„Aga kuningas on ju alasti!“

2 minutit lugemist

Nii hüüdis poisike Anderseni muinasjutus, nähes ihualasti kuningat rongkäigus. Kuningas oli kindel, et kannab nähtamatut rõivastust, mida näevad ainult targad. Kuid rumal poisike söandas tõtt öelda. Ka tema isa leidis, et kuna poiss on oma nooruse tõttu veel rumal, siis ta näeb asju nii nagu need on. Sellepeale hakkas rahvahulk karjuma: „Kuningas on alasti!“ Kuningal oli väga häbi, aga teha polnud enam midagi, ja nii sammus ta rongkäigu eesotsas edasi mööda linna. Sestpeale on lause „Aga kuningas on ju alasti!“ muutunud lendlauseks, märkimaks inimeste rumalust.

 Spencer Tunick (s 1. jaanuaril 1967) New Yorgis) on tuntuks saanud aktifotograafina, kellel ei valmista mingeid raskusi keelitada kas või tuhandeid inimesi ükskõik millises riigis, ükskõik millise linna väljakul ennast alasti võtma (sealjuures ilma mingi honorartita!), et siis seda lihamassi „kunstipäraselt“ pildistada. Algust tegi Tunick 1992. aastal, kui ta hakkas New Yorgis alasti inimesi pildistama. 1990. aastate keskel hakkas tema kuulsus aina kasvama. Tunick ise ei pea oma alasti inimmasside fotosid aktifotodeks, vaid näeb nendes „maastikuskulptuure“.

2003. aasta juunis võttis ennast Barcelonas alasti 7000 inimest.
26. juunil Clevelandis 2754 inimest.
26. mail 2005 Brügges 1249 meest ja 701 naist.
11. septembril 2006 Caracases Simon Bolivari kuju juures 1500 inimest.
6. augustil 2006 poseeris Düsseldorfis umbes 840 alasti inimest.
6. mail 2007 õnnestus Tunickil Mehhiko pealinnas Mexikos keelitada ennast alasti võtma u 18 000 inimest, ületades oma kõik eelmised sellealased rekordid.
1. märtsil 2010 võttis ennast Sydney ooperteatri ees paljaks umbes 5200 inimest.
Viimati keelitas ta 3200 inimest ennast paljaks võtma Kingston upon Hull’s 9. juulil 2016.
Näiteks laskis Tunick Düseldorfis 200 mehel poseerida puu juures. „Kunstfoto“ nimeks sai „Tagasi loodusesse“. Tunicule poseerima oli tulnud liputamishimulisi isegi kaugelt Brasiiliast!
Kas see massiline enesepaljastamine toimub ikka suure kunsti nimel? Tunick võib ju oma tegevust maskeerida „kunstiliste taotlustega“, kuid selliste massiliputamiste puhul on mängus hoopis teised tegurid. Mis on siiski see jõud, mis sunnib muidu häbelikke inimesi linnaväljakul fotograafi üheainsa palve peale ennast ihualasti võtma? Muus olukorras nad seda ju ei teeks! Igaüks võib ju enda jaoks mingi vabanduse või õigustuse välja mõelda, kuid tegelikult toimib siin massipsühhoosi efekt, mis on teada juba inimkonna koidiku aegadest. Psühholoogilise surve või mõjutamise abil saab enamikku inimesi sundida sooritama mistahes lolle tempe. Üks on aga selge, seoses Tunicki „maastikuskulptuuridega“ vajavad sellised seksuoloogia-alased mõisted nagu ekshibitsionism ja vuajerism palju põhjalikumat lahtiseletamist.

MAAJA

0

Your Cart