9. osa

30 minutit lugemist

Zenzi astus mehest eemale, pööras end ringi ning astus süngel näol talle uuesti lähemale: „Sa lurjus!“ hüüdis ta mehele. „Sa koeranäru, sa oled jälle minu peale mõtelnud…“

Mees kogeles: „Armuline komtess, ma pidin mõtlema.“

„Vait,“ katkestas Zenzi meest, „tunnista, millest sa mõtlesid…“

Mees kogeles kähedalt: „Armulisem komtess loeb seda ju minu südamest… te teate isegi.“

„Sa siga, armetu elukas…“ jätkas Zenzi raevukalt, „sa mõtlesid mu putsile… mu rindadele… sa hoorapoeg… tunnista…“

„Ma tunnistan,“ ütles mees peaaegu häbelikult.

„Ja sa… sitavares… mõtlesid…“ jätkas Zenzi endisel toonil, „et tahaksid minu peal lamada… mis? Sa koer… mõtlesid… et ma jalad harali ajan… ja et sa oma riista mulle sisse saaksid lükata… sa närakas… sa… sa mõtlesid, et saaksid mind nussida… sa sitavares… mõtlesid, et saaksid mu tissidega mängida… tahad sa üles tunnistada… hädine närakas…?“

Mees pani käed andekspaluvalt risti: „Jah, armuline komless… tunnistan üles… tunnistan kõik üles…“

„Ja kas sul printsessi ees häbi pole?“ Zenzi osutas käega minule. Ma olin kõigest toimunust täiesti keeletu ega märganudki, et Zenzi mind printsessiks nimetas.

„Jah, mul on häbi…“ ütles ta vaikselt ja tõstis oma käed minu poole üles.

„Põlvili!“ käskis Zenzi. Mees laskus otsekohe põlvili. „Ma palun, armuline komtess, andestage mulle,“ lausus ta innukalt ning palus: „Ka teilt, üllas printsess, palun ma andestust…“

„Ei,“ turtsatas Zenzi, „mitte mingit andeksandmist… esmalt karistus.“

Mehe näost käis punane voog üle. „Jah…“ nõustus ta kiiresti, „esmalt karistus…“

Ta võttis kärmelt endalt kõik riided seljast ja jäi meie ette paljalt seisma. Ta seisis diivani ja kastide vahel langetatud päi ning vaatas Zenzit kui koer, keda peremees on nüpeldanud.

Zenzi hakkas end riidest lahti võtma ja andis mulle käega märku, et ma sedasama teeksin.

„No oota… sa hulgus…“ rääkis ta seejuures, „nüüd sa meid näed… kõike… aga sa ei tohi end liigutada… mind printsessi võid vaadata… aga mitte liigutada…“

Siis astus Zenzi mehele lähemale – paljalt, võimsalt eenduvate rindadega ja kuklasse lükatud peaga; ta silmad pildusid sädemeid, huuled vabisesid. Ta oli ise üleni erutatud ja hakkas hõõruma oma rindasid vastu meest, oma häbet vastu mehe kõhualust. Mina pidin ta varsti välja vahetama ning kõike sedasama kordama. Mees vaatas mind kurvalt, ta ei liigutanud kätt ega üldse mitte midagi. Minust käis kui elektrilöök läbi, kui oma rindasid vastu tema omi hõõrusin. Ta keha oli põletavalt kuum, nagu tuli, ja see tundus olevat pehme nagu samet. Ja kui ma oma veenuseküngast vastu tema karvu hõõrusin, märkasin, et riist rippus ikka kurvalt.

Küll on ikka lugu, mõtlesin sealjuures, millal ta küll ükskord niikaugele jõuab, et meid keppida? Sest et ka mind oli himurus täielikult vallutanud.

Zenzi lükkas mind mehest eemale. „Nüüd tuleb karistus… sa siga…“ ähvardas ta.

Mees jälgis Zenzit himuka pilguga. Zenzi astus kastide juurde ning võttis sealt kaks rooska välja.

„Kas sa tead, mis see on, sa saatanasigitis?“ küsis ta vitsu käes vibutades.

„Jah, armuline komtess, tean küll!“ hüüdis ta neelatades.

„Kas sa tead, mis nüüd juhtuma hakkab… sa hooravasikas…?“

„Nüüd tuleb karistus, armuline komtess…“ vastas mees raskelt hingates. „Karistage mind, komtess… olen selle ära teeninud… Samuti teie, õilis printsess…“ vaatas ta minu poole, „karistage ka teie mind…“

Zenzi ulatas mulle ühe vitsa. „Anna talle tugevasti,“ sosistas ta järsult. „Tugevasti… No tule nurgast välja… sa varganägu…“ lisas ta juba mehe poole pöördudes.

Mees tuli Zenzile lähemale. Laksakas. Zenzi lasi roosal üle mehe rinna käia. Sellest jäi ta rinnale selgesti märgatav punane triip. Mees tõmbus valust kokku, ja ma märkasin, kuidas ta riist ühe hetkega end sirgu ajas.

„Tunned, sa hulkur, sa röövlinägu, sa putsilakkuja… hoorapoeg… sitavares…tunned sa seda?“ Zenzi lõi vahetpidamata ning iga löögi juures lausus ka uue sõimunime, ja iga löögiga muutusid mehe rind ja kõht üha punasemaks.

„Jah… tunnen küll… armuline komtess…“ röhitses ta, „ma tänan… karistuse eest… ma tänan… tugevamini… palun… karistage mind tugevamini… printsess samuti… miks ei karista printsess mind…?“

„Peksa!“ hüüdis Zenzi mulle ja tegi, nagu valmistuks mind lööma. Kohkusin ja andsin mehele pehme siraka üle selja. Ta tõmbles korraks, kuid hakkas soiguma: „Ah, õilis printsess, ma palun… kas te ei taha mind karistada… ma ei tundnud õigupoolest midagi… ma palun, printsess… ma tean… ma ei ole seda väärt… kuid ma palun karistust… tugevamini…“

Ma lõin tugevamini ning märkasin, et see pakub mulle rahuldust.

„Tänan… tänan… tänan…“ kogeles mees.

„Lõuad pidada…“ käsutas Zenzi, „või ma peksan sul munad kotist välja.“

Peksime nüüd paaris. Zenzi eestpoolt rinda ja kõhtu, mina tagant selga ja perset, mis varsti üleni punaseks muutus. Ja mida rohkem me teda peksime, seda rohkem himuramateks muutusime, seda rohkem tegi see meile rõõmu, seda magusamaid kohti me vitstele leidsime.

Mees seisis võbisedes meie ees ja rääkis: „Andestust… andestust… ma ei taha enam… teie ilusatele tissidele… mõtelda… ei, ah, ah… andestust, printsess… teie rinnad on nii ilusad ja nii kõvad… aga ma ei taha seda enam teha… oh… millised piinad… millised valud… ma ei taha enam teie putsile mõtelda… komtess… ma unistasin sellest… et rebestan teie neitsinaha… armuline komtess… aga ma tean… seda ei tohi… ja teie, printsess… ma kujutlesin…. et ma teid kepin… aga ma tean… seda ei tohi… andestust…“

„Põlvili,“ käskis Zenzi.

Mees lasi end põlvili: „Siin ma olen… teie ees… paludes… tallake mind puruks… ma suren… alandlikkuses…“

„Sa tohid mul jalgu suudelda, koerapoeg…“ urises Zenzi. Kuulsin lööke. Mees kummardus veelgi madalamale ning käitis Zenzi jalad hõõguvate suudlustega. Sealjuures andis Zenzi lööke vastu ta ülesupitatud tagumikku.

Mees oigas ja korises: „Ah, komtess… teie jalge juures… teie koer… teie ori…“

„Suudle putsi… sa oled teda solvanud…“ käskis Zenzi.

Mees lasi end rohkem põlvili ning surus oma pea Zenzi jalgevahesse.

„Sitavares… vanglakasvandik… taskuvaras… võllaroog…“ sõimas Zenzi ja peksis teda samal ajal vitsaga vastu õlgasid.

„Kas mul… lubatakse… ka printsessi…“

„Esmalt palu!“ käskis Zenzi.

Mees pöördus minu poole, pani põlvitades käed risti ja sosistas: „Palun… palun… õilis printsess…“

„Korralikult üles vaadata…“ nõudis Zenzi.

Mees vaatas mulle alt üles nagu koer, nii et mulle oli naeruhoog peale tulemas, kuid pilk Zenzilt kustutas selle.

„Nüüd tema juurde…“ käskis Zenzi ning tõukas teda. Mees tuli põlvili roomates minu juurde.

Ta puudutas oma huultega mu jalgu ja ma tundsin ta kuumi noolivaid huuli oma nahal, ta liikus nendega mu häbemeni. Erutusin ta huultest väga.

„Õilis printsess…“ sosistas ta, „mitte kunagi enam ei tohi alatus, mis minus peitub… teid solvata… karistage mind… printsess… te olete julm… aga õiglane… ma kannatan meelsasti… ma olen selle ära teeninud.“

„Puts…“ karjus talle Zenzi.

Ta sättis enese paika ning surus oma näo mu häbemekarvadesse. Ta huuled suudlesid kõiki kohti selles. Ning iga suudlus käis mul südamest läbi, sest juba tükk aega ei olnud mul enam ühtegi teist mõtet olnud, kui see, et heita end pikali ja lasta end korralikult keppida. Kui ta pead kallutas ning mu teokarbini jõudis, lükkasin jalgu veelgi rohkem harali, et ta saaks mulle paremini sisse tulla. Kuid ta piirdus vaid huultega. Keelega ei teinud ta mitte midagi. Ent need kuumad suudlused tegid mind rohkem himuramaks, kui ta mind lakkunud oleks. Kuna ma iseendaga ametis olin, siis ainult kuulsin löökide laksatusi. Silmapilkselt lasi mees mind vabaks. Zenzi lähenes talle: „Püsti!“ käskis ta. Mees tõusis.

„Tehke sellele nüüd lõpp… armuline komtess… tehke mu piinale nüüd lõpp… te julm…“ palus mees Zenzit.

„Olgu,“ ütles Zenzi innukalt, „seda ma tahan. Kes peab ees olema? Printsess või mina…?“

„Palun…. printsess,“ palus ta, „kui te mulle armulik suvatsete olla… printsess.“

„Niisiis, võta siit,“ õpetas Zenzi mind. „Sa võtad ta kotist nii kinni…“ Zenzi sättis end mehe ette ja võttis ta munadekoti kätte. „Ja siis surud sa seda tugevasti… aga mitte mune, vaid siit…“ Ta näitas mulle kätte koha, munadest ülevalpool, kust sai tervest kotist ümbert kinni võtta. „Ja teise käega peksad sa teda vastu jalgu, vastu reisi.“

Toimisin tema õpetust mööda. Mees seisis, käed rinnal risti, ning mina võtsin ta munadekotist tugevasti kinni, nii et see mu sõrmedele valu tegi. Ta riist ajas end veelgi rohkeni sirgu ja õõtsus nagu rookõrs tuules siia-sinna. Teise käega piitsutasin teda. Tagantpoolt peksis teda Zenzi raevukalt. Nagu rahehoog langesid Zenzi löögid ta peale, tundsin, kuidas ta tagumik igast löögist ettepoole nõksatas.

Noor mees tõmbles ja kisendas ja korraga purskus ta seeme välja. See tuli nii ootamatult, et see valge mahl mulle otse näkku lendas.

„Oo, printsess,“ hüüdis ta ise seejuures, „oo, armuline komtess…“

Zenzi töötles teda selja taga veel edasi, kui nägi, et ees pritsib. Kui mehest olid viimased tilgad välja pekstud, viskas ta vitsa käest ning läks diivani juurde ja istus sellele. Mina jäin põrandale kükitama, nagu ma olin seal olnud. Kuivatasin nägu ja vaatasin, mida mees nüüd ette võtab.

Uskusin ikka veel, et see suurepärane mees hakkab mind või Zenzit keppima. Ta seisis tükk aega endassetõmbunult, kahmas siis riided ning pani need selga. Tõtlikult, – ilma et oleks meie poole vaadanud – kartlikult, väsinud ja kurva näoga. Kui ta sellega valmis oli saanud, astus ta toa kõige kaugemasse nurka, kus seisis üks logisev tool. Ta toimetas natuke selle juures ja läks siis kiirel sammul toast välja, ilma et oleks meid pilgugi vääriliseks pidanud.

Vaevalt oli uks ta taga kinni langenud, kui Zenzi püsti kargas ja oli ühe hüppega seal toanurgas. Tooli peal oli kaks kümnelist. Ta võttis need pihku ja tõstis käe kõrgele üles, tantsis toas sel moel ringi ja ulatas lõpuks ühe neist mulle.

„Mis sa kostad…? See on tore,“ leidis ta, ja mina, täiesti segaduses, jagasin jäägitult tema arvamust.

Sama päeva pärastlõunal kõndis üks sametülikonnas mees mulle järele. Ta nägi välja nagu itaallane. Tal olid tumedad silmad, ja – nagu see toona itaallastel ning prantslastel laialt kombeks oli – kikkhabe. Põikasin kõrvaltänavasse, sest kohtasin teda vallide peal. Kell oli kaks. Ootasin teda juba nimetatud maja ukseavas. Ta astus sisse ning haaras mul trepikoja pimedamas nurgas rindadest kinni. Seda tegi ta küll rohkem niimoodi, nagu otsiks ta mind läbi kui et mängiks mu tissidega.

„Noh, kuidas on?“ küsis ta.

Nii küsivad enamasti kõik. Ja ma vastasin seepeale: „Pean ma ees minema? See pole siit kaugel.“

„Kus?“ küsis ta.

„Schönlaterngassel…“

„Ei,“ leidis ta, „ma ei taha üldse sinu juurde tulla…“

„Hästi,“ ütlesin naerdes, sest olin ka selleks ette valmistatud, „jääme siis siia…“

„Siia?“ Ta oli üllatunud.

„Oh jaa,“ rahustasin ma teda, „üleval… seal ei ela kedagi… seal võime kõike teha…“

Ta ei tahtnud ka seda. „Tule minu juurde,“ käis ta peale.

„On see kaugel?“ olin ma ebalev.

„Oh ei… aga me sõidame sinna…“

„Mis ma selle eest saan?“ tahtsin ma teada.

„Ole päris rahulik,“ ütles ta suurejooneliselt, „sulle makstakse rikkalikult…“ Ja kuna ma kõhklesin, lisas ta veel: „Nii hästi, nagu pole sulle kunagi veel makstud… ma maksan paremini kui keegi teine…“

Ta imponeeris mulle ja võitis mu usalduse. „Hästi,“ ütlesin ma, „aga te peate mulle raha ette maksma…“

„Kodus…“ ütles ta. „Kodus, kui me oleme uksest sisse astunud, saad sa raha.“ Astusime uksest koos välja ja pärast seda, kui me olime paar tänavavahet jalgsi käinud, pidas ta kinni kaariku. Astusime peale ning kui oli sõiduks läinud, küsis ta: „Sa usud kindlasti, et ma tahan keppimist.“

Naeratasin talle koketselt: „Mida siis muud?“

„Ma tahan siiski midagi hoopis muud…“ ütles ta salapäraselt.

Pidin uuesti naeratama ning tahtsin teadjana paista. „Ahaa, tean juba…“ ütlesin.

„Noh, mida siis?“ uuris ta.

„Võib-olla suhu võtta?“ ütlesin.

„Ei…“ Ta naeris. „Mida veel arvad?“

„Tagant…?“ proovisin edasi.

Ta raputas pead.

Ta lükkas mulle väikese vaibaga kaetud pingi lähemale ja ütles: „Esmalt sina, Melanie, ja sina – mis su nimi oligi?“ ning asetas mind sellele istuma.

„Lihtsalt plika,“ vastasin.

„Niisiis, plika… Albert, istu keskele…“ ja seda Albert tegigi.

„Nõnda, nüüd Melanie Albertist paremale ja plika vasakule.“

Tegime kõike kiiruga.

„Nüüd võtke mõlemad riistast kinni…“

Haarasime selle pihku.

„Albert…“ hüüdis Capuzzi, „ka teie peate midagi tegema… võtke neil õlgade ümbert kinni… paigal… üks moment…“

Ta kadus musta riide alla. „Nii,“ hüüdis ta, „mitte liigutada! Melanie, vaata Albertile otsa… sina, plika, samuti… ja sina, Albert, vaata üles… pöörita silmi…“

Järgisime ta käsku. Alberti riistast, mida me mõlemad peos hoidsime, paistis ainult pea.

„Üks… kaks… kolm… neli… viis… kuus…“ luges Capuzzi. „Valmis!“

Hüppasime püsti.

„Uus poos,“ käskis Capuzzi.

„Milline…?“ küsis ta naine.

„Heida pikali, Albert…“ käskis Capuzzi.

Albert heitis end kitsale pingile, ta jalad rippusid põlvedest alates üle pingi ääre alla.

„Melanie… kummardu temast üle…“

Capuzzi naine võttis padjad, millele ta toetuda võis.

„Kummardu üle tema…“ hüüdis Capuzzi.

„Seda oleme ju nii palju kordi juba teinud!“ hüüdis naine.

„Seda mitte… saad näha…“ vastas Capuzzi talle.

Naine kummardus üle Alberti ja toetus kätele nõnda, et ta rinnad paiknesid otse mehe näo vastas.

„Albert, võta rind pihku…“ ütles ta. Albert haaras mõlemad lopsakad rinnad kätte ning hakkas rinnanibudega mängima.

„Ta erutab mind jälle üles,“ hüüdis proua Capuzzi.

„Albert…!“ karjus fotograaf, „pea käed paigal, või ma aitan sind.“

Poiss hoidis käsi rahulikult, kuid nüüd oli see Melanie, kes hakkas end õõtsutama ja sellega ühes hõõrusid tema tissid vastu Alberti peopesi.

„Vaadake,“ ütles Albert, „nüüd mängib ta ise…“

„Melanie!“ hüüdis fotograaf etteheitval toonil.

„Noh, jah…“ leidis naine, „kui ma nüüd juba nii erutatud olen.“

„Plika,“ pöördus fotograaf minu poole, „võta nüüd riist ja pista see endale sisse … aga ära kätt ära võta.“

Võtsin Alberti lipumasti kätte ja ajasin selle sirgu. Kuid fotograafi naine oli kiirem: ta tuli ning pistis selle endale sisse…

„Aah…“ häälitses ta sealjuures, „…aah… jälle algab piin…“

„Mitte nii sügavale, Melanie,“ manitses ta mees, „plika käsi peab nähtaval olema…“

„Võib-olla nii?“ küsis proua ja tõstis oma tagumiku kõrgemale, nii et riistast ainult pea talle sisse jäi.

„Nii on hea…“ leidis Capuzzi.

„Ei!“ hüüdis naine, „nii tuleb ta minust päris välja,“ ja lasi oma tagumikul langeda, võttes Alberti riista endale lõpuni sisse.

„Ei,“ pahandas mees, „kõrgemale… kuradi pärast…“

Naine tõmbas end tagasi ja ütles: „Minugi pärast… aga ma usun, et ka nõnda oleks päris ilus olnud…“ ning istus tugevasti Albertile peale.

Capuzzi tormas naise juurde ja tõmbas ta lurtsatuse kostes üles. „Sa kepid ju, sa libu…“ karjus mees naisele, „aga mind sa ei peta…“

„Kas see on keppimine…“ pahandas naine ülesköetult, „kohe kui riist on sees…. see on keppimine…!“

„Ei!“ vastas mees ägestunult, „kui palju kordi olen ma sulle seletanud…. et me ainult poose, võiks öelda, markeerime. Markeerimine on lubatud… aga ma ei luba kunagi, et mu naine laseb end kellelgi teisel keppida.“

Tookord tundus see mõttetu vahetegemine mulle ning teistelegi asjaosalistele veenev. Täna pean ma selle imepärase abielumehe üle naerma.

Hoidsin Alberti riista ning tundsin, kuidas see pulseerib. Aeglaselt nihutasin kätt ülespoole, nii et ma ka Melanie häbememokkasid puudutasin. Tundsin, kuidas ta tuss iga sekund kokku tõmbus, mis loomulikult ka Albertit äärmiselt erutama pidi.

„Kas see kestab kaua…“ küsis Melanie.

„Ei… vaata aparaadi sisse… naerata… plika samuti, nii… üks… kaks… kolm… neli… viis… valmis!“

Melanie kargas Alberti pealt maha. „Jumal tänatud,“ hüüdis ta, „seda ei kannata rohkem väljagi.“

Albert lamas liikumatult.

„Nüüd vastupidi… plika peale…“ käskis Capuzzi.

Võtsin asendi, mis oli olnud Melaniel.

„Melanie… nüüd lükkad sina riista plikale sisse…“ käskis mees.

„Kas ma pean ta rinnad kätte võtma?“ küsis Albert.

„Aga muidugi… mida sa küsid veel?“ pahandas fotograaf.

Albert asetas oma käed mu rindadele. Me naeratasime teineteisele ja ta mängis mu tissidega.

Härra Capuzzi ei pööranud sellele mingit tähelepanu.

Siis juhtis tema naine Alberti riista mulle sisse.

Naeratasime Albertiga teineteisele mõistvalt, siis hakkas ta tõukama ja ma liikusin üles-alla nõnda, et Melanie pidi oma käe meie vahelt ära võtma. Kuid ta ei saanud seda asja nii jätta ja hüüdis kohe: „Sa ei ütle midagi…. mis? Nad tohivad teha, mida nad tahavad…“

„Rahulikult… lapsed…“ keelas Capuzzi meid ja luges jälle: „Üks, kaks, kolm, neli.“

Olime rahulikult. Melanie haaras uuesti Alberti riistast kinni, mis paistis välja rohkem sedamoodi, nagu abistaks ta meid.

„Valmis,“ teatas Capuzzi.

Nüüd alustasime uuesti ning keppisime. Kuid Melanie muutus kurjaks: „Albert…!“ karjus ta, „kas sa kuuled…“

„Ainult natuke,“ ütles Capuzzi. „Ainult markeerida… kas sa kuuled?“ pöördus Capuzzi minu poole. Ja kuna see ei aidanud, siis kiskus ta mind mu healt istmelt alla.

„Ma keelan selle,“ ütles ta, „seda võid sa talle hiljem teha… kui ta tahab.“

Capuzzi hakkas uut gruppi koostama, nagu ta seda nimetas. Albert pidi edasi pingil lamama. Melanie põlvitas ta kõrvale ning võttis ta riista suhu.

„Ainult pea…“ ütles Capuzzi, „ainult markeerida…“

Mina seadsin enda Alberti pea kohale ning laskusin oma rõõmudekarikaga ta huultele. Alberti keel alustas kohe tõelist mängu mu kliitoriga, mis andis tunnistust selles, et ta üks tõeline kunstnik oli. Kuid samas oli ta rahulik ning markeeris ainult. Melanie oli mulle nüüd konkurendiks. Nägin seda tema põskedest ning neelatustest, mis rääkisid sellest, et ta Alberti riista keelega töötles. Ta häälitses ning piilus hirmunult oma mehe poole. Ja aega, mil see oli varjunud musta riide alla, kasutas ta himuralt.

Kohe kostis jälle: „Üks… kaks… Valmis!“

Alberti keeletriller jättis minu kliitoriga hüvasti.

„Ümberpöördult!“ käskis Capuzzi.

Nüüd olin see mina, kes Alberti riista endale sai ning ma võtsin selle poolenisti suhu. Pakkusin talle sellega niipalju naudingut, et ta pidi tunnistama, et ma keelekunsti valdan. Melanie kükitas ta suu kohal ning ma võisin Alberti liigutustest märgata, et ta ei piirdunud ainult markeerimisega. Melanie hoidis end vägisi paigal, et mitte liigutada. Sellest hoolimata panin tähele, kuidas ta värises, kuidas ta silmad pöörlesid ja kuidas ta end tugevamini vastu Albertit surus.

„Melanie!“ hüüdis ta mees, „sa võiksid oma tissidega mängida… Tee nii, nagu tahaksid sa enda rinnanibusid suudelda.“

Naine tõstis oma rindasid ülespoole ja langetas pea ning kasutas ühtlasi juhust, et end natuke üles-alla liigutada. Seejuures pidi ta kliitor Alberti suust peaaegu välja libisema, sest äkki kostis reetlik lutsatav heli.

Capuzzi kuulis seda ja ütles raevunult: „Albert, mulle näib, et sa lakud tõeliselt…?“

„Oh ei..“ luristas Albert raske koorma alt vastuseks.

„Ma ei soovita sulle seda…“ kordas Capuzzi ja vaatles teraselt, kuidas Albert end ülal peab.

„Ta ei tee mitte kui midagi!“ hüüdis Melanie väsinult.

Capuzzi vaatas naisele teraselt näkku: „Sa oled ju täiesti erutatud…“ ütles ta ähvardavalt.

„Loomulikult,“ kaitses Melanie end, „ma olen selle juures ju alati erutatud… ma pole ju puust. Tee kiiresti, et valmis saaksime.“

Sellal kui Capuzzi oma aparaadi juurde tagasi läks ja end jälle musta riide alla peitis, tegi Melanie paar kiiret liigutust ning Albert lasi oma keelel kiiresti käia.

Kuid Capuzzi sai kiiremini valmis kui nemad. „Üks, kaks,“ kostis aparaadi juurest ning ta hüüd: „Valmis!“ kiskus meid üksteisest lahku.

„Mis nüüd?“ küsis Melanie, kui tema võbisevate rindade ning katkendliku hingamise juures ta mees seisis.

„Heida sina pikali…“ ütles ta Melaniele.

Naine tegi seda otsekohe.

„Nii,“ arvas Capuzzi, „nüüd peab plika sinu suu peale istuma ja Albert heidab sinu peale.“

„Ei,“ protesteeris Melanie, „ma ei taha tema tussi lakkuda.“

„Seda ei pea sa ju üldse tegema…“ väitis Capuzzi vastu, „sa pead ainult markeerima.“

„Mida… ma ei taha seda suu juures hoida…“ vastas Melanie.

„Noh, siis peab plika pikali heitma…“ pani ette fotograaf, „ja sina lähed tema peale.“

Kuid Melanie ei tahtnud lootust matta, et saaks Alberti riista kätte.

„Tead mida,“ ütles ta, „plika võib ju minu tissidega mängida, see näeb süütum välja.“

Capuzzi jäi nõusse.

Ma põlvitasin Melanie kõrvale, võtsin mõlema käega ta rinna ja pistsin rinnanibu suhu. Tegin, mida võisin, ja sain sellest isegi väikese naudingu. Minu suudlusest erutatuna, hakkas Melanie tõmblema, tõukas paar korda oma tagumiku üles ning lasi sel moel Alberti riistal lõpuni sügavale kehasse tulla.

Ühe sammuga oli Capuzzi tema juures ning andis talle kõrvakiilu. „Kas sa ilma keppimata ei saa või? Sa libu, sa…“ karjus Capuzzi naise peale.

„Ma ei tee ju midagi…“ ähkis naine vastu.

„Oh jaa,“ ütles mees vihaselt, „alati teed sa nõnda.“

„Sa taipamatu loom, sa…“ jätkas naine vastujorisemist, „plika imeb mu rinda ja seepärast pidin ma end liigutama…“

„Lõpeta imemine…“ käskis fotograaf mind, ja pöördudes oma naise poole, sõimas edasi: „Need on ainult julud… ala­ti proovid sa järele, kas ei õnnestu Albertiga nussida… ma tean juba…“

„Jäta mind rahule…“ hüüdis naine, „enda liigutamine ei ole mingi ime, kui keegi sind nii suure riistaga puudutab.“

„Noh, noh…“ leidis Capuzzi, „sa peaksid suutma ära oodata… kohe ma kepin sind.“ Nende sõnade saatel kadus ta oma riide taha. Üks, kaks, ning ta saigi valmis.

„Nii,“ ütles Capuzzi, „ma pean minema nüüd pimikusse… aga ma ütlen sulle kohe… kui sa peaksid midagi tegema, annan sulle tappa…“

„Jeesus küll…“ nuuksus Melanie, „see on mulle alati üks piin.“

Albert ütles naerdes: „Mul poleks midagi selle vastu, kui ma nüüd ükskord lõpuks ära tulla saaksin.“

„Mu kallis magus Albert,“ sosistas naine, „kas sa ei tahaks mind kordki nussida?“

„Ja muidugi…,“ vastas ta, „meelsasti tahaksin… aga ei saa ju…“

„Oo, Jumal küll,“ pöördus Melanie halades minu poole, „sa ei usu, kui meelsasti ma seda meest laseksin…. sa ei usu üldse mitte, kuidas ma soovin, et ta mind üksainus kordki keppida saaks…“

„Noh, miks te siis ei tee seda?“ küsisin ma üllatunult.

„Ei saa,“ kaebles Melanie.

„Praegu,“ panin ma ette, „tehke see kiiresti ära…“

„Oh jaa,“ ta raputas pead. „Just seda mu mees tahabki näha.“

„Kuidas nii?“

Ta osutas uksele, mille taha Capuzzi oli kadunud.

„Läbi selle kollase klaasi näeb ta kõik…“

Märkasin uksel väikest tumedamat riba, mis oligi see klaas.

„See on nii,“ ütles ta sügava kahetsusega, „et me töötame siin nõnda juba kaks kuud… või mis, Albert?… Kahe kuu jooksul tunnen ta riista… see on olnud mul käes ja suus ja rindade vahel ja tussis ja persses… ja igal pool… kuid alati ainult natuke… alati ainult algus… see võib hulluks ajada…“

Albert lisas sinna juurde: „See pole päris õige… Kui ta ei taha, et ma ta naisele midagi teeksin, ei peaks ta seda ette panema.“

„Loomulikult,“ olin ma sellega päri.

„Kas pole tõsi…“ jätkas Albert. „Paljalt laseb ta mul teda vaadata. Ja tisse laseb pihku võtta… ja tussi tunnen ma ka juba nii, nagu oleksin seda kuuskümmend korda nussinud… kuid mitte kunagi pole ma midagi teha tohtinud… nii see ikka ei lähe…“

„Aga kuidas sa siis ise hakkama saad?“ uudishimutsesin.

Ta muutus punaseks ja vaikis.

„Kindlasti oled sa ise endal välja hõõrunud…?“

„Oh ei…“ ütles ta häbelikult.

„Noh, kuidas siis?“ uurisin ma edasi.

„Itaalia moel…“ vastas Melanie naerdes.

„Kuidas see käib?“ küsisin ma uudishimulikult.

„Seda saad sa näha…“ ütles Melanie, „võib-olla pildistab mu mees teda seejuures veel üks kord…“

Capuzzi tuli nähtavale: „Üks poos on viltu läinud,“ ütles-alla, „seda tuleb veel kord pildistada…“

„Milline siis?“

„Viimane… sa oled süüdi…“ ütles ta pahaselt naisele, „sest sa liigutasid end…“

Melanie heitis uuesti pikali. Albert pistis oma riista otsa | veel kord talle sisse. Mina võisin veel kord ta rinnad. Kui Capuzzi hüüdis: „Valmis!“ alustas Albert tormakate liigutustega. Vaid kolm-neli tõuget, kuid need olid nii jõulised, et Melanie karjatas: „Jeesus Maria…“

Capuzzi tõmbas naise järsult eemale, nii et nad oleksid peaaegu ümber kukkunud. Kuid Albert naeris piltnikule näkku: „Ükskord ma kepin teda siiski…“

„Mitte kunagi!“ karjus Capuzzi raevukalt.

Kuid Melanie kaebles: „Tule vähemalt sinagi siia… ma ei kannata seda välja.“

Capuzzi kobrutas vihast: „Siin tuleb teha tööd, et midagi teenida… nüüd tõesti mitte… oota…“

Melanie pistis sõrme oma pilusse ning liigutas seda seal ringi: „Tule siia… tule siia või ma kutsun Alberti…“

„Vaata, saada nad välja…“ käskis Capuzzi minu ja Alberti poole vaadates.

Me ei lasknud seda endale kaks korda ütelda ning tormasime riietusruumi, kus viskusime kohe põrandale.

„Ah,“ ütles Albert, „ma olen rõõmus, et sa siin oled., ma olen rõõmus… nüüd saab vähemalt korra korralikult nussida, ah… anna siia, seal ei pea ma laskma niisama sel tulla… nagu muidu… aah… sul on hea väike tuss… nii on see hea… liiguta end… oota… oota… tissid… nii… ma suudlen su nibusid…. tugevamini…“

„Minagi ootasin kogu see aeg seda…“ hüüdsin ma, „see teeb mind himuraks… see proovimine… tugevamini… aah… sinu riist on hea… nii pikk… ja nii soe… tugevamini, jah… pritsi… pritsi ainult… aah, kui hea… veel?… aah… tuleb juba teist korda.“

Kui me valmis olime, kuulsime, kuidas tagaruumis Capuzzi ja ta naine teineteist töötlesid.

„Ei, ei…“ sosistas Melanie, „ära veel pritsi… veel mitte… mul pole veel küllalt… veel… anna mulle veel…“

Capuzzi pomises: „Mida… sa tahaksid ehk parema meelega Albertit, mis?“

„Sitta mul temast…“ krooksus naine piisavalt arusaadavalt vastu, „sina oled mulle kõige kallim… nussi ainult… anna mulle oma riist suhu… su keel… aah… aah…“ Edasi kostis ainult rohitsemist.

Siis küsis härra Capuzzi uuesti: „Tohin ma pritsida?… Sa teed minuga nii… aah… sinu rinnad…. võin ma nüüd…?“

Melanie: „Jah… pritsi ainult… nüüd… nii… ja nüüd võib Albert tõugata palju tahab… nüüd ei eruta ta mind enam… aah… see on hea…“

„Miks ta sind siis erutab?“ küsis Capuzzi armukadedalt. Nad olid mõlemad lõpetanud ning lobisesid.

„Aga ta ei erutagi mind,“ seletas Capuzzile ta naine, „kui ta oma riistaga siin on, ega ka siis, kui ma selle suhu võtan või kui ma teda lakun, ikka mõtlen ma ainult sinule… Albert on mulle ükstaspuha…“

Albert naeris. „Petis selline,“ ütles ta, „ta valetab talle nii, et suu suitseb… ise ju kuulsid alles, kui himuraks ta minust läks… ta ütles seda meile ise…“

„Muidugi,“ kinnitasin ma ta sõnu. „Aga miks pole sa teda kordagi juba põhjalikumalt nussinud… see peaks siiski võimalik olema?“

„See on võimatu,“ seletas Albert.

„Miks…?“

„Sest mees passib kogu aeg peale…“

„Aga kui teda kodus pole?…“ arvasin ma.

„Ah…“ Albert raputas pead. „Ta on kaval, tema äraolemist ei või kunagi teada, ning iga silmapilk võib ta kohal olla.“

„Noh, ja kui juba…“ naersin mina.

Albert muutus tõsiseks. „See pole sugugi nii… ta lööb nii mind kui teda surnuks… raibe selline! Tal on rohkem jõudu kui mul…“

„Aga proovi,“ arvasin ma kõhklevalt.

„Oota vaid,“ ütles Albert, „kuni sa teda kord paljalt näed…“

„Kuidas nii?“

„Noh,“ seletas ta mulle, „mõnikord laseb ta ennast naisel pildistada.“

„Ah nii…? Seda peab ta praegu minuga tegema…“ soovi­sin ma.

„Tead sa,“ küsis Albert, „kui sageli ta oma naist päevas kepib?“

„Noh, kui tihti siis?“

„Nii seitse kuni kaheksa korda, mu armastus…“

„Seda võiks naisele piisavalt olla…“ otsustasin mina.

„Muidugi,“ leidis Albert, „kuid ta on oma naise juba…“

Meid kutsuti sisse.

„Uus grupp…“ ütles Capuzzi. Ta oli särgiväel ning aluspükstes. Ta nägu hõõgas. Melaniel olid punased plekid rinnal, kõrvad punetasid, kuid ta naeris rahuldatult ning ta silmad särasid.

„Oh jaa,“ naeris ta, „need kaks tegid sedasama.“ Ja ta haaras kinni Alberti lõdvast riistast ning näitas seda oma mehele. Siis tuli ta minu juurde ning sosistas mulle kõrva: „Oli see hea?“

„Imepärane,“ vastasin, et talle lõbu pakkuda, „seda asja ta oskab.“

„Jah, mida me siis nüüd teeme,“ küsis Capuzzi, „kui Albertil enam ei seisa…?“

Capuzzi võttis riided seljast ja sealt paljastus tihedalt karvadega kaetud tohutu rind, muinasjutulised käsivarred ja uskumatult suur riist, mis kõlkus ta kõhu all.

Capuzzi tuli minu juurde, kuid Melanie hüüdis: „Pea… see ei lähe… tee Albertiga võimlemisharjutusi ja lase plikal minna.“

„Neid meil on juba… Plaadist oleks kahju…“ ütles ta.

„Aga ma ei taha, et sa plikaga siin…“ näägutas Melanie.

„Naeruväärt,“ leidis Capuzzi, „kui ma sinul Albertiga markeerida lasin… tohiksin minagi plikaga markeerida…“

„Ei!“ hüüdis Melanie kindlalt. „Sa muutud temast himuraks!“

„Ei midagi sellist…“ kaitses Capuzzi ennast. „Kõige rohkem…“ lisas ta, „kõige rohkem… teen sulle veel korra…“

See sobis Melaniele. „Aga ainult markeerida…“ lubas ta.

Heitsin pingile ja pidin jalad hästi harali ajama, et Capuzzi sinna vahele mahuks.

„Ah ei,“ ütles Capuzzi, „teeme seda hoopis nii!“ Ja ta tõstis mu jalad kõrgele üles, nii et mu kannad toetusid ta õlgadele.

„Nüüd!“ hüüdis ta naisele ning surus oma riista pea või natuke rohkem mulle sisse.

„Mitte nii sügavale,“ karjus Melanie, „mitte nii sügavale.“ Ta keeld oli üleliigne, sest see, mis minus juba oli, täitis mind niigi peaaegu ääreni. Lisaks ei olnud Capuzzi riist veel sugugi päris jäik, kui ta sellega minusse tuli. Alles minus olles omandas riist vajaliku kuju ning mul oli nauding tunda, kuidas riist järjest suuremaks muutus. See kompenseeris mul markeerimisel nõutud liikumatuse. „Valmis!“ teatas proua Melanie.

Capuzzi laskis mind lahti ning korraldas teist gruppi. See tähendab, et ta istus toolile, võttis mind endale sülle, aga nii, et ma rinnaga toetusin vastu tema rinda ning ise vaatasin apa­raati. Ta käed pressisid mu rindasid ja oma riista lükkas ta minu aeda. Tantsin end üles-alla liigutada, kuid ta sosistas mulle kõrva: „Mitte praegu…“

„Valmis!“ hüüdis naine aparaadi juurest.

Pidime moodustama ka kolmanda grupi, aga seal oleks olnud tarvis kasutada ka Albertit. Ent tema riist ei suutnud end mitte kuidagi sirgu ajada, ja nii lükati pildistamine järmise korra peale. Capuzzi tellis mind ülejärgmiseks päevaks kohale, andis mulle viis kuldnat ja laskis mul minna.

Läksin linna. Vallide peal kohtasin Zenzit ja läksin koos temaga Schönlaterngassele, et näidata teenitud raha ja jutustada lugu fotograafist. Zenzil ei olnud vahepeal kedagi olnud. Minu kirjeldused erinevatest gruppidest ja poosidest erutasid teda silmnähtavalt üles.

„Käes…” hüüdis Zenzi diivanil püsti hüpates. „Käes… kelle juttudest olen nii erutatud… kui saaks nüüd vaid nussida…”

Selles suhtes olin ma temaga ühel meelel. Ronisin diivanile tema juurde. Ta silmad hõõgusid ning rinnad õõtsusid. Ta paistis mulle täna hoopis kuidagi teistsugusena kui tavaliselt. Mitte nii tahtetu ega järeleandlik kui kodus. Lamasin ta kõrval ning me silitasime tükk aega vastastikku teineteise tisse. Tahtsin heita ta peale, kui ta hüüdis: „Ah… see pole mitte kui midagi…” tõukas mind tagasi ja hüüdis köögi poole: „Proua Böck, ütelge, ega Karli siin pole?”

Vanaeit avas ukse: „Jah, Karl on siin… mida te temast tahate?”

„Kutsuge ta siia…” ütles Zenzi.

„Mida te temast siis tahate?” päris vanaeit kangekaelselt edasi.

„Ärge pärige,” ütles Zenzi käskivalt nagu ma ei olnud teda kunagi varem kuulnud rääkivat. „Ärge pärige, vaid kutsuge ta siia!”

Vanaeit kadus.

(Järgneb)