Aidsi põhjused ei ole veel teada

9 minutit lugemist

(lühendatud tõlge)

Enamik inimesi arvab, et nad teavad, mis põhjustab aidsi. Aastaid on teadlased, ametnikud, arstid, ajakirjanikud, propagandaplakatid, telesaated ja filmid kinnitanud neile nagu ühest suust, et aidsi põhjustab retroviirus nimega HIV. Väidetavalt nakatab ja tapab see viirus nn. T-rakke immuunsüsteemis. T-rakkude hävimine toovat paratamatult kaasa immuunsuspuudulikkuse, mis tapab inimese pärast haigusnähtudeta peiteaega, mis võib kesta kümme aastat või kauem. Enamik inimesi ei tea, et tegelikult käib aidsi põhjuste üle teadlaste hulgas äge vaidlus, mis on massiteabevahenditest täiesti välja tõrjutud. Vastuseis ainuõigeks kuulutatud teooriale läheb aga järjest suuremaks, sedamööda kuidas ametliku aidsipropaganda ennustused osutuvad üksteise järel ekslikeks.

Juhtivad biokeemikud eesotsas California Berkeley ülikooli retroviirusteeksperdi Peter Duesbergi ja Nobeli preemia laureaadi Walter Gilbertiga on juba aastaid öelnud, et teaduslikku tõestust, et HIV põhjustab aidsi, ei ole. Alguses püüti nende kriitika maha vaikida, siis hakati neid naeruvääristama ja halvustama. 1993. aastal USA telefirma ABC näidatud saates paluti ühel HIV-teooria eestvedajal Robert Gallol kommenteerida Gilberti ja Duesbergi väiteid. Gallo läks vihasena mikrofoni juurest ära.

Raevuhoogu sattumine on HIV-teooria pooldajate tavaline reaktsioon, kui nende uskumused kahtluse alla seatakse. 1984. aastast saadik on peaaegu kogu aidsi puudutav teadustöö rajanenud HIV-teooriale. Kui see teooria peaks osutuma valeks, ei ole mitte ainult raisatud miljardeid dollareid raha, vaid ka põhjustatud mõõtmatut kahju inimestele, kellele positiivse HIV-testi põhjal on kuulutatud, et neid ootab vältimatu piinarikas surm. Sellepärast pole ime, et kahtlused HIV-teoorias kutsuvad esile niisugust pöörast viha – kaalul on kogu meditsiinieliidi usutavus.

Siiski on olemas vähemalt kolm põhjust, kahtlemaks ametlikus teoorias, et aidsi põhjustab HIV.

Esiteks ei suuda HIV-uurijad vaatamata meeleheitlikele jõupingutustele tänini selgitada, mismoodi täpselt HIV immuunsüsteemi kahjustab. Ammugi pole teadlastel aimu, mida teha HIV väidetava hävitustöö takistamiseks. 1984. aastal usuti, et viirus tapab immuunsusrakke neid lihtsalt nakatades, ja ennustati, et vaktsiin töötatakse välja kahe aastaga. Praegu ei ole vaktsiini kuskilt näha ja enam pole juttugi sellest, et keegi teaks, kuidas HIV immuunsüsteemi hävitab.

Teiseks: kuna viis, kuidas HIV aidsi tekitab, ei ole teada, jääb ainsaks tõendiks, et HIV üldse aidsi põhjustab, korrelatsioon.[1] Kuid korrelatsioon HIV ja aidsi vahel on ebatäiuslik. On palju inimesi, kellel on aidsi sümptomid, kuid HIV-nakkust ei ole. Samuti on palju inimesi, kes on olnud HIV-ga nakatatud üle kümne aasta, kuid kellel ei ole vähimaidki haigusnähte.

Kolmandaks: HIV-teooria põhjal tehtud ennustused on läbi kukkunud enam kui haledalt. Vastupidiselt ennustustele ei ole aids USA-s ja Euroopas levinud tavainimeste sekka – väljaspool riskirühmi (peamiselt pidevalt partnereid vahetavad homod ja uimastite tarvitajad) aidsi peaaegu ei ole. HIV-nakkusega ameeriklaste arv on aastaid püsinud samana, selle asemel et plahvatuslikult suureneda, nagu ennustati. See annab alust arvata, et HIV on vana viirus, mis on osas inimestest pesitsenud juba sajandeid ilma mingit epideemiat põhjustamata.

See, mis toimub organismis vahetult HIV-ga nakatumise järel, on teada. Sarnaselt teiste viirustega paljuneb HIV kiiresti. Vahel saadab seda kerge gripilaadne haigus. Selles faasis, kui HIV sisaldus veres on suur, ei ole võimalik täheldada, et ta tekitaks mingeid kahjustusi immuunsüsteemile. Vastupidi, immuunsüsteem aktiveerub, nagu peabki, ja vähendab kiiresti viiruste kontsentratsiooni peaaegu nullini. Kui HIV tõesti hävitab immuunsüsteemi, nagu väidetakse, siis peab ta seda tegema aastaid pärast seda, kui immuunsüsteem on ta enda peaaegu hävitanud. Üleüldse näitavad uuringud, et immuunsüsteemi T-rakke nakatab HIV tavaliselt väga vähe.

Enne, kui äsjaöeldu avastati, olid Robert Gallo ja tema jüngrid veendunud, et HIV tekitab kahju otseselt rakke nakatades ja tappes. 1991. aastal väljaantud raamatus naeruvääristas Gallo HIV avastajat Luc Montaigner’d, kuna see arvas, et HIV põhjustab aidsi ainult koosmõjus senitundmatute kaasmõjuritega. Gallo nimetas seda suureks rumaluseks. HIV-ga nakatumine olevad nagu veoauto alla jäämine – suremiseks polevat mingite kaasmõjurite järele vähimatki vajadust.

Nüüdseks on HIV-ideoloogide seisukohad muutunud. Kuna HIV poolt nakatatud rakkude hulk on väga väike, hülgab üha rohkem teadlasi teooria, et HIV tapab rakke otse. HIV-teooria pooldaja Warner C. Greene ütleb: «Isegi HIV-nakkuse hilises staadiumis patsientidel toodab HIV-d kõigest üks T4-rakk 40-st. Infektsiooni algstaadiumis teeb seda üks 10 000 T4-rakust. Kui viirus tapaks rakke neid otse nakatades, peaks ta nakatama neid palju suuremal arvul.»

Nüüd kuulub ka Robert Gallo ise nende hulka, kes otsivad meeleheitlikult kaasmõjureid ja kaudseid kahjustamisviise. Arvatakse, et HIV paneb mingil viisil T-rakke hävitama immuunsüsteemi või T-rakud enda, või suudab põhjustada immuunsüsteemi kokkuvarisemist isegi siis, kui teda ennast organismis enam ei ole. Väljapakutud kausaalmehhanismid lähevad järjest fantastilisemaks, kuid ühtegi neist ei ole seni suudetud katseliselt kinnitada. USA valitsuse juhtiv aidsiuurija Anthony Fauci ütles 1994. aasta veebruaris antud intervjuus, et HIV ajab immuunsüsteemi segadusse, ja et ehkki HIV peamiseks sihtmärgiks on arvatavasti T-rakud, paneb ta ka teised immuunsusrakud valesti reageerima, nii et viimaks variseb immuunsüsteem ülekoormuse või segaduse tõttu kokku.

Selliseks hämmastavalt intelligentseks hävitustööks ei ole võimeline ükski teine viirus. HIV-ideoloogid ei ole suutnud selgitada, kuidas suudab nii kavalalt tegutseda lihtne retroviirus – üliprimitiivne eluvorm, milles on geneetilist informatsiooni väga vähe. Võib-olla on ülekoormuse ja segaduse all kokku varisemas hoopis HIV-teadlased. Nende teooriad lähevad üha keerukamateks, jõudmata lahendusele lähemale. See on allakäiguteel olevast teadusparadigma klassikaline tunnus. Kuid ehkki HIV-teadlaste teadmatus, kuidas HIV aidsi põhjustab, läheb järjest suuremaks, on nende keeldumine kaalumast teooriat, et HIV võib-olla ei põhjustagi aidsi, vankumatu.

Suur korrelatsioon aidsi ja HIV vahel tuleneb suuresti aidsi eksitavast definitsioonist. Aids on defineeritud sündroomina, millesse kuulub üks rohkem kui 30-st iseseisvast haigusest (nn. indikaatorhaigusest) koos HIV-antikehi avastava testi positiivse tulemusega. Täpselt samu haigusnähte ei nimetata aidsiks, kui antikehatest on negatiivne. Tuberkuloos koos negatiivse antikehatestiga on tuberkuloos. Tuberkuloos koos positiivse antikehatestiga on aids.

Seega on aidsi definitsioon üles ehitatud uskumusele, et aidsi põhjustab HIV. Seda vaatamata sellele, et faktid näitavad teisiti. Kõik aidsi indikaatorhaigused võivad esineda ka ilma HIV-ta või immuunsuspuudulikkuseta. USA valitsuse ametlikud allikad tunnistavad, et vähemalt 40 000 inimesel on diagnoositud aids ilma antikehatesti tegemata – Kaposi sarkoomi jms. haiguste pinnalt. Nii mõnelegi arvatavale aidsihaigele hiljem tehtud HIV-test osutus negatiivseks. Kuid arstidel on kasulik diagnoosida aidsi alati, kui võimalik, sest USA-s maksab riik aidsihaigete ravikulud kinni, ent täpselt samade haigusnähtudega, kuid negatiivse testitulemusega patsientide omi mitte.

Teoorial seosest HIV ja aidsi vahel on aga veel tõsisemaid puudusi. Isegi kui igale aidsikahtlusega inimesele tehtaks HIV-test, ei ole testitulemused usaldusväärsed. HIV-testid ei ole standardiseeritud ja annavad palju ekslikult positiivseid tulemusi, kuna nad reageerivad ka muude ainetega peale HIV-antikehade. Ja isegi kui testid töötaksid laitmatult, avastaksid nad ikkagi ainult antikehi, mitte viirust ennast, ja ammugi mitte viirust aktiivses, paljunevas olekus. Tavaliselt näitab antikehade olemasolu, et organism on viirusnakkusest jagu saanud. Antikehad võivad veres säilida kaua aega pärast seda, kui viirus on kehast lõplikult kõrvaldatud. Kuna elavat HIV-d on tihti raske leida isegi aidsi surevate patsientide verest, on Gallo ja teised tulnud välja fantastilise oletusega, HIV võib põhjustada aidsi isegi siis, kui organismis teda ennast enam ei olegi, vaid järele on jäänud üksnes antikehad.

Nii, nagu on olemas aidsinähtudega patsiente ilma HIV-nakkuseta, on olemas HIV-positiivseid inimesi, kes jäävad terveks kümme aastat või kauemgi. Selle tõttu on väga raske uskuda, et HIV aidsi põhjustab. HIV-hüpoteesi on püütud kinnitada loomkatsetega, kuid tagajärjetult. Mitmes eksperimendis on šimpanse nakatatud HIV-ga, kuid aidsi ei ole neist haigestunud ükski.

Kui aids oleks viirushaigus, oleks ta pidanud levima elanike hulgas kiiresti, levides esialgsetest riskigruppidest (pederastid ja narkomaanid) väljapoole. Just seda aidsipropaganda 80-ndatel aastatel väitiski, püstitades loosungi “Igaüks on ohus.”

Faktid näitavad midagi hoopis muud. Veel praegugi piirdub aidsi levik peamiselt esialgsete riskirühmadega ja 90% USA aidsihaigetest on mehed. Tervishoiutöötajad, kes puutuvad pidevalt kokku aidsihaigete vere jm. kehavedelikega, ei haigestu aidsi sagedamini kui keskmine inimene. Terve USA peale on teada ainult 7 või 8 puudulikult dokumenteeritud juhtu, kui meedik sai väidetavalt aidsi patsiendilt. Võrdluseks võib öelda, et igal aastal saab USA-s 1500 meedikut patsiendilt hepatiidi juhusliku nõelatorke tagajärjel.

Vähe sellest, et aidsi levik piirdub üksikute elanike gruppidega, püsib HIV-ga nakatunute arv stabiilsena. Viirusnakkus peaks levima kiiresti, kuid HIV-positiivsete inimeste arv USA-s püsis aastaid ühe miljoni ligidal ja on viimaste aastate hinnangute järgi langenud 700 000-le. Samal ajal väidab Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO), et viirus levib kiiresti Aasias ja Aafrikas. Asi on lihtsalt selles, et kuna süngeid ettekuulutusi massiepideemiast USA-s ja Euroopas ei usu enam keegi, ei jää aidsiorganisatsioonidel üle muud kui viia oma maailmalõpukuulutused üle kaugematesse regioonidesse. Väited aidsiepideemiast kaugetes arengumaades ei toetu tegelikele asjaoludele, sest näiteks Aafrikas ei tehta HIV-teste peaaegu üldse. Praegusel ajal on tavaline, et aafriklased, kes surevad kõige tavalisematesse haigustesse, mis on Aafrikas tuntud juba ammu, pannakse kirja aidsiohvritena.

Aidsi ei saa pidada ühtseks haiguseks. Aids on haiguste grupp, millesse on võetud kolmkümmend täiesti erinevat haigust, mis olid kõik tuntud juba varem. Aidsi definitsiooni on pidevalt muudetud. Vähe sellest, Aafrikas defineeritakse aidsi ühtemoodi, Põhja-Ameerikas ja Euroopas teistmoodi. USA ametlikku aidsidefinitsiooni avardati tunduvalt 1993. aastal, et oleks võimalik suunata liidueelarvest haigetele (eriti emakavähiga naistele) rohkem raha. Selle puhtadministratiivse otsuse tagajärjel suurenes USA-s aidsihaigeteks peetavate inimeste arv 1993. aastal kahekordseks.

Ei ole mingit mõistlikku põhjust arvata, et üks ja sama viirus põhjustab meestel Kaposi sarkoomi, naistel emakavähki ja aafriklastel ainevahetushaigusi. Hüpoteesi, et aidsi põhjus on HIV, ei kinnita mitte ükski teaduslik uurimistulemus. Sellegipoolest jätkab aidsitööndus kinnitamist, et kõik on korras, ja püüab meeleheitlikult vaigistada teisiti arvajaid.

Charles A. Thomas Jr. (biokeemik), Karl B. Mullis (1993. aasta Nobeli keemiapreemia laureaat), Phillip E. Johnson (õigusteaduse professor)

NB! Tervet artiklit saab lugeda Internetis aadressil: http://duesberg.com/kmreason.html

[1] Korrelatsioon tähendab seost kahe suuruse vahel. Kui näiteks on teada, et inimesed, kelle sissetulekud on suuremad, kulutavad rohkem raha autode ostmiseks kui need, kelle sissetulekud on väiksemad, öeldakse, et sissetulek ja raha kulutamine autode ostmiseks on omavahel korrelatsioonis.