Al Pacino – inimene, keda pole

13 minutit lugemist

See pole kutsumus, vaid enesealalhoiuinstinkt – mäng on Pacinole võimalus pugeda peitu reaalse elu kaose eest ja lakata olemast tema ise.

On ta elutark ronk või üksik hunt? Veidi kongus nina, kähe hääl, mustad juuksed, kirg mustade pintsakute järele – päevinäinud kõhetu metsloom, silmis kollane helk… Al Pacino võib olla intelligentne bandiit, melanhoolik, kirglik armuke, saatan, Shakespeare´ist kaasaegsete politseinikeni. Tal on ammu sellise inimese ampluaa, kellega ei tahaks pimedas väravaaluses kohtuda. Aga kogu oma raevu ja valu jätab ta lavale või ekraanile, ta kardab oma loomuse pimedat, laastavat poolt. Talle ei meeldi ümbritsev maailm, ta otsustas lahti öelda kõigest inimlikust – selleks, et olla tema ise.
Oma lapsepõlvest Bronxis mäletab Al Pacino esmajoones katuseid. „Meid katustel kulli või palli mängimas. Hüppame katuselt katusele, maapinnani on kuus korrust. Jookseme täiest jõust üle terve kvartali. Kas ajas keegi mind taga või jooksin lihtsalt jooksmise lustist.“ Al Pacino aga jookseb tänini. Põgeneb omaenese elu eest, et elada läbi kümneid võõraid.
Ta võinuks elada lühikese ja ereda elu, nagu ta sõbrad ja naabrid. „Mäletan, kuidas seisime emaga kortermaja kõrgemal korrusel…, olin umbes kümnene. Sõbrad kutsuvad ööseks õue, aga ema ei luba,“ meenutab ta. „Ma sain jube vihaseks, karjusin ema peale: mis minus teistmoodi on, miks mina ei või väljas olla nagu teised! Aga ema jäi kindlaks, ja päästis mu elu. Neid poistest pole kedagi enam ammu elus. Ema ei tahtnud, et ma tänavail tolkneksin. Ja tänu sellele olen ma nüüd siin.“
Alfred James Pacino sündis New Yorgis East Harlemi linnaosas 25. aprillil 1940, mil ta isa oli vaid 18-aastane. Noormees püüdis peret ülal pidada, ent andis kahe aasta pärast alla, jättis naise ja poja maha. Nad kolisid Bronxi, itaalia linnakese Corleone immigrantide sekka. Nii et mängida Michael Corleonet „Ristiisas“ oli tulevasele näitlejale nagu ette määratud.
Juba väike Al teadis, et maailm akna taga on täis ohte. Väikest kasvu, sugugi mitte kangelase-tüüpi, ei meeldinud ta enesele kunagi. Tänini ei armasta Pacino peeglisse vaadata. Toona hakkaski ta enesele välja mõtlema teisi elusid. Ta jutustas sõpradele imelisi lugusid: et tuli Texasest, kus tal oli kümme inimsööjast lambakoera. Ja lõbustas sellega mitte üksi eakaaslasi. „Mul oli kaks kurti tädi, sellepärast sain varakult teada, mis tähendab väljendada mõtteid sõnadeta,“ meenutab Hollywoodi staar oma esimesi näitlejameisterlikkuse tunde. Kinos käis Al emaga, ja kujutas sealt naastes nähtud tegelasi. Kord vaatas ta filmi „Kaotatud nädalalõpp“. „Võib-olla nägin seda filmi liiga vara, aga olin vapustatud. Selles oli stseen, milles kainenenud peategelane otsis purjuspäi ära peidetud pudelit… Isa, kes mu aeg-ajalt Harlemisse sugulasi külastama viis, käskis ikka: näita „pudelit“. Näitasin, kõik naersid, aga mina mõtlesin: mis nad naeravad, see on ju väga tõsine.“
Koju tulles tavatses Al vahel juba lävel demonstreerida suremist. „Ükskord,“ meenutab ta, „turnisin tuletõrjeredelil ja kukkusin alla. Tõusin püsti ja kõik naersid, aga tegelikult kukkusin peaga otse raudbetoonile. Koduuksel varisesin kokku. Ilmnes, et mul oli peapõrutus, aga kõik arvasid, et teen tsirkust.“
Ent Al Pacino pimedam pool andis enesest pidevalt märku. Kalduvus öistele ringiuitamistele kees ta veres nagu hundikutsikal – ükski vägi ei suutnud teda hoida nelja seina vahel. Ta sõbrad olid valdavalt taskuvargad, uimastiäritsejad või narkomaanid. 9-aastasena hakkas ta suitsetama, 13-neselt jõi esimese klaasi brändit, 21-selt sattus politseijaoskonda tulirelva kandmise pärast.
Ema otsustas ta panna näitlemiskooli Manhattanil. Teater andis talle võimaluse mitte ainult oma talendi arendamiseks, vaid ka ellujäämiseks. Rolle mängides sai ta välja elada oma raevu, sattumata vanglasse, hukkumata uimastite üledoosist või noahoobist väravaaluses. Aga kohustuslikus reeglite-süsteemis tundis ta end ahistatuna nagu puuris. Õppida ei meeldinud talle kunagi, tal pole autojuhilubasid, sest talle ei meeldinud liikluseeskirju pähe tuupida… Nii et 16-aastasena lahkus Al Pacino koolist ja suundus otse lavale.
Loomulikult ei oodanud teda teatris mitte keegi ja ta lükati kõikjal tagasi – algasid ekslemise ja juhustööde aastad. Ta teenis elatist, kuis juhtus – oli käskjalg, postiljon, piletimüüja, majakomandant, isegi tualetitöötaja. Pacino elas vaestekvartalist tulnu kirjut elu – nälgis, ööbis juhuslike naiste juures (tänini käivad kuuldused, et nood maksid talle „vooditeenuste“ eest), jõi tohututes kogustes „paksu“ kohvi – ainsat, millele jätkus raha. Sellele joogile on ta truuks jäänud tänini, mistõttu sõbrad teda Al Capuccinoks kutsuvad.
Ent Pacino ei tahtnud elada reaalses maailmas. Elu nelja seina vahel hirmutas naiste seltsis üles kasvanud noormeest. Kui polnud võimalusi laval üles astuda, hävitas ta metoodiliselt iseennast. Ta hakkas tarvitama isegi uimasteid, kuigi eelistas alati alkoholi.
Ema Rose suri, kui Al sai 22-aastaseks, ja see lõi ta lõplikult jalult. Al Pacino – perfektsionist, kes janunes kontrollida kõike enese ümber, otsustas lõplikult pühenduda näitlejakutsele. Ta ei meeldi endale, tähendab – tuleb lahti öelda enese isiksusest, mängides ja elades läbi teiste elusid. Armastatud inimesed lahkuvad, nagu ta isa, või surevad, nagu ema, tähendab – tema hakkab armastama vaid oma lava- ja filmipartnereid. Täpsemalt – nende tüpaaže.
1966. aastal võeti Al Pacino New Yorgi näitlejatestuudiosse. Väljumist oma mängitud tegelaskujudest ei õnnestunud Al Pacinol ära õppida mitte kunagi – ta võimetus ümber kehastuda saab aja jooksul teravmeelitsejate lemmikteemaks. Mängimaks politseinikku, käis ta korravalvuritega reididel, aitas arreteerida kurjategijat, ajakirjanikku mängides veetis tunde toimetustes. Filmi „Nekrut“ tarvis lubati tal viibida isegi FBI peastaabis. Mis puutub „Unetusse“, siis see oli tema normaalne olemus.
1960-ndate lõpus alustas Francis Coppola „Ristiisa“ võtteid ja otsis Corleone osatäitjat. Hollywoodi bossid lootsid saada tõelise staari, nagu Warren Beatty, Robert Redford või Jack Nicholson. Coppolal aga oli oma seisukoht: ta nägi, kuidas Al Pacino teatris mängis. Ent Paramounti produtsentidele ei meeldinud Al Pacino. Aga pärast pikki vaidlusi õnnestus Coppolal neid siiski veenda oma valiku õigsuses.
Kui Coppola filmi produtsentidele näitas, hajus kõigi vastuseis. Marlon Brando kuulutas, et Corleone rolli sobib just näitleja, kes muud ei teegi kui mõtiskleb. Seda tegi närviline ja sünge Al Pacino tõepoolest pidevalt – ta elas oma isiklikus maailmas, kust ei suutnud ega tahtnudki välja murda.
Temale ei eksisteerinud maailma väljapool võtteplatsi. „Ristiisast“ sai kõikide aegade filmiklassika, ja ideaalne start noorele näitlejale. 1996. aastal tunnistas Al Pacino ajakirjale „Esquire“: „Michael Corleone – see olengi mina, ja nähtavasti jään selleks elu lõpuni.“ Selle rolli eest sai ta oma esimese Oscari, ja isegi tänaval kutsuti teda Michaeliks. Ka sai teoks tema esimene pikem romaan Diane Keatoniga, kes mängis filmis tema naist. Nad lihtsalt ei saanud rollist välja ka pärast võtteid. Suhe kestis mitu aastat, kuni Keaton pani Pacinole ette abielluda. „Mina olen naistega aus, nad teavad, mida minult oodata,“ selgitas Pacino hiljem. „Ma hoiatan alati ette, et ei kavatse abielluda.“
Al Pacino karjäär läks tõusuteed. Kolm Oscari-nominatsiooni: „Serpico“, „Ristiisa II“ ja „Koera keskpäev“. Ta ütles ära mitmest rollist – filmis „Cramer Crameri vastu“ mängis Dustin Hoffman, „Tähesõdades“ Harrison Ford, „Kaunis naises“ Richard Gere.
Pacinot pole kunagi huvitanud perekonnadraamad või edukate playboy´de rollid. Ta ei tea, kuidas neid mängida, kuna pole vastavat kogemust. Al ei tea midagi ei perekonnaelust ega ka kergemeelse võrgutaja siseilmast. Sageli mängib Al Pacino inimesi, kes ei sobi ühiskonda või on ümbritsevaga konfliktis, ja kohati nii raevukalt, et ületab piiri hea ja kurja vahel. Iga kord, kui ajakirjanikud püüavad selgust saada, kas tema tegelane on kangelane või koletis, on Al Pacino hämmeldunud: „Igaüks meist on ju mitte ühene, vaid kahene olend. Mina ei suru seda kahesust peale, see sünnib asjade käigus, ja sinna pole midagi parata.“ Pacino keeldub tunnistamast, et kõikides filmides mängib ta iseennast – üksikut hunti, julma ja ohtlikku. Ta tahab teha näo, et see õelus ja raev on mask, millel pole tema enesega midagi ühist.
1993. aastal tuli ekraanile film „Armiga nägu“. Siis küsisid ajakirjanikud temalt õudusega: olete te ka elus nii julm? Vastuseks laotas ta käsi: „Mis te nüüd, elus olen ma väga leplik inimene… Raevu on meis kõigis. Näitleja lihtsalt ammutab seda kujutatavast rollist tänu sellele, et oskab ümber käia oma emotsioonidega. Mis kuningas Lear ma olnuksin ilma alasti, õudse raevuta?!“
Pärast „Ristiisa II“ ekraaniletulekut sai Pacino 600 000 dollarit, staaristaatuse ja hunniku kirju uute pakkumistega. Ajakirjanikud arutlesid tema kummalise käitumise üle: ta peaaegu ei käi oma korterist väljas, annab harva intervjuusid, on vaikiv ja peaaegu häbelik. Avalikkuse ees esinedes puterdab, valib vaevaga sõnu. Al ei tea, mida enesest jutustada. Peamine Pacinos on temas uinuv laastav jõud. Ent see teema on tabu.
1985. aastal kadus Al Pacino äkki kinoekraanilt, pärast filmi „Revolutsioon“, mille kriitika halastamatult maha tegi. Ta hakkas jooma. Alkohol koos rahustitega viis ta lõpuks võõrutuskliinikusse. Nüüd ei mänginud ta enam alkohoolikust narkomaani, vaid oli see tõeliselt. Ise arvas ta, et ei hävita end, vaid päästab. „Miks arvatakse, et joomine on halb?“ imestab ta. „Mulle oli alkohol teatud eluetapil hädavajalik, aitas üle elada pimedad ajad…“
Neli aastat mängis ta seejärel teatris. Siis väntas oma filmi ega öelnud enam ära ühestki Hollywoodi pakutud rollist. 1990. aastal pöördus veel kord tagasi Michael Corleone juurde – ekraanile tuli „Ristiisa III“. Kaks aastat hiljem „Carlito tee“, samal aastal „Naise lõhn“ ja kauaoodatud Oscar Franki osa eest.
Neile järgnes veel oma paarkümmend filmi, ühteviisi menukat. Al puges ikka ja jälle võõrasse kesta, ja alati nii, et pärast oli tal sellest raske välja tulla. Mis on Al Pacino ise, jääb kõigile endiselt mõistatuseks. Ta veenab ajakirjanikke, et on täiesti tavaline inimene, aga teda ei usu enam ammu mitte keegi.
Haaratud mängu olemusest, näib Pacino kõrvaltvaatajaile jätkuvalt juhusliku sattujana elu välise sära kuningriiki. Ta ei tee kunagi skandaale oma populaarsuse tõstmiseks. Ta pole iseenesele huvitav ning leiab, et pole tema elu huvitav kellelegi. Tal polegi mingit elu. „Kuulsus – see on esimene õnnetus,“ nendib ta. Isegi riietuses eelistab ta tumedaid toone, püüdes massis mitte silma torgata. Kolleegidesse suhtub aga muutumatu heatahtlikkusega, režissööridest vaimustub alati, või kui kritiseerib, siis äärmise delikaatsusega, nimesid nimetamata. Kui jutt tuleb lähedastest, on Al põiklev ja malbe. Oma eraelu ta ei varja – selles lihtsalt pole midagi huvitavat, sest kõik saatuslikud kired jäävad võtteplatsile.
Naistega on Al Pacino ilukõneline ja õrn, aga kõik tema romaanid lõppevad nagu iseenesest. Partnerid lahkuvad teineteisest, säilitades, muide, vastastikuse lugupidamise ja sõpruse. Kõik tema naised on eranditult näitlejannad – isegi armastuses ei eemaldu Pacino lavast. Elus ei suuda ta armuda, vaid ainult mängides järjekordset rolli laval või filmis.
Jane Fonda, Susan George, Deborah Winger, Michelle Pfeiffer, Penelope Ann Miller, Jane Terrant, Lindall Hobbs, Jill Clayberg, Martha Keller, Tuesday  Weld… Nimekirja võiks jätkata, ent fakt jääb faktiks – lavapartnerid langevad alati tema isikuvõlu kütkesse, aga mitte ühelgi ei õnnestu köita teda abielusidemetega.
„Ta on lihtsalt võrratu!“ kinnitab veel üks partner – Kim Basinger. „Ent on üks „aga“ –  Alfredo on tabamatu, nagu vesi, tuul, õhk. Temaga tuleb nautida ühtainsat hetke ja siis ta vabaks lasta. Muidu murrad oma südame.“
Beverly d´Angelo, kes sünnitas Pacinole kaks last, meenutab: „Aliga tutvudes lubasin enesele märkuse, et tema silmad, tulvil nukrust, meenutavad mulle kodutu koera pilku.“ „Miks mitte püüda seda peni siis kodustada,“ sain provotseeriva vastuse.“ Vaatamata Pacino kohta käivatele kuuldustele arvas Beverly, et temal see õnnestub. „Kui julmalt ma selles inimeses eksisin!“ ahastas ta hiljem. „Ta pole võimeline perekonnaeluks, ei oska armastada ega tea, mis asi on naisest lugupidamine! Tema elu kulgeb ühest filmist teise, nende vahel langeb ta sügavasse depressiooni. Minu arust pole talle inimesi üldse vaja. Armastus puudutab teda aeg-ajalt nagu episood, mitte roll kogu eluks.“
Naiste katsed teda kinni hoida ärritasid Pacinot kohutavalt – mingil ajal pidas ta lausa kõiki naisi „õelateks reodeks“. Vaatamata abielu-põlgusele on Pacinol siiski kolm last. 1989. aastal sünnitas Jane Terrant talle tütre – lemmiku Julie-Marie, 2001 Beverly d´Angelo kaksikud Olivia ja Antoni. Mõlemal puhul lasi Pacino teha geneetilise testi. Mitte selleks, et isadusest keelduda – ta lihtsalt vajab kõiges sajaprotsendilist garantiid.
Ent nüüd kinnitab Al: „Lapsed on parim kõigest, mis minuga elus on juhtunud.“ Võib-olla on see üldse ainus, mis seob teda reaalse eluga. Varsti pärast kaksikute sündi lahkus d´Angelo Pacinost ja keelas tal lastele läheneda, millele järgnes pikk ja ränk kohtuprotsess. Al saavutas õiguse lastega sagedamini lävida, tõestas, et tahab oma laste kasvatamist kontrolli all hoida. Lõpuks jõudsid pooled kokkuleppele, pärast mida kulges Al Pacino elu New Yorgis (teater) ja Los Angeleses (filmivõtetega paralleelselt lastega suhtlemine).
2005. aastal suri Pacino 82-aastane isa Salvatore. Isa ja poeg polnud lähedased, aga kontakti hoidsid terve elu. „Isa oli abielus viis korda,“ arutleb Al, „mis kõneleb sellest, et talle meeldis abielu ja et oleme oma harjumuste orjad. Mina pole kunagi abielus olnud, mida aina imestatakse. Oleksin rõõmus, kui oleksin abiellunud – siis jäänuks need ahhetamised ära. Olen veendunud, et küllap ma seda ka kunagi teen. Millal, ei tea, aga kunagi kindlasti.“ Raske uskuda…
„Loomult olen depressiivne optimist,“ rõhutab Pacino. „Täna usun enesesse, homme vihkan end selle eest, millega tegelen.“ Ent on üks kirg, mis ei lase teda aastaid vabaks – Shekespeare´i-vaimustus. Ta naudib tema kangelaste mängimist nii teatris kui kinos.
Al Pacino armastab tänini tsiteerida William Blake´i: „See, kes seisab vastu oma rumalusele, saab ükskord elutargaks“, ja paneb ise vastu oma kinnisideele pühenduda lavale. Poeb peitu probleemide eest ja kinnitab, et on täiesti õnnelik. Tal pole mingeid perekondlikke probleeme, sest… perekonda polegi. Seljataga on alkoholi- ja uimastiorjus ning töö on talle olnud parimaks võimaluseks eirata reaalsust.
Kord küsiti Al Pacinolt, millise mälestuse ta tahaks enesest jätta. „Tahaksin, et mind meenutataks kui ainsat inimest, kes elas 250 aastaseks,“ vastas ta. Ent oma rollides on ta elanud juba nii palju elusid, et paistab – talle on kindlustatud igavik. Või tühjus – on ju suur näitleja pikki aastaid püüdnud maha kriipsutada omaenese isiksust.

Tunnuspilt: Al Pacino filmis „Arminägu”.

Peter Hagen

0

Your Cart