Nõukogude tuumapommi katseplahvatus koodnimega „Snežok“ (1954)

14. septembril 1954 pandi Nõukogude Liidus toime tuumapommi katseplahvatus, milles osales „katsejänestena“ 45 000 sõjaväelast. See koletu kuritegu pandi toime selleks, et uurida inimeste peal tuumaplahvatuse kahjulike tegurite toimet. Maailma ajaloos oli selliste mõõtmetega kuritegelik katsetus enneolematu.

Lennukilt Tu-16 Totskoje polügooni kohal 8 km kõrguselt alla heidetud tuumapomm RSD-2 võimsusega 40 kT (kaks korda võimsam kui Nagasakile heidetud tuumapomm) plahvatas kell 9.33 Moskva aja järgi kõigest 350 m kõrgusel, mis põhjustas paikkonna suure saastatuse, kuigi sõjardid väitsid vastupidist. Osa sõdureid marssisid plahvatuskohta „vasturünnakule“ vahetult pärast plahvatust, osa alles kolme tunni pärast.

Operatsiooni juhatas marssal Georgi Žukov isiklikult. Kõik katseplahvatusel osalenud pidid andma allkirja, et ei räägi kellelegi katsetusest enne 25 aasta möödumist. Vähe sellest, paljud kiiritada saanud sõdurid ei julgenud hiljem arstidele oma tervisehädade tegelikku põhjust nimetada.
Katseplahvatust valmistati ette kolm kuud. Kümned ešelonid tõid Totskoje raudteejama sõdureid, kellel polnud õrna aimugi selle kohta, mis neid ees ootab. Julma eksperimendi tarvis valiti välja kõige tervemad ja tugevamad sõdurid.
42 km kaugusele plahvatusekohast seati üles telklaagrid. Polügooni lähedale toodi 12 väeosa ühtekokku 45 000 sõjaväelasega, kellest 39 000 olid sõdurid, 6000 ohvitserid ja kõrgemad sõjaväelased. Polügoonile rajati kõikvõimalikke ehitisi, sinna toimetati kahureid, tanke, soomukeid, lennukeid jne.
Plahvatuse epitsentrist umbes viie-kuue kilomeetri kaugusele jäänud Bogdanovka ja Fjodorovka asulate elanikud evakueeriti polügoonist umbes 50 kilomeetri kaugusele. Kohalikud elanikud teadsid hiljem meenutada, et kaasa lubati võtta kõik, mida nad mõistlikkuse piires olid soovinud. Evakueeritud elanikele maksti õppuste aja eest isegi nn päevarahasid, mis olid muidu ette nähtud „töölähetuses olijatele“. Aga alates kaheksandast kilomeetrist ja kaugemal jäid kõik elanikud oma kodudesse.
Teadaolevalt kästi külaelanikel olla plahvatuse hetkel eri kohtades – nii püüti teada saada, milline kaitseviis on kiirguse vastu kõige efektiivsem.
Mõni päev enne suurejoonelist aatomietendust lendasid kohale marssal Vassilevski, Rokossovski, Konev, Malinovski ja nelja sõbraliku riigi kaitseministrid. Mõni tund enne plahvatust ilmusid kohale ka Hruštšov, kaitseminister Bulganin (oli selles ametis 1953–55) ja nõukogude tuumapommi „isa“ Igor Kurtšatov.
Plahvatuse koht oli maale märgitud valge ringiga, mida läbistas valge rist mõõtmetega 100×100 meetrit. Samuti olid plahvatuskohast erinevatele kaugustele paigutatud õnnetud katsealused: hobused, lambad, veised, sead ja isegi küülikud.
Pärast komandot „Molnija!“ varjusid kõik asjaosalised kaevikutesse ja mõni hetk hiljem kaikus ebatavaliselt terav ja tugev tuumapommi plahvatuse mürin. 1,5–3 tundi pärast plahvatust hakkasid epitsentri poole liikuma sõdurid, tankid ja soomukid, simuleerides rünnakut.

Seoses selle „rünnakuga” tekib õigustatud küsimus: mida või keda on rünnata tuumaplahvatuse epitsentris, kus on hävinud kõik elav, purunenud kõik kaitserajatised ja -objektid. Kui elus ei ole enam ühtegi vastase sõdurit ja need vähesed, kes ellu jäidki, pole enam võitlusvõimelised, siis mida hakatakse peale eluohtlikult radioaktiivsete lõhustumissaadustega saastatud tuumaplahvatuse epitsentris? Ega need kõrgemad sõjaväelased nüüd nii purulollid ka ei olnud, neile oli lihtsalt vaja ettekäänet sõdurite epitsentrisse saatmiseks, et hiljem välja selgitada radioaktiivsete saastainete mõju inimese organismile.
Meenutab katsetusest osavõtnud Stanislav Kazanov: „Kuigi me olime blindaažis varjul ja hoidsime käsi silmade ees, tajusime tulekera erakordset heledust. Kolme tunni pärast pidime istuma soomusautosse, sõitsime poole kilomeetri kaugusele epitsentrist kiirusega 16–17 km/h. Nägime põlevaid puid, ja kõikvõimalikku sõjatehnikat. Ellujäänud katseloomad korjati kokku ja toimetati laboratooriumisse uurimisele. Üheksast bioloogilistest vaatlustest osavõtnust jäi ellu ainult üks.

Katseloomadest jäid ellu ainult mõned hobused ja veised. Hukkunud või surevaid katseloomi oli kohutav vaadata. Plahvatuskoha epitsentrist 300 m kaugusel hävisid kõik vanad tammed. Sõjatehnika sai kõvasti kannatada isegi kilomeetrite kaugusel plahvatuskohast. Sõdurid pidid „rünnakule“ asudes pähe panema gaasitorbikud, mis oli muidugi täielik totrus, sest söefiltrid ei pea kinni radioaktiivseid aineid.
Umbes kell 12.00 sisenes motoriseeritud diviisi üksus tuumaplahvatuse piirkonda. 10–15 minutit hiljem sisenes põhja suunas laskurpolgu avangard, lõuna suunas – mehhaniseeritud polgu allüksus. Kolonnid liikusid mööda teid, kolonni eesotsas asus radioloogilise luure allüksus, mis tuvastas, et 400 m kaugusel plahvatuse epitsentrist ei ületanud radiatsioonitase 0,2 Sv/h. Nimetatud üksused olevat tuumaplahvatuse epitsentri läbinud kiirusega 8–12 km/h. Tuumaplahvatuse hetkel olid õhus olevad hävituslennukid plahvatuse epitsentrist ca 30–35 km kaugusel, pommituslennukid – ca 100 km kaugusel. Kui lennukid olid plahvatuse epitsentrit läbimas, oli radioaktiivne pilv kandunud umbes 30 km kaugusele. Mitmed lennukid, mis pommitasid polügoonil asuvaid sihtmärke, läbisid tuumaseene varre ehk tuumapilve tüve, mis oli muidugi eriti tark tegu. Lennukite radioaktiivse saaste mõõtmisel tuvastati, et väljas oli see 0,2–0,3 Sv/h, sees 0,02–0,03 Sv/h. (Neid andmeid ei saa paraku kuigi tõsiselt võtta, sest kui uskuda ka teisi taolisi andmeid nõukogude tuumaplahvatuste kohta, siis pole ohutumat relva kui tuumapomm.)
17. septembril 1954 avaldati ajalehes „Pravda“ TASS-i teadaanne: „Teaduslike uuringute ja eksperimentide plaani kohaselt viidi Nõukogude Liidus läbi ühe tuumarelva liigi katsetus, mille eesmärgiks oli uurida tuumaplahvatuse kulgemist. Katsetuse käigus saadi väärtuslikud tulemused, mis aitavad nõukogude teadlastel ja inseneridel edukalt lahendada tuumarünnakuvastase kaitsega seotud ülesandeid…”
Radioaktiivsete ainete sadestumise tagajärjel tuli hävitada vili ja kartulisaak tuhandetel hektaritel. Mitme küla elanikud tuli aga ümber asutada, sest radioaktiivse saaste tase oli liiga kõrge. Kõige hullem oli aga see, et pärast plahvatust muutis tuul ootamatult suunda ning kandis radioaktiivsed laguproduktid Orenburgi ja Krasnojarski suunas.
Plahvatuspiirkonna elanikud tarisid neile rajatud uued elumajad hiljem palk palgi haaval tagasi vanale, aga juba radioaktiivselt saastunud majaasemele. Põldudelt koristati samamoodi radioaktiivselt saastunud vili, korjati kartulid jne. Bogdanovka, Fjodorovka, Sorotšinski elanikud teadsid rääkida, et uutes kodudes kasuti kütmiseks kummaliselt hiilgavaid küttepuid. Plahvatuspiirkonna maani põlenud puude kännud hiilgasid pimeduses veel üsna kaua rohekalt. Hiljem uuriti põhjalikult tuumaplahvatuse piirkonnast pärit hiiri, rotte, küülikuid, lambaid, lehmi, hobuseid ning isegi putukaid. Sõdureid kontrolliti pärast õppusi üksnes dosimeetritega, hoopis põhjalikumalt uuriti tuumaplahvatuse päeval sõduritele jagatud kuivpajukit, mis oli kaetud pea 2 cm paksuse kummikihiga. Kõige vahvam oli see, et igale sõdurile öeldi pärast mõõtmist „Normis!”, mainimata poole sõnagagi saadud kiirutusedoosi või seda, milline see lubatud ja ohutu norm oli!
Totskoje polügoonilt viidi inimesed osaliselt minema enam mitte loomavagunites, vaid normaalsetes nõukogude reisivagunites, mis kihutasid peatumata läbi kõikidest asustatud punktidest – kõikjal oli valgusfooridega neile rongidele antud „roheline tee”.
Jaamaesised olid tühjad, üksnes üksildased jaamaülemad lõid kohmetult „kellelegi” kulpi. Väga võimalik, et taolistes rongides sõitsid ka mõned kõrgemad sõjaväeülemad. Tuumapommi heitnud lennukimeeskonna liikmetele olevat kingitud sõiduauto Pobeda, lennuki komandör Kutirtšev sai Nõukogude kaitseministri Bulganini käest Lenini ordeni ning ülendati ennetähtaegselt polkovnikuks. Kõik Totskoje tuumaõppustega seotud dokumendid salastati täielikult.
Aja jooksul hakkasid polügooni ümbruskonna elanikud kurtma kummaliste peavalude üles, hiljem nägid ilmavalgust lapsed, kellel diagnoositi kaasasündinud migreen. Aastaid hiljem katsetuse piirkonnas sündinud lastel oli äärmiselt nõrk immuunsüsteem ja paljud neist haigestusid vähki isegi noores eas.
Vahetult pärast tuumaplahvatust oli ametlikult fikseeritud kõigest kaks vähisurma. Seejärel fikseeriti kaks epideemilist puhangut: üks 5–7 aastat pärast plahvatust, teine – 1990. aastate alguses. Skatškov teatas, et viidi läbi ka laste immunoloogiline seire – tuumaplahvatuse üleelanute lastelastelt võeti vereproovid. Selgus, et Sorotšinski laste immunogrammides puudusid pea täielikult kaitsemehhanismid, mille ülesandeks on tavaliselt vähivastane kaitse. Interferoonid (e tsütokiinid) – valgud, mis aktiveerivad kehaomase kaitsesüsteemi, et hävitada kasvajarakke, praktiliselt ei toiminud. Isegi Totskoje tuumaplahvatuse üleelanute kolmandas põlvkonnas ilmnes selge soodumus pahaloomuliste kasvajate tekkeks. Ning pealekauba ei väljastatud Totskoje tuumaõppustel osalenutele mitte mingeid ametlikke dokumente.
Esimesed ametlikud paberid Totskoje tuumaõppustes osalemise kohta väljastati alles 1990. aastal, kui „totskojelased” võrdsustati staatuse poolest Tšernobõli tuumakatastroofi ohvritega. Paarkümmend aastat hiljem oli 45 000 katsetusel osalenud sõdurist elus veel vaid 22 000, kellest omakorda pooled olid tunnistatud I või II grupi invaliidideks. 2005. aasta seisuga oli 45 000 Totskoje tuumaõppustes osalenud sõjaväelasest elus veel umbes 2000 inimest, vähemalt pooled neist olid tunnistatud I või II grupi invaliidiks, 75%-l tuvastati südame-veresoonkonna haigused, sealhulgas hüpertooniatõbi ja tserebraalne ateroskleroos, 20% põdesid erinevaid seedetrakti haigusi, 4,5% põdesid verehaigusi ja 2500 inimest olid juba vähki haigestunud. Totskoje tuumaõppustes osalesid mehed vanuses 20–40, pärast 50 aasta möödumist oli nimetatud 2000 sõjaväelase keskmine vanus ca 70–90. Need, kes õppuste ajal olid tervisest lõkendavad noormehed, olid kõigest mõne aasta möödudes haigustest muserdatud vanurid.
Katsetusel osalenud sõdureid ei uuritud ja kogu see julm ja mõttetu eksperiment maeti vaikselt kalevi alla.
Katseplahvatuse tegelike tagajärgede ulatus on tänini salastatud, kuid n-ö läbiimbunud andmete järgi suri otseselt kiiritustõppe ja hiljem paikkonna radioaktiivse saastumise tagajärjel vähemalt 20 000 inimest.
Totskoje polügooni piirkonnas on praegugi ohtlik elada, sest plutooniumi poolestusaeg kestab kuni 6454. aastani.

NB! Loe ka:
Operatsioon „Crossroads“ 1946
Aatomivaimustus
Maailma võimsaima vesinikupommi plahvatus (30. oktoober 1961)
Kui ohtlik on inimesele radioaktiivne kiirgus?
Kiirgav stepp

Peter Hagen