American Airlines’i DC-10 kaotab mootori

2 minutit lugemist

Pärast õnnetust Türgi lennukiga Pariisi lähedal püüdis McDonnell Douglas oma kõikuma löönud prestiiži taastada, kuid viis aastat hiljem toimus USA-s kohutav katastroof, ja firmal tuli teha kulukas ning põhjalik tehniline ülevaatus kõigile käigus olevatele DC-10 tüüpi lennukitele.

See juhtus 25. mail 1979. Kellaosutid Chicago O’Hare lennuväljal näitasid kolmandat pärastlõunatundi. USA siseliinide lennukompanii American Airlines’i DC-10 kihutas 300km tunnikiirusega mööda stardirada. Kapten Walter Lux tõmbas aeglaselt juhist enda poole, ja mootorite möirates rebis raske masin end maast lahti ning võttis kiiresti kõrgust. Õhkutõusmisel või vahetult pärast seda eraldus lennuki tiiva küljest mootor nr. 1 ja kukkus stardirajale. Umbes 100 m kõrgusel kaldus lennuk äkki paremale tiivale ja kukkus alla poolteise kilomeetri kaugusel stardiraja lõpust. Kõlas kohutav plahvatus ja taevasse tõusis mitmesaja meetri kõrgune tule- ja suitsusammas…

Kohaletõtanud päästemeeskondadel polnud enam kedagi päästa, kõik lennukis olnud 271 inimest hukkusid. Lennukirusude all said surma veel kaks inimest.

Katastroofi põhjusi selgitades oli ekspertide peatähelepanu suunatud 3700 kg raskusele mootorile, mis oli stardi ajal oma kinnitusest lahti tulnud. Sada meest kahlas stardiraja otsa juures rohus ringi, kuni üks neist leidis 7,5-sentimeetrise läbimõõduga murdunud poldi. Mootor kinnitus tiiva konsooli külge 12 sellise poldiga – üks neist oli purunenud.

Olles kindel, et on avastatud ränk konstruktsiooniviga, anti esimest korda tsiviillennunduse ajaloos ühele lennukitüübile täielik stardikeeld ja nõuti kõigi DC-10-te põhjalikku ülevaatust. Ainult mõned 41 lennukompaniist, kellel oli seda tüüpi lennukeid, riskisid anda pärast ülevaatust uuesti stardiloa. Suurem osa 280-st DC-10 tüüpi lennukist kogu maailmas jäi maa peale. USA-s ei tõusnud järgmise 37 päeva jooksul õhku ükski 138-st USA lennukompaniide DC-10-st. FAA korraldus põhjustas paljudel lennuväljadel kirjeldamatu kaose: vedasid ju 1979. aastal DC-10-d päevas üle 50 000 reisija.

Chicagos allakukkunud DC-10 rusude uurimine näitas, et õnnetuse põhjuseks polnud otseselt kinnituspoldi murdumine, vaid pülooni tekkinud mõra, mis stardiaegse suure koormuse tõttu suurenes ja poldi murdumise põhjustaski. Kaotatud mootori ülesandeks oli panna tööle mitu tähtsat seadet ja instrumenti, mis nüüd kõik rivist välja langesid. Koos mootoriga lendas küljest ka umbes meetripikkune tükk vasaku tiiva eestiivast, juhtmed rebenesid ning hüdraulikasüsteem sai kannatada. Selle vigastuse tagajärjel polnud vasaku tiiva eestiiva asendit enam võimalik muuta. Mõlema tiiva eestiibade ebasümmeetrilisus raskendas masina juhtimist. Pealegi jäi lennuki kontrolli alla saamiseks vähese kõrguse tõttu aega napiks.