Aegumatult seksikad teksad

4 minutit lugemist

Kõik kannavad teksaseid, kõigile meeldivad teksased. Sinised kuluvad teksad (džiinid) on moes juba ligi 150 aastat. Neid kandsid Klondike’i kullaotsijad ja Metsiku Lääne kauboid; neist sai hipide vormirõivastus, endistes sotsialismimaades aga staatusesümbol. Neid kandsid ja kannavad isegi presidendid, popstaarid ja kõbusad vanaisad. Kuid kuidas ja miks on saanud teksadest kultuspüksid?

Pilk taha, ülakeha keeratud küljele. Hetk pingsat vaatlust, täis pettumust või kergendust. Sel momendil püüab teksaspükste ostja veenduda, kuidas tema tagumik uutes pükstes välja näeb. Selline stseen kordub lugematuid kordi proovikabiinides nii Ameerikas, Austraalias, kus iganes.

Näiteks Saksamaal kannavad paljud noored ja vanad teksapükse neljal päeval nädalas. Teksad on moekaup number üks kogu maailmas. Igal aastal valmistatakse kogu maailmas 800 miljonit paari teksaseid.

Kuid mis teeb sinise riide nii populaarseks? „Teksad on robustsed ja ilusad. Ma kannan neid, sest nad on nii meeldivalt elastsed,” räägib Laura (18) ja lisab: „Need püksid on kultuseks muutunud.” Džiine kannab vähemalt 80% tema klassikaaslastest.

„Teksade eelis on see, et nad ei ole õhukesest riidest ja peavad kauem vastu kui mistahes teised püksid,” räägib Erki (19).

Eeva (21) lisab: „Teksad näevad alati head välja, isegi siis, kui nad on juba peaaegu närudeks kulunud. Pealegi näevad nad head välja pea ükskõik kelle jalas.” Eeva ei tea ühtegi sõbrannat, kelle garderoobis poleks teksaseid.

Kui teksased kasutusule võeti, ei osanud keegi aimatagi, et nendest saab ajaloo populaarseim rõivaese. Teksasriie sai tuntuks juba 16. sajandil nimetuse „Serge de Nimes” (Nimes’i kotiriie) all ja seda toodeti Lõuna-Prantsusmaal. Sellest nimest kujunes hiljem suupärasem „Denim” (prantsuskeelsetest sõnadest „de Nimes” – Nimes’ist). Praegu aga kannavad teksased inglise keeles nimetust „jeans”, mis tekkis Itaalia linna Genua järgi, kust saadeti teele esimene partii kaasaegset teksariiet.

Esimesed tõelised sinisest riidest teksased ilmusid müügile alles mitu sajandit hiljem.

Nii olevat 1870. aastal üks naine astunud ameerika väikelinna Reno rätsepatöökotta ja kurtnud oma mehe tööpükste halva kvaliteedi üle, öeldes, et need püksid kuluvad liiga kiiresti. Töökoja omanik Jacob Davis võttis etteheidet tõsiselt. Ta ei tugevdanud püksitaskuid mitte ainult topeltõmblustega, vaid ka vaskneetidega. Neet kinnitati ka lukuriba alumisse otsa. Viimane koht polnud kauboielu seisukohalt just eriti sobiv, kuid lõplikult loobuti sellest alles 1941. aastal firma presidendi Walter Haasi käsul – ükskord lõkke ääres istudes sai presidendi kõige väärtuslikum kehaosa üsna korralikult kõrvetada.

Levi Strauss, Baierist pärit juudi rahvusest emigrant, kes oli 1853. aastal kullapalaviku ajal Californiasse elama asunud, aitas Davisel tema leiutist 1873. aastal patenteerida. Pole siis ime, et ikka veel peavad paljud Straussi teksade leiutajaks. Tänase päevani on Levi´s, Lee, Wrangleri või Dieseli kõrval popimad püksid.

Teksapükste invasioon Euroopasse algas alles 1950. aastatel – sadakond aastat pärast nende leiutamist. Nendest sai kohe noorte meelisrõivas. Teksad ei olnud mitte üksnes mugavad, vaid nende kandmine sai ka omamoodi elustiiliks. Kõrgmoodi jõudsid teksad siiski alles pärast oma 120-ndat sünnipäeva. 1970. aastatel hakkasid maailma nimekaimad moekunstnikud tõsimeeli teksariietusega tegelema.

Kuulus „kivipesu” (stone washed) tehnoloogia leiutati 1980. aastatel Jaapanis. Alates sellest ja ka mittetraditsiooniliste värvide (näiteks musta) kasutuselevõtmisest läks kogu maailmas lahti tõeline teksadebuum.

Maailma populaarseim teksamark on Levis. Talle järgnevad pingereas Lee, Wrangler ja Gap. Moerõivana kasutavad teksapükse peamiselt eurooplased, ameeriklastele jäävad need eelkõige töö- ja igapäevarõivaks.

Teksaseid kandsid omal ajal nii Elvis, Marlon Brando kui ka James Dean. Sinine riie oli muutunud väga populaarseks ja oli täiesti iseenesestmõistetav, et neid kandsid kõikvõimalikud (filmi)kangelased. Pealegi olid teksad vastupandamatult seksikad. 1980. aastatel tabas teksapükse väike mõõnaperiood, sest neid kandsid kõik ja kõikjal. Teksad muutusid igavaks, äraleierdatud rõivaesemeks. Kuid siis alustas Levi´s nutikat reklaamikampaaniat, mis tõotas teksad jälle suure au sisse tõsta. Reklaamplakatid olid kujundatud 1950. aastate stiilis, palju seksikat paljast ihu ja palju teksapükse. Kes ei tahaks aga lahe välja näha?!

Kogu oma universaalsuse ja rikkaliku valiku juures ei saa siiski salata seda, et päris igaühele teksad ei sobi. Näiteks varjavad nad küll jalgade puudusi, kuid toovad naistel esile puusade lopsakuse ja istmiku lihavuse. Ja kuigi sellest aitab üle pikk pluus või jakk, sobivad teksad ikkagi eelkõige saledatele.

Kui kaunis daam otsustab minna tänavale teksapükstes või -seelikus, siis peaks ta tikk-kontsad kappi jätma. Nende ühendamine on maitsetuse tipp.

Kantud teksadest võib teha põlvpüksid, nööriga õlakoti, panamakübara, toasussid, supelkostüümi, vöö, seeliku, seljakoti või põrandalapi.

Teksad on juba oma olemuselt kosmopoliitiline rõivas, sest need leiutas juudi päritoluga baierlane USA-s ning tegi prantsuse kangast, mis toodi kohale Itaalia sadamast.