Amokipiloot Andreas Lubitz – massimõrvari portree

6 minutit lugemist

See oli šokk kogu Saksamaa ja tsiviillennunduse jaoks. 24. märtsil 2015 juhtis amokipiloot Andreas Lubitz Germanwingsi A320 (lend 9525) Prantsuse Alpides vastu mäenõlva. Kui hull oli Andreas Lubitz?

Andreas Lubitz sündis 18. detsembril 1987. Ta kasvas üles Montebaueris. 11-aastaselt astus ta kohalikku gümnaasiumi. Koolis hakkas ta teistele kaasõpilastele silma sellega, et oli lausa ekstreemselt tagasihoidlik, ülimalt arglik ja endassetõmbunud, punastades iga asja peale. Loomulikult hakkasid kaasõpilased sellist alailma punastavat nohikut pilkama. Nn punastamissündroomi puhul on tegemist lausa haiglasliku tagasihoidlikkusega ja see on omane inimesele, kelle vanemad on olnud väga autoritaarsed ja kes on põhjendamatult seadnud lapsele kõikvõimalikke piiranguid ja kelle kogu kasvatustöö on piirdunud peamiselt keelamiste ja käskudega.

Andreas Lubitz.

Pole siis ime, et Lubitz hakkas juba varajases nooruses unistama lendamisest, et piloodina pääseda eemale oma rangetest vanematest, probleemidest ja hirmudest. Ta leidis, et ainult taevaavarustes lennates võib ta end tõeliselt vabana tunda. Selleks et oma unistust teoks teha, astus ta 14-aastaselt Westerwaldi purilennuklubi liikmeks ja juba 16-aastaselt sai loa purilennukiga lennata. 20-aastaselt lõpetas ta gümnaasiumi. Aasta hiljem alustas ta Bremen Lufthansa lennukoolis piloodiks õppimist. Kuid juba algkooliajast pärit kompleksid ei jätnud teda ka lennukoolis maha. Ikka ja jälle punastas ta iga asja peale, millega teenis ära pilkenime „Tomati-Andy“. Pilked hakkasi noormehele nii närvidele käima, et 5. novembril 2008 katkestas ta õpingud mitmeks kuuks ning tal tekkisid isegi enesetapumõtted. Ta läks psühhiaatrilise ravile. Selleks et oma patsienti turgutada ja julgustada, soovitas terapeut tal hakata spordiga tegelema. Oma suureks rõõmuks avastas Lubitz, et näiteks jooksmine pani ta põsed õhetama ja nii oli tal oma alalist punastamist hea põhjendada ja mingil määralgi selle puudusega leppida. Temast sai kirglik maratonijooksja ja ta võttis osa Lufthansa kõikvõimalikest spordipäevadest. Lõpuks sai Tomati-Andy oma enesekindlust nii palju tagasi, et alates 2009. aasta augustist jätkas piloodiks õppimist. Kõigepealt alustas ta stjuuardina ja 2013. aasta septembris sa lõpuks loa töötada teise piloodina. Selleks ajaks oli ta 26-aastane. Tema suurimaks unistuseks oli aga saada reisilennuki kapteniks ja lennata kaugliinidel. Kuid siis tegi traagiline liiklusõnnetus tema unistustele järsu lõpu.

Mida teadsid Saksa lennukompanii Germanwingsi tööandjad, Andreas Lubitzi vanemad, sõbrad ja tuttavad tema vaimse tervise kohta? Düsseldorfi prokuratuuri materjalidest selgub kõige olulisem: Lubitz püüdis vahendeid valimata oma järjest süvenevaid psüühilisi probleeme kõigi eest varjata.

Tähelepanuväärne on see, et Lubitz pidas „Andy õnnepäevikut“, kuhu tähendas üles oma elu kõige positiivsemad momendid. Näiteks: ta olevat ühel ööl maganud 3,5 tundi või: vereanalüüs on korras. Viimase ülestähenduse on ta teinud 8. märtsil 2015. Nende tühiste ülestähenduste taga oli inimene, kes oskas ainult üht: oma elu iseendale võimalikult keeruliseks teha üritades oma hirmudest ja kompleksidest jagu saada. Sellegipoolest on see päevik olulisemaid asitõendeid, mille abil välja selgitada Lubitzi suitsiidi tagamaad.

2014. aasta lõpus sattus ta liiklusõnnetusse. Turvapadi avanes ja vigastas teda. Pärast õnnetust hakkas Lubitz kurtma nägemishäirete ja luupainajate üle. Arstidele rääkis ta, et sageli läheb kõik tema ümber pimedaks. Lubitz kurtis nägemis- ja unehäirete üle: valgussähvatused silmades ja kohin kõrvus. Uuringute tulemus: orgaaniliselt oleks kõik olnud nagu korras, kuid psühholoogiline ravi olevat igal juhul hädavajalik. Selle asemel, et võtta haigusleht ja hakata oma psüühiliste probleemidega tõsiselt tegelema, külastas Lubitz oma elu viimase kolme kuu jooksul 16 arsti. Tema suurim, lausa painajalik hirm oli kaotada töö piloodina.

Oma elukaaslase Katriniga olevat ta olnud kuus aastat õnnelikus suhtes. Seda väidavad teda tundnud inimesed. Kummaline on aga see, et elukaaslane ei märganud Lubitzit painavaid psüühilisi probleeme. Piloodi korteri läbiotsimisprotokollis on kirjas, et Lubitzi öökapilt leiti sinine mapp tosinate arstlike atestaatide ja retseptidega, ka leiti tühje antidepressantide purke ja karpe. Viimati kirjutas keegi Düsseldorfi neuroloog Lubitzile välja 15 milligrammi Mirtazapine’i ja 1 milligrammi Lorazepami – kombinatsiooni rahustist ja meeleolu positiivsest mõjutajast. Veel leiti tema koust Mirta Tad N2, Mirtazapini, Lorasepami ja Escitaloterest. Need antidepressandid oli Lubitz arstilt välja luninud, mainimata sealjuures oma elukutset. Pole aga teada, kas Lubitz informeeris oma arste sellest, milliseid ravimeid ta veel kasutab.

Lubitzi ema märkas juba 2015. aasta veebruaris muutusi oma poja käitumises ja saatis ta psühholoogi juurde, kes oli ravinud tema depressiooni juba 2008. aastal. Kaks nädalat enne reisilennuki allakukutamist sai tema niigi habras psüühika viimase ränga hoobi. Tema elukaaslane Kathrin Goldbach, kellega nad olid koos olnud rohkem kui kuus aastat jätab ta maha ja lahkub nende ühisest kodust Düsseldorfis tuues põhjuseks ühe Germanwingsi stjuardessi klatši Lubitzi armuafääri kohta. Lubitz tunnistas oma afääri, mispeale Kathrin pakkis asjad kokku ja lahkus. Lubitz elas Kathrini lahkumist rängalt üle ja üritas armastatut taas enda poole võita. Kuid asjata. Lubitzi psüühika oli täiesti segamini pööratud, tema psüühiline seisund halvenes märgatavalt. Perearst diagnoosis tal süveneva psühhoosi ning soovitas patsiendil pöörduda Düsseldorfi psühhiaatriakliinikusse. Lubitz ei võtnud arsti kuulda. Arst keelas tal sellises seisundis lendamise, kuid Lubitz ei näidanud haiguslehte oma ülemustele, hiljem leitakse see tema kodus.

Üksinda arvuti taga istudes uuris Lubitz internetist erinevaid suitsiidi võimalusi nagu „Milline mürk tapab valutult“ või „Surm bensiini läbi“. Lõpuks tuli tal idee kasutada enesetapuvahendina reisilennukit. Reedel 20. märtsil kell 20.21 uuris ta arvutis, kuidas funktsioneerib kokpiti ukse lukustusmehhanism.

Nüüd sai mõte enesetapust kandvaks ideeks. Lubitz otsustas ennast tappa viisil, millega ajalukku minna. Sooritada enesetapp nii suure hulga kaasohvritega paelus teda ilmselt väga.

Aastatel 2009–2014 ei olevat arstid tema psüühikas mingeid erilisi muutusi täheldanud. Viimane arstlik kontroll Lubitzile tehti 28. juulil 2014, järgmine pidi toimuma 14. augustil 2015. See jäi aga ära, sest 24. märtsil 2015 kukutas „vaimselt terve“ Andreas Lubitz reisilennuki alla. Hukkus 149 inimest.

Kuid miks oli vaja nii plaju inimesi endaga koos surma kaasa võtta? Enesetapuks üksinda on ju palju lihtsamaid mooduseid. Kuid ilmselt tundus lennuki allakukutamine talle kõige kindlama variandina. Selleks et panna lennuk laskuma, piisab ainult sellest kui keerata ühtainsat nuppu. Kas tõesti pidi nii palju inimesi koos temaga surema ainult sel põhjusel, et see armetu olend soovis kindlat surma?

Muide, Mirtazapine’ väljakirjutamine inimesele, kellel on tugev depressioon või kelle vaimne seisund vajaks täpsemat uurimist, on pehmelt öeldes vastutustundetu. Vähe on ravimeid, millel on nii jubedad ja inimese psüühikat laastavad kõrvalmõjud kui Mirtazapine’l, rääkimata koosmõjust koos teiste antideressantidega. Selle ravimi negatiivsete kõrvalmõjude nimekiri on väga pikk, alates tugevast väsimusest, kaalu juurdevõtmisest, kolesteriinipeegli suurenemisest, nn rahutute jalgade sündroomini, agressiivsuse, hallutsinatsioonideni, luupainajateni, segasusseisundi, krampide ja enenesetapumõteteni välja. Me ei tea veel, milliseid rahusteid, millistes kogustes ja kombinatsioonides Lubitz pruukis, kuid selge on see, et eri arstide poolt ühtekokku ligi 40 arsti!) koordineerimatult väljakirjutatud rahustite arutu sissekühveldamine paiskas selle armetu hädavarese psüühika täiesti segamini. Nii saigi reisilennuki allakukutamine Lubitzi elu ja karjääri vältimatuks finaaliks.

©Peter Hagen