Ekshibitsionism

2 minutit lugemist

Ekshibitsionism on tung demonstreerida oma seksuaalsust. Enda näitamise lõbu on põhimõtteliselt normaalne tung, mida esineb juba väikelastel. Ekshibitsionism on tihedalt seotud vuajerismiga. Varajases lapseeas võivad kujuneda mõlemad tendentsid. Väikelaste ekshibitsionism on seotud vajadusega ennast teistega võrrelda. Tuntud „doktorimäng” on ekshibitsionismi süütu vorm, mille taga on uudishimu ja soov õppida tundma teist sugupoolt. Kuid igasuguses sellises enesepaljastamises on teatud annus uhkust oma soo üle.

Tavaettekujutuses on ekshibitsionist (rahvasuus liputaja) mees, kes kusagil nurga taga või põõsaste varjus naisi varitseb, et siis ootamatult mantlihõlmad eest lahti lüüa ja oma sugutit mööduvatele naistele demonstreerida. Mitte kunagi ei näita liputaja oma “aaret” naistuttavale, vaid alati kas ühele või mitmele võõrale naisele. Tema eesmärk on naiste kohutamine. Väär on laialtlevinud arusaam, et liputaja saab sellisest väljanäitusest seksuaalse rahulduse. Oma suguelundi demonstreerimine ainult erutab teda, eneserahuldamine toimub hiljem. On ka neid liputajaid, kes pärast naisterahva möödumist kohapeal ennast „maandavad”. Kui naine aga näitaks demonstratiivselt oma valmisolekut sellise mehega lähemalt tutvuda või teeks mõne märkusega liputaja naeruväärseks, siis tormaks too kohe minema. See on ka üks põhjus, miks liputajad eelistavad ennast paljastada väikeste tüdrukute ees – need kohkuvad kindlasti ega võta mehe enesepaljastust väljakutsena. Kui aga tüdruk peaks kiljudes põgenema, tunneb liputaja teatud võimu oma ohvri üle. Vanemate meeste juures suureneb tung ennast paljastada tavaliselt siis, kui potents hakkab vähenema. Kuid on ka mehi, kes tunnevad kõige suuremat erutust ainult liputamisest. Muid seksuaalseid vajadusi neil ei ole ja nad tunnevad suurt hirmu seksuaalkontakti ees naisega.

Pariisi metroojaamades tegutses pikka aega keegi mees, kes onaneeris inimtühjal perroonil saabuvate või väljuvate rongide akende all.

Naiste ekshibitsionism avaldub oma sekundaarsete sugutunnuste eksponeerimises ja sellesse on läbi aegade millegipärast suhtutud väga tolerantselt. Vähe sellest, sügavalõikelist dekolteed, liibuvat miniseelikut või nappe bikiine peetakse isegi atraktiivseks ja ilusaks. Samal ajal ei pea keegi atraktiivseks liputaja peenist.

Kust saab selline hälve alguse? Ekshibitsionistide enda tunnistuste järgi täiesti juhuslikest momentidest. Näiteks sattusid naised peale alasti noormehele (rannas, riietusruumis) ja panid kiljuma. Selline situatsioon ja eriti naiste reageering mõjus mehele endalegi üllatuslikult väga erutavalt. Hiljem noormees juba teadis, kuidas taolist erutust korrata. Kuna enda ettesöötmine naistele pole alati niisama lihtne, siis hakkas mees ise selleks võimalusi looma. Naiste emotsionaalne reaktsioon kiljatuste näol mõjub lisaergutina. Varsti ei suuda mees enam oma harjumusest loobuda, sest rakendub nn. kinnistumisprintsiip. Kui teda veel üldse miski erutab, siis ainult liputamine, ja mida käidavamas kohas see toimub, seda erutavam! Liputaja on tugeva suhtlemiskompleksiga inimene, kellel on tõsiseid raskusi kontakti leidmisel vastassugupoolega.

On veel üks ekshibitsionismi vorm. See on alastikultuur (nudism), mis on eriti levinud Saksamaal. Alastikultuuri kaitseks on peetud otsatul hulgal diskussioone. Ja alati on neis kaitsekõnedes rõhutatud alastioleku normaalsust. Paraku hakkab nudistide rannas „normaalse alastuse”propageerijate kaksikmoraal meeste puhul vähem või rohkem kõvastunud ihuliikmete näol reetlikult silma. Tegelikult minnakse ikka ennast näitama ja teisipiiluma. Seega võib alastikultuuri pidada ekshibitsionismi ja vuajerismisümbioosiks.