Aatomivaimustus

13 minutit lugemist

Nad olid noored sõdurid, uhked oma kodumaa üle. Kuueteistkümne aasta jooksul (1945–1962) saadeti neid noori ameeriklasi kas Nevada kõrbesse või Bikini atollile Vaikses ookeanis. Ühtekokku veerand miljonit sõdurit pidid viibima maapealsete tuumakatsetuste ajal plahvatuse epitsentrist kaugusel, mis seadis ohtu nende elu ja tervise.

Neid julmi eksperimente oli USA sõjaväelisele juhtkonnale tarvis selleks, et uurida radioaktiivse kiirguse mõju inimese organismile.

Kolonel Jim Dennis, kes võttis osa ühest sellisest katsetusest, meenutab: „Pomm pandi plahvatama 20 meetri kõrguse torni otsas. Hoidsin käsi näo ees. Sellest hoolimata pimestas ere valgus mu silmi. Valjuhääldajate kaudu anti meile korraldus ennast ümber pöörata ja aatomiseent vaadata. Nägin, et pool torni oli alles. Sain aru, et katsetus oli ebaõnnestunud.”

Tuumakatsetus USA-s Nevada polügoonil.

Kui plahvatuspilv hakkas hajuma, pidi Jim Dennis koos kahesaja sõduriga marssima kolme kilomeetri kaugusel asuvasse plahvatuse epitsentrisse. Meestel polnud Geigeri loendureid ega kaitseriietust ja nad kõik said kiiritada.

Alfredo Bautista võttis sõdurina osa tuumakatsetusest 1951. aastal. Kõigest veerand tundi pärast plahvatust pidid sõdurid marssima plahvatuse epitsentrisse. Samal ajal olid ettevaatlikud teadlased varjul betoonpunkris.

Selliseid näiteid võiks tuua veelgi. Keegi ei tea täpselt, kui palju Ameerika sõdureid haigestus pärast tuumakatsetusi kiiritustõppe. Paljud haigestusid hiljem luuvähki, kilpnäärme vähki, leukeemiasse või põdesid elu lõpuni mõnda muud kroonilist haigust.

8. aprillil 1955 oli USA kaitseministeerium sunnitud tunnistama, et mõned aatomikatsetustel osalenud sõdurid on saanud silmakahjustusi. Nende arvu ei nimetatud. Kõigest kaks päeva hiljem korraldati Nevada katsepolügoonil järjekordne tuumaplahvatus.

Esimene aatomipomm lõhati USA-s New Mexico osariigi kõrbes Alamogorado polügoonil 16. juulil 1945. Paljud vaatlejad, kes asusid plahvatuse keskmest kõigest 15 kilomeetri kaugusel, haigestusid hiljem vähki. Pärast aatomipommi heitmist Hiroshimale ja Nagasakile oli ameeriklastel enam kui piisavalt „materjali” uurimaks radioaktiivse kiirguse mõju inimesele. Kuid sellest oli teadmishimulistele eksperimentaatoritele vähe!

Operatsioon Ivy Mike. USA tuumakatsetus Eniwetoki atollil 31. oktoobril 1952.

Selleks et uurida radioaktiivse kiirguse kahjulikku toimet, tuli tuumapolügoonidel kiiritada kümneid tuhandeid oma riigi kodanikke. Või veel! 1949. aastal Spokane’is (Oregoni osariik) sooritatud eksperimendi käigus lasti atmosfääri radioaktiivset gaasi, et testida selle mõju elanikkonnale.

Iga viienda 1051-st USA-s korraldatud tuumaplahvatusest kuulutas USA valitsus salajaseks. Lõunamere saarte Bikini ja Eniwetoki (neil saartel korraldas USA tuumarelva katseplahvatusi) elanikke ei informeeritud kunagi ohust, mis võis neid evakuatsioonist hoolimata tabada. Isegi veel 1990. aastate keskel oli Marshalli saarte (Bikini ja Eniwetok kuuluvad sellesse saaregruppi) elanike hulgas suurim haigestumine kilpnäärme vähki ja Bikini atoll on jääb elamiskõlbmatuks paljudeks aastatuhandeteks.

Millist ohtu kujutavad endast maapealsed tuumakatsetused?

Pärast tuumaplahvatust saastub suur maa-ala radioaktiivsete ainetega ja tekib reaalne oht, et radioaktiivsed isotoobid võivad sattuda inimese või looma organismi. Veri kannab radioaktiivsed ained üle kogu organismi laiali ja need jäävad peatuma elunditesse ning kudedesse. Seespidisest kiiritusest on inimesele kõige ohtlikumad beeta- ja gammaaktiivsed isotoobid, mis ladestuvad luudesse.

Aatomikahurit katsetati ainult üks kord. Kõigest 27 km kaugusel plahvatanud aatomimürsk oleks lahinguolukorras ohustanud ka ründavat poolt ennast.

Nende hulka kuuluvad strontsium-89, strontsium-90, tseerium-144 ja ütrium-91. Kõige ohtlikum neist on strontsium-90, mis võtab looduses osa samadest bioloogilistest ainevahetusprotsessidest nagu kaltsium. Seepärast neeldub strontsium 90 inimese organismis nagu kaltsiumgi. Teatavasti kasutab organism kaltsiumi luukudede loomiseks. Ka strontsium-90 ladestub luudes. Tema poolestusaeg on pikk (28,4 aastat). Ta jääb püsima pidevalt uuenevasse luukoesse, kiiritades inimese või looma luukudesid ja luu käsnolluses sisalduvaid vereloomerakke kuni elu lõpuni. Strontsium-90 organismi sattumise tõenäosus vahetult pärast tuumaplahvatust on väike, sest strontsium-90 tekib põhiliselt krüptoon-90 lagunemisel. Strontsium-90 lülitub ainete üldisesse ringkäiku looduses ja satub kiiresti elusorganismidesse.

Kuni 1963. aastani panid tuumarelva omavad riigid toime 526 (!) tuumaplahvatust atmosfääris. Terve põlvkond kasvas üles kõrgendatud radiatsiooni tingimustes. Üks ameerika teadlane on välja arvestanud, et nende katsetuste tagajärjel suri radiatsioonist tingitud haigustesse vähemalt 5 miljonit inimest. Muidugi pole teada, kui tõene see arv on. Fakt on aga see, et neil aastatel suurenes paljudes maades järsult luuvähi ja leukeemia esinemissagedus. New Mexico osariigis esines vähki haigestumist kaks korda rohkem kui teistes USA osariikides. Paraku puuduvad meil andmed Mehhiko kohta. Nimelt korraldati Nevada kõrbes tuumakatsetusi ikka siis, kui puhus põhjatuul, mis kandis suurema osa radioaktiivsest saastast lõunasse – Mehhiko territooriumile.

Mitmesaja kilomeetri kõrgusel toimunud tuumaplahvatus.

Muuseas on alust arvata, et 1957. aasta augustis-oktoobris peaaegu kogu maailma haaranud gripiepideemia (pandeemia) tekkis aatomirelva katseplahvatuste neutronkiirguse mõjul ilmunud uute gripiviiruste vormide tagajärjel.

1. märtsil 1954 lõhkasid ameeriklased Bikini atollil esimese vesinikupommi, teise 26. märtsil. Kolmas vesinikupomm lõhati 6. aprillil õhus Eniwetoki atolli lähedal. Nagu teada, levisid selle katseplahvatuse tagajärjel radioaktiivsed ained aastaga merevees üle 3,5 miljoni ruutkilomeetri! Alates 1954. aastast oli selge, et Vaikse ookeani kalad olid muutunud radioaktiivse saasta kandjateks. Radiomeetrilised uurimised näitasid, et planktonorganismide radioaktiivsus oli 50 000 korda suurem kui neid ümbritseva merevee radioaktiivsus. See on seletatav asjaoluga, et radioaktiivsed ained, eelkõige strontsium-90, ladestuvad organismis.

Pärast tuumaplahvatust levivad radioaktiivsed ained äärmiselt ebaühtlaselt ja nende kontsentratsioon on piirkonniti väga erinev.

Võttis aega, enne kui põikpäised poliitikud taipasid, millist kohutavat hädaohtu kujutavad endast maa peal, atmosfääris ja vees toimepandud tuumaplahvatused.

Prantsuse tuumakatsetus Mururoa atollil. 1970.

1957. aasta juulis toimus Kanadas Nova Scotias, Pugwashi linnas sõltumatute teadlaste konverents, et arutada ohtu, mis ähvardab inimkonda aatomirelva katsetuste jätkamise korral. Konverentsi tööst võttis osa 25 väljapaistvat teadlast 10 suuremast riigist. Teadlaste konverents rõhutas eriti, et USA poolt läbiviidavad süstemaatilised aatomirelvakatsetused põhjustavad lähima kümne aasta jooksul üle 100 000 haigestumise luuvähki, leukeemiasse ning niisama palju organismi raskeid pärilikke kahjustusi. N. Liit võitles visalt katseplahvatuste keelustamise eest, kuid samal ajal ei olnud ta ise patust puhas.

Ka Nõukogude Liit korraldas oma esimesed tuumaplahvatused riigi maismaaterritooriumil, isegi esimene vesinikupomm lõhati ühel Kirde-Siberi polügoonil. Alles 1954. aastast alates hakati tuumakatsetusi korraldama Novaja Zemlja saarel. Katsetuste tagajärjel saastati hiiglasuured jääväljad radioaktiivsete ainetega. Lõunasse liikuv jää sulas ja ajapikku sattusid radioaktiivsed ained vette. Selle tagajärjel haigestusid kiiritustõppe isegi vaalad. Neil langesid välja kiusplaadid ja loomad surid nälga. Novaja Zemlja lähedal pandi toime ka veealuseid katsetusi. Maa all lõhati aga kuni 3,5-megatonnise võimsusega tuumalaenguid.

1954. astal pandi Uurali tihedalt asustatud piirkonnas toime aatomikatsetus. Mingeid erilisi ettevaatusabinõusid tarvitusele ei võetud, ainult osa tsiviilelanikkonnast evakueeriti naaberküladesse. 44 000 katsetusel osalenud sõdurist surid peaaegu kõik. Ümbruskonna elanikud said kiiritada. Vähki haigestumus suurenes üle 50 protsendi. Oli palju nurisünnitusi. Ülisalajane film sellest katsetusest lebas aastaid KGB seifis. Nüüdseks on katkendeid sellest filmist näidatud isegi Vene televisioonis.

Maa-alune tummakatsetus Nevada polügoonil.

Seoses aatomikatsetustega atmosfääris oli Tšuktši poolsaare põliselanike hulgas söögitoruvähi esinemissagedus aastaid maailma kõrgeim. Maksavähki esines kümme korda sagedamini kui mujal Nõukogude Liidus. Kohalikel elanikel avastati luu- ja sidekoe ning kilpnäärme pahaloomuliste kasvajate uusi vorme. Inimeste immuunsussüsteem oli sedavõrd nõrgenenud, et peaaegu kogu sealne elanikkond põdes tuberkuloosi. Pole kahtlust, et nende haiguste esinemissageduse selline suurenemine oli Novaja Zemljal toimepandud tuumaplahvatuste otsene tagajärg. Me ei tea tänase päevani nende katsetuste tagajärgede tegelikku ulatust.

10. oktoobril 1961 ütles Nikita Hruštšov NLKP XXII kongressi avapäeval peetud aruandekõnes: „Kõige tipuks me tõenäoliselt paneme plahvatama vesinikupommi, mille võimsus on 50 miljonit trotüüli.” (Kiiduavaldused.) „Oleme rääkinud sellest, et meil on olemas pomm võimsusega 100 miljonit tonni trotüüli. Ka see on õige. Kuid me ei hakka niisugust pommi lõhkama, sest isegi kui me tekitame plahvatuse mõnes kõige kaugemas paigas, ka siis võime sellega purustada omaenda aknad.” (Tormilised kiiduavaldused.) „Sellepärast me esialgu hoidume selle pommi lõhkamisest. Kuid tekitades 50-miljonilise pommi plahvatuse, me katsetame sellega ühtlasi ka 100-miljonilise pommi plahvatuse tekitamise seadet…”

25. juunil 1946 lõhkas USA Bikni atollil 30 m sügavusel meres aatomipommi.

17. oktoobril 1961, „ajaloolise” XXII kongressi eelviimasel päeval pandigi Novaja Zemljal plahvatama kõigi aegade võimsaim vesinikupomm. Venelaste superpommi plahvatusel tekkinud radioaktiivsed ained saastasid suure osa põhjapoolkerast.

5. augustil 1963 kirjutasid Nõukogude Liit, Suurbritannia ja USA Moskvas alla lepingule, mis keelustas tuumakatsetused atmosfääris, kosmoses ja vee all. Lepinguga ei ühinenud Prantsusmaa.

Arusaadavatel põhjustel ei katsetanud prantslased tuumarelva oma riigi territooriumil. Oma esimese tuumaplahvatuse korraldas Prantsus- maa 13. veebruaril 1960 Alžeerias Sahara kõrbes. Jaapan, Sudaan ja Alžeeria eksiilvalitsus avaldasid tookord teravat protesti, nimetades katsetust „Prantsusmaa kuriteoks inimsuse vastu”. Edaspidi viisid prantslased tuumakatsetusi läbi kaugel Vaiksel ookeanil, Mururoa ja Fangataufa atollil, kus aastatel 1966–74 sooritati 44 maapealset tuumaplahvatust. President de Gaulle ei säästnud aega ega vaeva, et Prantsusmaa võiks asuda tuumariikide esiritta.

Operatsioon Crossroads, pildistatuna lennukilt.

1962. aastal saadeti 18 000 sõdurit (nende hulgas 3000 võõrleegio- näri) Tahiitile ette valmistama tuumapolügooni. 1966. aastaks oli aatomikoloonia valmis. Sama aasta 2. juulil pandi plahvatama tuumapomm, mis asus ühe atolli laguunis asuval parvel. Plahvatus imes laguuni veest tühjaks. Radioaktiivne vihm sadas maha läheduses asuvatele saartele. Kõik kohad olid täis surnud kalu. Lained uhtusid randa lõpnud koorikloomi. Prantslased olid edust vaimustuses. 19. juulil heideti lennukilt 15 000 meetri kõrguselt alla teine aatomipomm, mis lõhkes Mururoa atollist napilt saja kilomeetri kaugusel lõunas.

1963. septembril avas president Charles de Gaulle pidulikult katsepolügooni. Riigipea oli kohale sõitnud, et oma silmaga näha katseplahvatust. Kuigi tuul puhus ebasoovitavas suunas, ei tahtnud de Gaulle kauem oodata. Järgmisel päeval korraldatigi presidendile suurejooneline vaatemäng: Mururoa atolli kohal 600 meetri kõrgusel õhus rippuva aerostaadi külge kinnitatud 120-kilotonnine aatomipomm tegi päris ilusa kõmaka. President jälgis katsetust ühe sõjalaeva kaptenisillalt. Uus-Meremaa ja teiste Vaikse ookeani riikide radiatsioonijaamad registreerisid radioaktiivse kiirguse järsu suurenemise. Tuul kandis radioaktiivse saasta Mururoast läände jäävatele Cooki saartele, rängalt saastusid ka Samoa, Tonga, Fidzi ning teised saared. Järsult suurenes selles piirkonnas vähki haigestumine.

Operatsioon Crossroads, koloreeritud foto.

Teiste riikide arvukad protestid jättis president de Gaulle tähele panemata — mängus oli ju Prantsusmaa võimsus! Alles 1974. aastal käskis president Giscard d’Estaing lõpetada eluohtlikud tuumakatsetused atmosfääris. Nüüd valiti kahest pahest väiksem — maa-alused tuumakatsetused. Ühe aasta jooksul puuriti 27 kilomeetri pikkusel ja 13 kilomeetri laiusel Mururoa atollil 500-meetriste vahemaadega 46 puurauku. 1995. aastaks oli atollil sooritatud 156 maa-alust tuumaplahvatust. Katsetused toimusid 600–1000 meetri sügavusel. On kindlaid andmeid, et saare basaltalus on mitmes kohas mõranenud või sisse varisenud ja radioaktiivsed ained on merre pääsenud. Mururoa atoll sarnaneb Šveitsi juustuga. Uusi šahte polnud enam võimalik rajada ja alates 1980. aastast rajati puurauke otse laguuni põhja. Kõigi nende aastate jooksul on Prantsuse valitsusel tulnud ränka vaeva näha, et katsetustega seonduv kuidagi avalikkuse ette ei jõuaks. Üksjagu peavalu on teinud ka saareriikide pidevad protestid.

Kuni 1991. aasta lõpuni olid USA, Nõukogude Liit, Prantsusmaa, Inglismaa ja Hiina korraldanud 1838 tuumakatsetust. See tähendab, et keskmiselt iga 9 päeva järel lõhati üks tuumalaeng. USA Luure Keskagentuuri andmetel on aga ka Lõuna-Aafrika Vabariik ja Pakistan teinud salaja Vaiksel ookeanil tuumakatsetusi.

Lõpuks leidsid tuumariigid, et ka maa-aluste katseplahvatuste võimsust tuleks piirata ja pärast vaevarikkaid läbirääkimisi sõlmisid USA ja Nõukogude Liit 31. märtsil 1976 kokkuleppe, mille kohaselt maa-aluse tuumakatsetuse võimsus ei tohi ületada 150 kilotonni. Kuid ka tuumalaengu võimsuse piiramine ei aidanud vältida tõsiseid vahejuhtumeid. Statistika näitab, et iga kümnes maa-alune tuumaplahvatus äpardus – radioaktiivsed ained jõudsid maapinnale. Aastatel 1989–91 tehti ühtekokku 44 maa-alust tuumakatsetust (USA 18, Prantsusmaa 14, Nõukogude Liit 8, Hiina 2 ja Inglismaa 2).

5. märtsil 1966 tungis Nevada polügoonil radioaktiivne pilv läbi kivimitekihi maapinnale. Suurenenud radioaktiivsust registreeriti isegi veel 3500 kilomeetri kaugusel. 1970. aastaks oli ainuüksi USA sooritanud 274 maa-alust tuumakatsetust. On andmeid, et 114 katsetusel tungisid radioaktiivsed gaasid atmosfääri. Vähemalt 31 juhul liikusid radioaktiivsed pilved üle USA territooriumi. 18. detsembril 1970 ei osatud õieti hinnata 300 meetri sügavusel toimunud katseplahvatuse võimsust. Kivimikihi kokkuvarisemise tagajärjel pääsesid radioaktiivsed gaasid atmosfääri. Radioaktiivne pilv tõusis 3500 meetri kõrgusele. Üle 900 katsepolügoonil viibinud töölise said kiiritada. Aatomifüüsikud nimetavad seda tagantjärele USA Tšernobõliks.

Pärast katseplahvatust Novaja Zemljal 2. augustil 1987 tungis puuraugu kaudu atmosfääri radioaktiivne gaasipilv. Tuul oli paraku ebasoodne ja nii kandusid radioaktiivsed laguproduktid üle Barentsi mere Skandinaavia poolsaare suunas. Norras ja Põhja-Rootsis mõõdeti viimase 15 aasta kõrgeim kiirguse tase.

Kindlasti on iga inimene endalt vähemalt kord küsinud, mis mõte on nendel arvukatel tuumakatsetustel. Tuumarelva täiustamise seisukohalt on neil katsetustel siiski oma mõte. Hiroshimale ja Nagasakile heidetud esimestes Ameerika aatomipommides kaalus laeng ligi 30 kg, millest reageeris ainult umbes 1 kg ehk 2–5% tuumalaengust. Nüüdisaegsetes pommides on see näitaja tõstetud 20 protsendini ja üle selle. Niisuguse tulemuseni on jõutud kriitilise massi vähendamise ja teiste täiustuste arvel. Püüe vähendada kriitilist massi on täiesti arusaadav – vastavalt sellele väheneb ka reaktsioonist osavõttev laengu osa ja ühtlasi ka aatomipommi hind. See oleks lühidalt asja tehniline külg. Peale selle oli ja on tuumarelval võidurelvastumises oma kindel koht. 1950.–1960. aastate sõjahüsteeria, kommunismi- ja kapitalismihirm olid piisavad põhjused, miks suurriigid tuumakatsetusi jätkasid.

Kiirfilmimine on võimaldanud jäädvustada tuumaplahvatuse algfaasi.

Tõsi, tuumarelva võib ilmselt lõpmatuseni täiustada. Praeguseks ajaks on asjad igatahes nii kaugel, et tuumarelva kvantiteet korvab igal juhul kvaliteedi. Arvestades suurriikide valduses olevaid tuumarelvavarusid ei ole enam oluline, kas tulevases tuumasõjas hävitatakse mingi suurlinn või sõjaline objekt ühe või kahe tuumaplahvatusega. Ammuilma on tõestatud, et pärast esimest kahepoolset tuumalööki saastub meie elukeskkond sellisel määral radioaktiivsete ainetega, et kogu inimühiskonna edasine eksistents muutub küsitavaks. Targutusi võimalikust „lokaalsest tuumakonfliktist” ei saa aga tõsiselt võtta.

Tuumarelva ja tavarelvastuse tootmisel ja täiustamisel on aga ka märksa proosalisem tagapõhi: relvade tootmist ei määra mitte ühe või teise riigi kaitsestrateegia, vaid kõikvõimsate sõjalis-tööstuslike komplekside huvid. Relvade tootmine ei ole mitte ainult tulus, vaid see annab ühtlasi tööd sadadele tuhandetele inimestele. Sõjatööstuslik kompleks leiab aga alati piisavalt teid ja vahendeid, et saada kasulikke tellimusi.

Tuumarelvad on nüüdisaegses maailmas tekitanud paradoksaalse olukorra. Tuumarelv on kahtlemata äärmiselt ohtlik massihävitusrelv, kuid selle olemasolu sunnib suurriike ettevaatlikkusele.

Isegi veel siis, kui Nõukogude Liit oli juba tuumarelvaomanik, plaanitsesid ameeriklased tõsimeeli tuumarünnakut Nõukogude Liidule. Pole teada, kas peale jäi argus või kaine mõistus, kuid jänkid loobusid kommunistliku suurriigi ründamise plaanidest.

Viimased tuumakatsetused atmosfääris:

Inglismaa: 23. septembril 1958.

USA: 9. juunil 1962.

Nõukogude Liit: 25. detsembril 1962

Prantsusmaa ja Hiina jätkasid tuumakatsetusi atmosfääris:

Prantsusmaa 2. juulist 1966 kuni 14. septembrini 1974: 41 katsetust.

Hiina: 16. oktoobrist 1964 kuni 16. oktoobrini 1980: 22 katsetust.