Salakaubavedaja ohtlik ja põnev elu

11 minutit lugemist

„Maaja“ toimetajana olen ma seni ainult lugenud salakaubavedajatest ja nende tegemistest, kuid 2004. aastal viis saatus mind Rio de Janeiros kokku inimesega, kes elab sama ohtlikku ja põnevat elu nagu mõne seiklusfilmi kangelane. Mariano (nimi muidugi muudetud) oli nõus intervjuud andma, kuid tollal jäi see ajanappuse tõttu ära. Hiljem kohtusin temaga veel kahel korral. Kaua tehtud kaunikene! Nüüd siis on mul lõpuks võimalus see intervjuu avaldada. Loodan, et lugu pakub soojal suvepäeval mõnusat, aga miks mitte ka õpetlikku lugemist.

Hagen: ¡Buenos dias, compadre. Cómo corre el tiempo! (Tere päevast, sõber. Kuidas aeg lendab.) Võttis aega mis võttis, kuid lõpuks ometi saame selle intervjuuga maha. Kas sa üldese mäletad veel, kus ja kuidas me esimest korda kohtusime?

Mariano: Caray, (kurat võtaks) muidugi mäletan! See juhtus väga ammu – Rio de Janeiros 2004. aasta märtsis. Ma tulin suure hooga mööda Cobacabana rannapromenaadilt suunduvale kõrvaltänavale ja astusin sulle jala peale. Ütlesid: „Türa, sa koperdad!“ Mina hakkasin valju häälega naerma, aga mu ihukaitsja läks näost valgeks. Palju ei puudunud, et ta oleks tuki välja tõmmanud.

Ka mina pole seda imeilusat hommikut unustanud. Oli see ju minu esimene hommik Rio de Janeiros – ja selline ootamatu kohtumine ja veel nii toreda inimesega! Me vist jäime lobisema.

Nii see oli. Ei kohta eestlast Rios just kuigi sageli. Pealegi mulle su jutt meeldis, muidu poleks hiljem sellest intervjuust midagi välja tulnud. Pealegi polnud meil tollal kummalgi aega.

Ja siis otsustasime, et võib-olla kohtume kunagi kusagil, sest maailm on väike. Tõsi, selleks kulus päris mitu aastat, kuid 2007. aasta oktoobris me kohtusimegi Tais nn Kuldses Kolmnurgas uhke nimega hotellis The Imperial Golden Triangle Resort. Kuid ka seal jäi meie jutuajamine pooleli. Ja siis kohtusime uuesti alles 2012. aasta veebruaris.

Nii see oli. Kuid ma pean tunnistama, et need kohtumised on mulle suurt lõbu pakkunud. Mäletad, rääkisime hotelli basseinis? Vihmahooaeg oli lõppemas, taevast tibutas vihma ja keegi ei osanud aimatagi, millest need kaks meest seal omavahel rääkisid.

Mõistan, sinu elukutset arvestades pead sa väga ettevaatlik olema. Aga räägi kõigepealt pisut endast, nii palju kui see teatud põhjustel võimalik on.

Lühidalt, ma pole Eestis sündinud, kuid olen seal mõnda aega elanud.

Mis mälestused sul Eestist on?

Väga ähmased, kuid mulle ei meenu, et oleks midagi helget meenutada.

Mis mulje on sulle eestlastest jäänud?

Eks nad pisut uimased ole… On huvitavamaid rahvusi. Kõige halvem eestlaste omadus on ühtekuuluvustunde täielik puudumine. Rahvuslik ühtekuuluvustunne väga tugev on näiteks juutidel või Itaalia maffiaperekondadel. Mina hindan ühtekuuluvustunnet väga kõrgelt.

Nii mõnegi eestlase mokk venib sellist arvamust lugedes kindlasti pikaks, aga tühja sellest. Räägi, millega oled tegelenud?

Oi, paljude asjadega. Eelkõige aga „maksuvaba“ kaubandusega.

Kas oled ka ise kunagi midagi üle piiri toimetanud?

Kui, siis väikestes kogustes. Mulle ei meeldi riskida. Ma kasutan alternatiivseid võimalusi.

Pole vist vajagi küsida, et selles äris liiguvad ogarad summad.

Õige, kuid suured rahad ei tohiks pead segamini ajada. Kaine mõistus ja reaalsustaju peavad alati peale jääma. Mingil hetkel tuleb selged märgid ja piirid enda jaoks maha panna. Ühel heal päeval tuleb endale öelda – stopp, ja ei sammugi edasi!

Millist elu ise praegu elad?

Jõukat! Kuid see jõukus ei pea arusaadavatel põhjustel kuidagi välja paistma ega olla eesmärk omaette. Selleks et hästi elada, ei pea kandma poolekilost kuldketti, sõitma hirmkalli maasturiga või villasid kokku ostma. Minu jaoks on tähtis elada hästi, huvitavalt, kuid eelkõige ohutult.

Kas on võimalus, et sinu järele ka praegu nuhitakse või et sind võidakse ootamatult vahele võtta.

Ma ei kuulu lollide kilda. Minu deviis on: mitte silma paista, mitte kohtuda vajalike inimestega olukordades, kus kohtumist võidaks salaja jälgida. Mina ja mu cuadrilla(jõuk) – mis siin ikka peenutseda – jälgime ise teraselt kõiki neid, kes võiksid meid jälgida. Ja vajaduse korral teeme väga kavalaid pettemanöövreid, jälitajaid endid vahele tõmmates. Vaenlast tuleb lüüa tema omaenda relvaga!

Oi, kui põnev. Jätka palun!

Me kuulame pealt vajalikke sidekanaleid, jälgime korrespondentsi liikumist. Meil on kõikjal oma inimesed. Minu kodulinnas teame kõiki politsei salajasi kaastöötajaid. Meil on olemas fotokartoteek kümnete tuhandete fotodega. Tänapäeva arvutiprogrammid võimaldavad meid huvitava tegelase üles otsida mõnekümne sekundiga.

Aga kui sinu mobiilikõnelusi pealt kuulatakse?

Tänapäeval usaldan ma kõige vähem mobiiltelefoni. Seepärast kasutan vajaduse korral krüpteeritud telefoni. Muide, see töötab samal põhimõttel, mida kasutab USA president. On küll kallis lõbu, kuid tagab täieliku turvalisuse. Teiseks kasutan ma vajaduse korral nn distantstelefoni (jätkem tehnilised üksikasjad), mis teeb võimatuks helistaja asukohta kindlaks teha. Mulle ei meeldi nuhid, ma vihkan nuhkimist. Kui mul olid segased ajad, siis vahetasin kavalasti jälgi segades sageli ööbimispaikasid. Ka reetmisega tuleb arvestada. Seepärast hoiame silma peal ka neil, keda tuleb olude sunnil usaldada. Vähimagi kahtluse korral tuleb võimalik ülesandja eksiteele viia või temast lahti saada. Saa aru kuidas tahad.

Kas meenub mõni huvitavam juhtum?

No… neid on päris palju olnud. Näiteks üritas üks politsei palgatud näitsik ennast meie kampa sokutada. Meie arvutioperaatoril kulus kõigest 11 minutit selgitamaks välja, kes ta saatis. Nuhki ei aita ka nn muudetud identiteet.

Mis edasi sai?

Ta osutus mõistlikuks tüdrukuks. Kui olime temaga tõsiselt vestelnud, nõustus ta meile vajalikku infot andma. Teeb seda tänini.

Tal polnud teist valikut?

Võib ka nii öelda… Mul on juba ammu tekkinud vaist, mis ütleb kohe, et inimene mängib topeltmängu. Võiks öelda nii, et politseinuhi tunnen ma lausa lõhnast ära. Sageli isegi siis, kui ta pole veel suudki lahti teinud. Võib-olla on minus kaduma läinud andekas politseikoer. (Naerab.)

Mida aga teete, kui keegi kaaslastest on politsei vaatevälja sattunud?

Ka seda on juhtunud. Sellisel juhul peame kuldseks keskteeks – oh ei, mitte mahakoksamist –, et see inimene vahetab elukohta ja enam meiega kokku ei puutu.

Kas oled ka ise keerulisse olukorda sattunud?

Õnneks vaid mõnel korral.

Ja kuidas need olukorrad lahenesid?

Kord kukkus meid jälitav auto kuristikku – seda ikka mägiteedel juhtub. Ka on head sõbrad mind välja aidanud…

Kas sa mõnes piiripunktis ei karda, et sind võidakse arreteerida?

(Naerab): Ei, sest minu passid on ehtsad. Kõik on korras, välja arvatud see, et passides pole minu õige nimi.

Aga kui need teised passid leitakse?

Ei leita, sest need ei ole minu pagasis. Ka väldin ma hotellides ööbimist, et minu liikumistest minimaalselt jälgi jääks.

Elad põnevat elu. Millised on tulevikuplaanid?

Tõsi, elan põnevat, kuid vahel ka ohtlikku elu. Õnneks olen juba piisavalt pappi kokku kühveldanud, nii et olen viimasel ajal hakanud tegelema peamiselt teatud operatsioonide ja jälitustegevuse neutraliseerimise nõustamisega. (Naerab). Võiks öelda nii, et olen asunud pedagoogilisele tööle. Ma olen väga hea õpetaja!

Kas sind vahel südametunnistus pole piinanud, et sa ei teeni ausal teel sissetulekut.

Ma ei pea ennast kurjategijaks. Iga seaduserikkumine pole veel kuritegu. Kui riik leiab, et tal on vääramatu õigus seaduste sildi varjus oma alamaid koorida, siis miks peaks riigi tüssamine taunitav olema! Meil, kodanikel, on lihtsalt oma seadused! Kuritegu on see, kui minu tegevuse läbi peaks keegi minu sõpradest või lähedastest kannatada saama. Riik on anonüümne institutsioon, määratlemata kooslus. Minu saatus ju riigile korda ei lähe, miks peaksin mina mingi riigi heaolu pärast põdema!

Mida ütled nende noorte eestlaste kohta, kes on välismaal narkodiileritena vahele jäänud?

Debiilikud! Eesti passiga ühest riigist teise üksinda (või ka mitmekesi) reisiv 20-ndates aastates noormees või neiu on kahtlusalune number üks. Tollitöötaja peaks olema umbloll, kui selline reisihuviline talle silma ei hakka.

Hemingway on öelnud, et igas sadamas võib kohata vähemalt ühte eestlast. Tänapäeval võib seda vist vanglate kohta öelda?

(Naerab): Tabav võrdlus. Nii see vist on.

Kuidas siis tänapäeval sellise äri riske vähendatakse?

Kaasaegne vaba maailm ja supertehnika pakub selleks oivalisi võimalusi. Inimese leidlikkusel pole piire – käiku on läinud isegi isesuunduvad droonid. Ja need droone muudetakse üha täiuslikumaks. Ühes kohas on kahe riigi vahele kaevatud … km pikkune torupost, mis töötab tõrgeteta juba hulk aastaid. Ja seda tänu sellele, et selle olemasolust teab ainult neli inimest.

Siin kehtib vist Hiina vanasõna: mida teavad kaks, teavad sada.

Tabasid täpselt naelapea pihta! Kõige paremini kaitstud saladus on see, mida tead ainult sina ise.

Räägi veel mõnest põnevast leiutisest.

Kõige andekam vahend kauba veoks, mida ma olen isegi oma silmaga näinud, on programmjuhtimisega elektritorpeedo, mis lastakse laevalt või selle kõrvalt vette. Torpeedo korjab üles kas teine laev või see juhitakse kohta, kus akvalangistid ta n-ö üles korjavad. Torpeedo kandejõud on … – ühesõnaga pole oluline. Oli juhus, kui torpeedo sõitis USA rannavalvelaeva lähedalt kõigest paari miili kauguselt mööda ja gringode hüdrolokaatorid ei registreerinud seda!

Mind see ei üllata. Palju, palju aastaid tagasi viibis üks Nõukogude aatomiallveelaev kaks nädalat USA territoriaalvetes ja jänkid ei avastanud teda.

Jah, õnneks pole kaasaegne tehnika täiuslik.

Sellegipoolest tuleb sellises „kaubanduslikus tegevuses“ arvestada ka loomulike kadudega?

Seda kindlasti, kuid see kadu on tühine – umbes 1:10-le salakaubavedajate kasuks.

Mis tõi sind tookord Tai kuldsesse kolmnurka?

Kui aus olla, siis tegin ärireisil väikese kõrvalepõike spetsiaalselt selleks, et sinuga kohtuda.

Olen meelitatud. Millega olen selle au ära teeninud?

On inimesi, kes lihtsalt on sümpaatsed ja pealegi ma ju lubasin Rios, et me kohtume kindlasti veel ja teeme selle intervjuu ikkagi ära, kulugu aega kui palju tahes. Ka oli see kohtumine minu jaoks väike seiklus ja see kõik pakub mulle suurt lõbu.

Kas oled abielus?

Otse loomulikult! Kuidagi on vaja ju kasvõi osa teenitud varandusest legaalselt abikaasa, minu või tema vanemate nimele kantida. Abielu on selleks ideaalne võimalus.

Aga ikkagi. Kui vahele jääd, mis edasi saab?

Pole tabatud, pole varas! Minu juurest ei leitaks mitte midagi sellist, millest kinni hakata. Pealegi olen ma osa rahast peitnud nii, et selle asukohta tean vaid mina. Isegi pärast kõige halvema stsenaariumi käivitumist oleks mul hiljem muretu elu garanteeritud.

Mida ütled nende salakaubandusega tegelevate suurärikate kohta, kes ostavad uhkeid villasid ja kekutavad oma jõukusega igal võimalusel.

Sinna ei ole midagi parata, et mõnel mehel hakkab rikkus mõistusele ja ta tõmbab laiamise ja laristamisega endale ebasoovitavat tähelepanu. Sellised tegelased lõpetavad väga kurvalt. Ei tohi unustada, et suurim oht on kurikaeltele silma jääda…

Kas sa Eesti järele igatsust ei tunne?

Absoluutselt mitte, see maa on mulle võõraks jäänud. Kui ma vahel Delfi kodulehel surfan, siis läheb lihtsalt süda pahaks. Kõik see Eestis toimuv on nii mannetu… armetu. Ma ei taha sellise hinnanguga kedagi solvata, kuid kes on maailma palju ringi liikunud, see mõistab mind.

Kuid eesti keelt pole sa unustanud?

Veel mitte, aga nagu sa ise aru saad, räägin väga tugeva hispaania aktsendiga. Kas tohib esitada vastuküsimuse: kuidas sulle endale hispaania keel meeldib?

Väga, seda on kerge hääldada ja kõlab mõnusalt. Näiteks: Abajo las armas! („Relvad maha!“)

(Naerab südamest): Sa üllatad mind! Ma siiski usun, et sa pole kunagi nii tõsisesse olukorda sattunud, et sul tuleks niimoodi röögatada!

Seda küll. Aga ma tänan sind selle toreda kohtumise ja laheda intervjuu eest.

Võta heaks. Aga üks hetk veel. (Seda öeldes viskab Mariano lauale dollaripaki.) Võta ja tunne ennast Taimaal hästi. ¡Felices vacaciones! (Head puhkust.)

¡Mil gracias! Usun, et ma sind vaeseks ei teinud?

Nalja teed või? Intervjuu kirjapanemine on ka töö. Loodan, et jääd honorariga rahule!

Või veel! Kas kohtume veel kunagi?

Nos veremos, esialgu aga – hasta luego, compadre! (Eks näeme, nägemiseni, sõber)

¡Hasta luego, bandido!

Huumorimeelt sul jätkub!

Vestles Peter Hagen