Tuumapommi katsetus koodnimega „Snežok“ ehk NSVL valitsuse suurim kuritegu oma rahva vastu

4 minutit lugemist

14. septembril 1954 pandi Nõukogude Liidus toime tuumapommi katseplahvatus, milles osales „katsejänestena“ 45 000 sõjaväelast. See koletu kuritegu pandi toime selleks, et uurida inimeste peal tuumaplahvatuse kahjulike tegurite toimet. Maailma ajaloos oli selliste mõõtmetega kuritegelik katsetus enneolematu.

Lennukilt Tu-16 8 km kõrguselt Totskaja polügooni kohal alla heidetud tuumapomm RSD-2 võimsusega 40 kT (kaks korda võimsam kui Nagasakile heidetud tuumapomm) plahvatas kell 9.33 Moskva aja järgi kõigest 350 m kõrgusel, mis põhjustas paikkonna suure saastatuse. Osa sõdureid marssisid plahvatuskohta „vasturünnakule“ vahetult plahvatust, osa alles kolme tunni pärast.

Kaardil on märgitud aatomipommi epitsenter ja ümbruskond.

Operatsiooni juhatas marssal Georgi Žukov. Kõik katseplahvatusel osalenud pidid andma allkirja, et ei räägi kellelegi katsetusest enne 25 aasta möödumist. Vähe sellest, paljud kiiritada saanud inimesed ei julgenud arstidele oma tervisehädade tegelikku põhjust nimetada.
Katseplahvatust valmistati ette kolm kuud. Kümned ešelonid tõid Totskaja raudteejama sõdureid, kellel polnud õrna aimugi selle kohta, mis neid ees ootab. Julma eksperimendi tarvis valiti välja kõige tervemad ja tugevamad sõdurid.
42 km kaugusele plahvatusekohast seati üles telklaagrid. Polügooni lähedale toodi 12 väeosa ühtekokku 45 000 sõjaväelasega, kellest 39 000 olid sõdurid, 6000 ohvitserid ja kõrgemad sõjaväelased. Polügoonile rajati kõikvõimalikke ehitisi, sinna toimetati kahureid, tanke, soomukeid, lennukeid jne.
Mõni päev enne suurejoonelist aatomietendust lendasid kohale marssal Vassilevski, Rokossovski, Konev, Malinovski ja nelja sõbraliku riigi kaitseministrid. Mõni tund enne plahvatust ilmusid kohale ka Hruštšov, Bulganin ja nõukogude tuumapommi „isa“ Kurtšatov.
Plahvatuse koht oli maale märgitud tohutu valge ringiga, mida läbistas valge rist. Samuti olid plahvatuskohast erinevatele kaugustele paigutatud õnnetud katsealused: hobused, lambad, veised, sead ja isegi küülikud.
Pärast komandot „Molnija!“ varjusid kõik asjaosalised kaevikutesse ja mõni hetk hiljem kaikus ebatavaliselt terav ja tugev aatomipommi plahvatuse mürin. 1,5–3 tundi pärast plahvatust hakkasid epitsentri poole liikuma sõdurid, tankid ja soomukid, simuleerides rünnakut.

Tuumaplahvatuse asukoht oli tähistatud tohutu valges ringis asuva ristiga, et hõlbustada pilootidel pommi täpset allaheitmist.

Seoses selle „rünnakuga” tekib tahtmatult küsimus: mida või keda on rünnata tuumaplahvatuse epitsentris, kus on hävinud kõik elav, purunenud kõik kaitserajatised ja -objektid. Kui elus ei ole enam ühtegi vastase sõdurit ja need vähesed, kes ellu jäidki, pole enam võitlusvõimelised, siis mida hakatakse peale eluohtlikult radioaktiivsete lõhustumissaadustega saastatud aatomiplahvatuse epitsentris? Ega need kõrgemad sõjaväelased nüüd nii lollid ka ei olnud, neile oli lihtsalt vaja ettekäänet sõdurite epitsentrisse saatmiseks, et hiljem välja selgitada radioaktiivsete saastainete mõju inimese organismile.
Meenutab katsetusest osavõtnud Stanislav Kazanov: „Kuigi me olime blindaažis varjul ja hoidsime käsi silmade ees, tajusime tulekera erakordset heledust. Kolme tunni pärast pidime istuma soomusautosse sõitsime poole kilomeetri kaugusele epitsentrist kiirusega 16–17 km/h. Nägime põlevaid puid, ja kõikvõimalikku sõjatehnikat. Ellujäänud katseloomad korjati kokku ja toimetati laboratooriumisse uurimisele. Üheksast bioloogilistest vaatlustest osavõtnust jäi ellu ainult üks.

Aatomiplahvatuse epitsentris on kolm kella nende mälestuseks, kes hukkusid N. Liidu valitsuse koletusliku kuriteo tagajärjel.

Katseloomadest jäid ellu ainult mõned hobused ja veised. Hukkunud või surevaid katseloomi oli kohutav vaadata. Plahvatuskoha epitsentrist 300 m kaugusel hävisid kõik vanad tammed. Sõjatehnika sai kõvasti kannatada isegi kilomeetrite kaugusel plahvatuskohast. Sõdurid pidid „rünnakule“ asudes pähe panema gaasitorbikud, mis oli muidugi täielik totrus, sest mingid söefiltrid ei pea kinni radioaktiivseid aineid.
Katseplahvatusest ilmus 17. septembril ajalehes „Pravda“ lühike TASSi teadaanne, milles rõhutati nagu ikka taolistel puhkudel, et katseplahvatus kulges plaanipäraselt. Märkimisväärne hulk katseplahvatusel osalenud sõduritest suri erinevatesse onkoloogilistesse haigustesse.
Radioaktiivsete ainete sadestumise tagajärjel tuli hävitada vili ja kartulisaak tuhandetel hektaritel. Mitme küla elanikud tuli aga ümber asutada, sest radioaktiivsuse tase oli liiga kõrge. Kõige hullem oli aga see, et pärast plahvatust muutis tuul ootamatult suunda ning kandis radioaktiivsed laguproduktid Orenburgi ja Krasnojarski suunas.
Aja jooksul hakkasid polügooni ümbruskonna elanikud kurtma kummaliste peavalude üles, hiljem nägid ilmavalgust lapsed, kellel diagnoositi kaasasündinud migreen. Plahvatuse ümbruskonna külades elanud inimeste haigestumus vähki suurenes järsult alles 7 aastat pärast plahvatust. Aastaid hiljem katsetuse piirkonnas sündinud lastel oli äärmiselt nõrk immuunsüsteem ja paljud neist haigestusid vähki isegi noores eas.
Katsetusel osalenud sõdureid ei uuritud ja kogu see julm ja mõttetu eksperiment maeti n-ö kalevi alla.
Paarkümmend aastat hiljem oli 45 000 katsetusel osalenud sõdurist elus veel vaid 22 000, kelles omakorda pooled olid tunnistatud I või II grupi invaliidideks. 74% ellujäänutest kannatas südamehaiguste all. 20% kannatas seedeorganite haiguste all, 2500 olid juba vähki haigestunud. Katseplahvatuse tegelike tagajärgede ulatus on tänini salastatud, kuid n-ö läbiimbunud andmete järgi suri otseselt kiiritustõppe ja hiljem paikkonna radioaktiivse saastumise tagajärjel vähemalt 20 000 inimest.
See koletu massimõrv jääb Nõukogude valitsuse südametunnistusele, mida kahjuks nõukogude riigijuhtidel pole kunagi olnud.

0

Your Cart