26 ajaloo kõige jälgimat sarimõrvarit

26
Thugee sekti juht Thug Behram (s 1765) Indias. Kägistas aastatel 1790–1840 omaenda kätega 125 meest ja osales 800 inimese mõrvamisel. Kuigi ta surmanuhtluse hirmus andis ta oma sekti Briti võimudele üles, mõisteti ta surma ja poodi 1840. aastal.

25
Brasiillane Pedro Rodrigues Filho (s 1954) tappis aastatel 1973–2003 ühtekokku umbes 100 meest, nende hulgas ka oma isa. Praegu istub vanglas, kuni ilmub välja idioot, kes on nõus ta kautsjoni eest vabaks ostma.

24
Yang Xinhai (s 1968) arreteeriti 1996. aastal vägistamise pärast. Pärast seda, kui ta 2000. aastal vanglast vabanes, tappis ta nelja aasta jooksul 67 inimest. Xinhai tungis majadesse ja tappis terveid perekondi kirve ja haamriga. 2004. aastal hukati kuklalasuga.

23
Jaapanlanna Miyuki Ishikawa (s 1897, surmaaeg teadmata) tappis aastatel 1944–1948 103–169 beebit, laibad peitis templisse. Selle massimõrva eest mõisteti ta kõigest neljaks aastaks vanglasse.

22
Ameeriklane Theodore (Ted) Bundy (s 1946) on USA uuema aja kurikuulsaim ja kõige sadistlikum sarimõrvar, kes eriti julmal viisil tappis 36–100 naist (kohus suutis küll tõestada „ainult“ 27 naise tapmise). Elegantne ja šarmantne maniakk tappis eranditult tumedate, keskelt lahku kammitud juustega noori naisi. Ta kägistas ohvrid sukaga surnuks ja rahuldas ennast laibaga seksides. Oma ohvrid peitis ta kõrvalistesse metsatukkadesse ja külastas korduvalt matmispaiku, kui tal tuli tuju seksida. Kuigi ta tabati juba 1976. aastal, õnnestus tal kahel korral põgeneda. 1978. aastal tabati ta uuesti ja anti kohtu alla ning mõisteti surma. 1989. aastal hukati elektritoolil.

21
Delfina ja Maria Gonzales pidasid Mehhikos bordelli. Nad meelitasid noored naised uimastite abil oma bordelli ja kui nad vanuse tõttu enam selleks tööks ei sobinud, tapsid õed prostituudid. Maniakid tegutsesid aastatel 1955–1964 ja oletatakse, et nad tapsid umbes 100 naist.

20
Naabrid pidasid Karl Denket (s 1862, enesetapp 1924) veidrikuks ja nohikuks. Kuid see üksik veidrik tappis aastatel 1903–1924 oma Münsterbergis asuvas korteris umbes 25 meest (noorim ohver oli kõigest 16), kelle liha ta sõi. Ohvrite nahast tegi ta püksirihmasid ja saapapaelu. Pärast arreteerimist poos ta ennast kongis üles. Teda peetakse Saksamaa ajaloo üheks ilgeimaks sarimõrvariks.

19
Aastatel 1978–1991 tegutsenud vaimuhaiget sarimõrvarit Jeffrey (Jeff) Dahmerit (s 1960), kes sai hüüdnimeks „Milwaukee kannibal“, huvitasid laibad rohkem kui mõrvad ise. Üks psühhiaater märkis tabavalt, et Dahmeril oli „armunud suhe surmaga“. Dahmer tükeldas ohvrid ja säilitas laipade osasid sügavkülmikus ja sõi ka ohvrite liha. Ta tappis ühtekokku noort meest. Homoseksuaalset Dahmerit huvitasid eelkõige neegrid, keda ta enne tapmist vägistas ja nende koljusse auke puurida, et ohvri vastupanu halvata. 1994. aastal langes Dahmer omakohtu ohvriks – 25-aastane eluajaks kinnimõistetud mustanahaline C. Scarver tappis Dahmeri põrandaharjaga. Mõrvarist sai üleöö rahvuskangelane. Õnnitluste voog ei tahtnud raugeda, vangla telefonid helisesid vahetpidamata. Avalikkuse niisugune reaktsioon näitab ühemõtteliselt enamike inimeste suhtumist surmanuhtlusesse.

18
Gary Ridgway (s 1948) tunnistas ennast süüdi 48 prostituudi tapmises, kuigi uurijad oletavad, et ohvrite arv võis olla tunduvalt suurem. Maniakk kavandas oma mõrvu väga hoolikalt ja kõrvaldas kõik kuriteo jäljed. Nii suutis nn „Green River Killer“ tegutseda tervelt 16 aastat (1982–1998), enne kui ta tabati. Teda võiks – nii võikalt kui see ka ei kõla – nimetada oma ala „tõeliseks profiks“.

17
Frederick (s 1941) ja Rosemary West (s 1941). Inglise abielupaar tappis aastatel 1967–1987 ülima julmusega ühtekokku 22 neidu/naist. Ohvreid piinasid nad oma maja keldris sageli päevi. Laibad müüriti keldrisse. Abielupaar arreteeriti 1994. aastal Fred West poos ennast 1. jaanuaril 1995 oma kongis, tema abikaasa istub siiani trellide taga.

16
USA-s Chicago eeslinnas eramajas elanud John Wayne Gacy (s 1942) oli väga seltskondlik ja abivalmis. Enda õmmeldud klounikostüümis lõbustas ta üritustel lapsi (kummaline, et selline kahtlane lastesõbralikkus kellelegi silma ei hakanud). Kuid selle sõbraliku maski taga oli varjul USA ajaloo üks julmemaid kihumõrvareid, kes aastatel 1972–78 tappis 33 noort meest. Homoseksuaalne Gacy meelitas noori mehi oma korterisse, aheldas nad „triki“ demonstreerimisse ettekäändel käeraudadega voodi külge, vägistas ja tappis nad. Oma ohvrid mattis ta kõik keldrisse. Ta jäi vahele, kui ta üritas ühte laipa jõkke visata, sest keldris polnud enam matmiseks ruumi. Gacy hukati 1994. aastal mürgisüstiga.

15
Pakistani pedofiilist sarimõrvar Javed (või Jawaid) Iqbal Mughal (s 1956, poos end kongis 2001) tappis aastatel 1999–2001 umbes 100 last, olles neid kõiki enne seksuaalselt kuritarvitanud.

14
Poola vaimuhaige sarimõrvar Leszek Pekalski (s 1966) tappis Poolas aastatel 1982–1992 vähemalt 40 inimest. Kindlaid eelistusi vaimuhaigel mõrvaril polnud, tappis lihtsalt selle, kes parasjagu ette jäi. Nagu ka paljud teised sarimõrvarid seksis ta laibaga või onaneeris surnukeha kohal.

13
Andrei Tšikatilo (s 1936) tappis aastatel 1978–1990 53 inimest (neist 18 neidu, 14 tüdrukut ja 21 poissi). Kohtus, kartes surmanuhtlust, hakkas ta vaimuhaiget mängima ja veiderdama. Kuid see armetu tsirkus oli nii selgelt läbinähtav, et kohus mõistis ta lle ikkagi kõrgeima karistusmäära. 16. veebruaril 1994 hukati Tšikatilo kuklalasuga.

12
Anatoli Onoprienko (s 1959, suri üksikongis südameinfarkti 27. aug. 2013) tappis aastatel 1989–1996 52 inimest. Ta on omapäraseim mõrtsukas kõigi sarimõrvarite hulgas, sest tema mõrvadel puudus ilmselgelt seksuaalne taust, kuid samas tappis ta oma ohvreid üksnes kihumõrvaritele omase erakordse julmusega. „Ma ei kahetse midagi. Minust paremat mõrvarit ei leidu!” kuulutas hõredate punaste juustega väikest kasvu mees kiretult, kui ta 31. märtsil 1999 surma mõisteti. Hiljem asendati surmanuhtlus siiski eluaegse vanglakaristusega. Tüüpilise sarimõrvarina tunnistas ta, et kui ta peaks kunagi vabadusse pääsema, tapaks ta veel.

11
Kanadalane Robert W. Picton (s 1949). On ajaloo üks jälgimaid kihumõrvareid. Aastatel 1979–2001 kutsus ta umbes 49–51 prostituuti oma farmi, kägistas nad surnuks, segas ohvrite liha sealihaga, kostitas sellega oma külalisi ja pakkus ka müügiks. Oma ohvreid tappis ta täpselt nagu sigu. Nülgis naha, laskis vere välja ja eraldas liha „nagu kord ja kohus“.

10
Homoseksuaalne Friedrich (Fritz) Haarmann (s 1879) on Saksa kriminalistika ajaloo tuntumaid sarimõrvareid. Kuigi tema „karjäär“ kestis vaid ligi kuus aastat (1918–1924), jõudis ta tappa vähemalt 27 noort meest. Võimalik, et ohvreid oli koguni üle 40. Kõik oma ohvrid meelitas ta oma mansardkorrusel asunud korterisse, kus ta seksuaalakti ajal oma ohvril kõri läbi hammustas. Seejärel tükeldas ta laibad ning kasutas liha vorsti, kotlettide ja süldi valmistamiseks. Ülejäägi põletas ta väikeses raudahjus või viskas jõkke. Haarmann arreteeriti 1924. aastal ja giljotineeriti 15. aprillil 1925. Tema homopartner ja kuritegude kaasteadja Hans Grans mõisteti 12 aastaks sunnitööle.

9
Vene mõisaproua Darja Saltõkova (s 1730) kuulub sadistide „esiridadesse“. Erakordselt „tragi“ maniakk piinas aastatel 1750–1764 surnuks või tappis 139 inimest (arv ei pruugi olla täpne). 1768. aastal mõisteti ta keisrinna Katariina II isiklikul korraldusel häbistamisele ja pärast häbipostis olemist eluks ajaks ühe kloostri salajasse üksikkongi. Saltõkova suri 1801. aastal, pärast 33-aastast vangipõlve pimedas vangikongis.

8
Homoseksuaalne afgaan Abul Djabar vägistas ja tappis aastatel 1960–1970 vähemalt 65, võimalik, et ka kuni 300 poissi ja noort meest. Ta tabati tänu ühele saksa ajakirjanikule. Maniakk poodi 21. oktoobril 1970.

7
Homoseksuaalne ja pedofiilne kolumbialane Luis Garavito (s 1957), kes sai hüüdnimeks „La bestia“ (Elajas), tappis aastatel 1992–1999 umbes 172–300 poissi, lõigates neil kõri läbi ja hiljem pea maha. Ohvrite surnukehad viskas ta kuristikku.

6

Gilles de Rais (s 1404) oli ajaloo üks sadistlikumaid mõrvareid, kes tappis aastatel 1431–1440 vähemalt 140 poissi (on pakutud ka arvu 600, mis pole aga siiski tõenäoline). Okultismist ja satanismist vaimustunud aadlik de Rais pani ohvri pea teiba otsa, minkis selle ning kasutas seda okultistlikel rituaalidel. De Rais tabati, mõisteti surma ja poodi 27. oktoobril 1440.

5
Peter Nirsch oli aastatel 1575–1581 tegutsenud saksa teeröövel ja röövmõrtsukas Ta tunnistas üles 520 (mis pole siiski tõenäoline) inimese tapmise, kelle hulgas olevat olnud ka palju rasedaid naisi. Ta vahistati ühes kõrtsis ning pärast piinamist hukati rattal.

4
Kolumbialane Pedro Alonso López (s 1948), hüüdnimega „Andide monstrum“ tappis aastatel 1967–1980 ühtekokku 313 indiaani tüdrukut. Ta vägistas oma ohvrid ja kägistas siis. Eriti erutas teda kägistamise ajal oma ohvrile silma vaatamine. 1980. aastal mõisteti ta kõigest 16 aastaks (!) vanglasse. 1999. aastal vabastati ta, ja keegi ei tea, kus ta viibib. Pole aga sugugi võimatu, et mõne ohvri isa leidis ta üles ja lõi maniaki maha.

3
Aastatel 1886–1895 Chicagos tegutsenud ameeriklane Hermann Mudgett (see ei pruugi olla tema õige nimi), kes esines dr Howard H. Holmes’i (s 1860) nime all, annab oma tegevusega silmad ette kuitahes fantaasiarikkale õudusromaanide autorile. 1890. aastate alguses laskis võltsitud arstidiplomiga aferist Holmes Chicagosse ehitada ühe hotelli ümber tõeliseks õudustemajas. Seal olid salakäigud, põrandates salaluugid ja külalistetubadesse viivad gaasitorud, mille avamist sai tegelikult juhtida ainult Holmes’i magamistoast. Ta uimastas valdavalt naisöömajalised ja toimetas siis ohvrid keldrisse. Seal vägistas ta ohvrid, piinas neid, tappis lõpuks ning tükeldas. Ka olevat ta laibad happes lahustanud ja luukered ülikoolidele anatoomiauuringuteks müünud. Kõlbmatud laibajäänused põletas ta keldris asuvas ahjus. Oletatakse, et ta tappis 50–150 inimest, aga võib-olla isegi 200. Lisaks neile tappis Holmes vähemalt kaks oma kolmest seaduslikust naisest. Mudgett tabati 1894. aastal, mõisteti aasta hiljem surma ja poodi 27. mail 1896.

2
Keegi pole suutnud ümberlükkamatult tõestada, et saksa röövmõrvar Christman Gniperdoliga (s 1548) oleks tapnud aastatel 1568–1581 964 inimest. Ta elas ühes koopas ja märkis kõik mõrvad üles. Kord tungis ta kallale noorele naisele ja lohistas ta koopasse. Ta elas seal temaga üle seitsme aasta. Naine sünnitas talle mitu last, kelle maniakk tappis, süües ära laste südamed. Pärast tabamist mõisteti ta rattasurma. Otsus viidi täide 17. juulil 1581. Hukatav piinles rattal veel üheksa päeva, enne kui ta suri.

1
Elizabeth Bathory (s 1560). Mitte ükski meessoost sarimõrvar ei suuda julmuse poolest ületada Ungari krahvinnat, kes 17. sajandil tappis eriti julmal viisil üle 400 inimese. Fantaasiat maniakil jätkus, kui ta mõtles välja järjest jubedamaid piinamis- ja tapmisviise. Muide, krahvinna kartis lausa patoloogiliselt vananemist ja lootis, et noorte ohvrite vere joomine annab talle tagasi nooruse ja elujõu. Lõpuks muutus meeletust verejanust hullunud krahvinna aga ettevaatamatuks ja hakkas tapma ka aadlike lapsi. 30. detsembril 1610 tungis maniaki sugulane krahv Gyorgy Thurso väesalgaga lossi, kui seal toimus järjekordne verine orgia. Bathory võeti samas vahi alla, anti kohtu alla ja müüriti karistuseks oma lossi ühte ruumi, kus ta nelja aasta pärast suri.

©Peter Hagen