolm päästepaati 146 inimesega vette lasta. Neisse paatidesse jõudsid aga asuda põhiliselt mehed, kellest enamik omakorda olid meeskonnaliikmed. Vahepeal olid sündmuspaigale lähenemas United Fruit Company kaubalaev Cape Ann ja USA mereväe transpordilaev Private William H. Thomas. Samal ajal olid Andrea Doria juurde jõudnud ka Stockholmi päästepaadid, kuhu paljud paanikas reisijad hüppasid, kuigi see oli väga ohtlik.

Kell 2.00 saabus katastroofipaigale Prantsuse reisilaev Ile de France ja laskis kohe vette 11 päästepaati. Üldse osales Andrea Doria reisijate päästmisel nelja laeva 30 päästepaati.

Kella viie paiku hommikul olid kõik reisijad ja meeskonnaliikmed uppuvalt Andrea Dorialt lahkunud. Pardale oli jäänud ainult kapten Calamai ja 11 vabatahtlikku. Laeva kreen oli selleks ajaks suurenenud 40 kraadini. Kell 5.05 tegi Ile de France ringi ümber uppuva Andrea Doria, heiskas ning langetas hüvastijätuks kolm korda lippu ning võttis siis kursi New Yorgile. Kell 5.30 lahkus aluselt kapten. Kell 9.45 vajus Andrea Doria külili. Mõni minut pärast kella kümmet hakkas vöör vee alla vajuma ja kell 10.09 kadus ka laeva ahter lainetesse.

Andrea Doria 1706 reisijast ja meeskonnaliikmest päästeti 1662. 44 inimest sai kokkupõrkel surma. Kui hiljem hakati kontrollima munsterrolli, selgus et kolm noort Stockholmi meeskonnaliiget olid jäljetult kadunud. Tõenäoliselt viibisid nad kokkupõrke hetkel laeva vööris. Hiljem surid vigastuste tagajärjel veel kaks rootsi meeskonnaliiget. Seega kaotas Stockholm kokkupõrke tagajärjel viis inimest.

Kes oli selles katastroofis süüdi? See küsimus jäi vastuseta, sest laevakompaniid leppisid omavahel kokku. Itaalia laevakompanii võttis Andrea Doria hukuga seotud 30 miljoni dollari suuruse kahju enda kanda ja Rootsi-Ameerika kompanii võttis omakorda enda kanda Stockholmi remondikulud. Uue vööri paigaldamine läks maksma miljon dollarit.

Itaalia valitsus, kes kuulas üle Andrea Doria meeskonnaliikmed, ei avalikustanud meeste tunnistusi. Sellise salatsemise põhjust pole raske ära arvata – kokkupõrkes oli süüdi Itaalia laev.

Nagu juba eespool öeldud, peavad vastassuundades sõitvad laevad rahvusvaheliste meresõidueeskirjade järgi teineteisest möödumisel hoidma oma paremat parrast, s.t. laev peab teed andes pöörduma tüürpoordi. Andrea Doria pöördus aga pakpoordi – otse ette eeskirjakohast pööret sooritavele Stockholmile.

Hiljem võttis kapten Nordenson üle ühe teise laeva juhtimise, kuid kapten Calamaile avaldas toimunud katastroof nii tugevat mõju, et ta ei läinud enam kunagi merele. Calamai ise tunnistas avameelselt: „Poisikesepõlvest peale olen ma kogu oma elu merd armastanud: nüüd ma vihkan teda!”

©Peter Hagen