Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 8. osa

74 minutit lugemist

Olgu vajadused suured või väikesed, nende rahuldamise kohaks on alati ainult naise suu. Peale selle nägi seadus ette, et kui mõnel härral on taoline vajadus, peab talle järgnema üks tüdrukutest, et pärast vajaduse rahuldamist osutada talle teenust, mis oli seni olnud abikaasa ülesandeks, kuid mida see nüüd oma isandale enam osutada ei saanud, sest ta oli ju hõivatud tähtsama asjaga. See kohustus pandi neljale tüdrukule ja nimelt Colombe’ile Curvali suhtes, Hébéle hertsogi, Rosette’ile piiskopi ja Michette’ile Durcet’ suhtes. Iga pisimgi kõrvalekaldumist seadusest, sai sellega siis hakkama abikaasa või tüdruk, pidi saama äärmise karmusega karistatud.

Kui vaesed naised uuest korrast kuulsid, pistsid nad meeleheitlikult nutma ja halama, äratamata kahjuks aga kelleski kaastunnet. Täpsustamaks seaduse sätteid, leppisid härrased veel kokku, et iga naine teenindab oma abikaasat ja Aline piiskoppi, ning et vahetamine ei ole lubatud. Peale selle lepiti kokku korraldada vastav tseremoonia ühiselt igal õhtul pärast orgiat. Sellest pidid kordamööda osa võtma ka kaks vanaeite. Tüdrukute ülesandeks oli – senikaua kui nende teeneid veel ei vajatud – näidata härradele oma persseid, vanaeided pidid aga käima ühe tüdruku juurest teise juurde nende kannikaid mudides ja laiali lükates.

Kui uus seadus oli kõigile teatavaks tehtud, oli järgmisena päevakorras karistamise. See oli eelmisel õhtul vahele jäänud, sest neli sõpra olid olnud nii kannatamatud meesteorgiat alustama. Karistamine viidi läbi tüdrukute toas, mille elanikud saidki muide kõik kaheksakesi peksa. Nende järel tabas seaduse raske käsi Adelaide’i, Aline’i ja Cupidoni. Protseduur koos kõikide selle juurde kuuluvate formaalsustega kestis ligi neli tundi, mille järel istuti lõunalauda. Neli sõpra olid väga erutunud, eriti Curval, kellele karistamine alati ülimat rõõmu valmistas ja kellel selle juures munn kunagi pehme ei olnud. Mis puutub hertsogisse, siis temal oli karistamiste ajal pauk lahti läinud. Sama kehtis Durcet’ kohta – pankuril ilmnes järjest selgemini tung piinata himural viisil oma naist Aline’i. Ta läks teda pekstes alati ekstaasi ja sai väga tugeva orgasmi.

Pärast lõunasööki oli, nagu ikka, kohvitund. Kohvi serveerimise järg oli Colombe’i ja Michette’i käes. Curval uuris põhjalikult Colombe’i tuharaid, millel selgesti näha olevad sinised plekid – osaliselt Curvali enda kätetöö – tekitasid temas kummalisi kirgi. Kohtunik pistis oma türa Colombe’ile tagantpoolt reite vahele. Edasi ja tagasi liikudes puutus riist ikka ja jälle otsekui juhuslikult vastu väikest augukest, millesse ta oleks nii meelsasti sisse tunginud. Curval silmitses auku ja hüüatas: „Püha jumal taevas, ma maksan seltskonnale otsekohe kakssada luidoori, kui mul lastakse seda perset nussida!”

Ta valitses ennast siiski ega lasknud viimaks isegi paugul lahti minna. Piiskop võttis Zephyril suhu ja pritsis ilusa poisi spermat neelates ka ise seemet. Durcet laskis Gitonil ennast jalaga persse taguda ning pani ta sitale, kuid ei saanud orgasmi. Viimaks jõudis kätte aeg koguneda saali, kus iga isa, järgides seltskonnas sageli ettetulevat kommet, istus diivanile koos oma tütrega, ja jälgis, püksid alla lastud, huviga kauni jutustajanna uusi pajatusi.

„Mulle tundub,” rääkis Duclos, „et ma hoolitsesin vana Fournier’ pärandi eest hästi, sest nii uusi kui vanu sõpru käis mul külas järjest rohkem.

(141) Benediktlaste prior, üks minu vanu kundesid, tuli kord minu juurde, rääkimaks et on kuulnud ühest eriskummalisest kõlvatusest ja näinud seda isegi ühe oma sõbra poolt harrastatavat. Ka tema tahtvat seda proovida. Sellel eesmärgil soovis ta minu käest saada tüdrukut, kes oleks väga karvane. Ma andsin talle ühe suurt kasvu neiu, kellel kasvas nii kaenlaalustes kui ka häbemel tõeline mets.

„See on just see, mida mul vaja on!” rõõmustas prior ning et me olime head sõbrad, kes olid aegade jooksul üht ja teist koos teinud, ei häbenenud ta põrmugi, vaid laskis mul pealt vaadata.

Kõigepealt pidi tüdruk end alasti võtma, vastu diivanit nõjatuma ja käed üles tõstma. Prior võttis väga teravad käärid ja lõikas kaenla alt karvad maha. Siis asus ta häbemekingu kallale, niites ka selle põõsa. Seda tegi ta nii täpselt, et mõlemad kohad nägid pärast välja nii, nagu ei oleks seal kunagi pisimatki karvakest kasvanud. Viimaks suudles prior paljaksaetud kohti ja laskis oma sperma siledale häbemekingule.

(142) Ühe teise mehe meelisharrastus oli veel kummalisem. See mees oli hertsog de Florville. Ta tegi mulle ülesandeks viia tema juurde kõige ilusam tüdruk, kelle ma suudan leida. Meid võttis vastu kammerteener ja viis meid tagaukse kaudu paleesse.

„Esmalt,” ütles mulle kammerteener, „peame me selle kauni daami selliselt ette valmistama, et härra hertsog temast täiel määral meelehead saaks tunda. Järgnege mulle!”

Me läksime mööda pikki süngeid koridore, kuni jõudsime akendeta ruumi, mida valgustasid ainult kuus vahaküünalt. Need seisid põrandal, ringis ümber musta atlassiga ületõmmatud madratsi. Kogu ruum oli värvitud mustaks, nii et meil hakkas sisse astudes hirm.

„Olge rahulikud,” lausus teener, „teiega ei juhtu mitte midagi halba. Lihtsalt kuuletuge,” lisas ta tüdruku poole pöördudes, „ja tehke kõik täpselt nii, nagu ma teile ütlen.”

Ta käskis tüdrukul lahti riietuda ja võttis tema soengu klambritest lahti, lastes pikkadel lopsakatel juustel vabalt alla langeda. Siis pani ta neiu madratsile vahaküünalde keskele lamama ning ütles talle, et ta teeskleks surnut, oleks järgneva tseremoonia ajal täiesti liikumatult ja hingaks nii vähe kui võimalik.

„Kui mu isand,” selgitas ta, „kes arvab, et te olete tõepoolest surnud, märkaks pettust, siis läheks ta vihaselt minema ja te jääksite oma tasust ilma.”

Kui tüdruk oli niisiis surnu asendisse madratsile pandud, pidid ta suu ja silmade võtma sellise ilme, nagu oleks tal valus. Teener asetas pikad juuksed paljastele rindadele, pani tüdruku kõrvale maha pistoda ja määris tema naha südame kohalt kanaverega kokku.

„Ärge midagi kartke,” lausus ta tüdrukule. „Teil ei ole vaja mitte midagi rääkida ega teha. Olge täiesti liikumatult ja hingake ainult siis, kui härra nägu ei ole teie näo lähedal. Meie aga, proua,” pöördus ta minu poole, „lahkume nüüd. Kuid et te selle preili pärast ei muretseks, juhatan ma teid kohta, kust te saate kõike siin toimuvat pealt vaadata.”

Me läksime niisiis välja, jättes tüdruku üksinda maha. Ta oli küll natuke hirmul, kuid kammerteenri jutt oli teda siiski enam-vähem rahustanud. Teener viis mu väikesesse tuppa, mis piirnes sünge ruumiga. Läbi kitsa, musta krepp-paberiga kaetud pilu vaheseinas oli kõik hästi näha ja kuulda.

Kammerteener tõmbas kellanööri: see oli kokkulepitud signaal. Möödus paar minutit ning me nägime sisenemas umbes 60-aastast pikka ja kõhna meest. Tema ainsaks riietusesemeks oli India siidist öösärk. Mees jäi seisma ja ma olin täiesti veendunud, et ta uskus end olevat üksi ega aimanud, et teda jälgitakse.

„Oo, milline ilus laip!” hüüdis hertsog. „Kui kaunis surnu! Ah, mu jumal,” lisas ta pistoda märgates, „ta on just äsja mõrvatud! Pagana pihta, küll sellel, kes teda veristas, võis kõvaks minna.”

Ta hakkas oma riista hõõruma.

„Mida ma küll oleksin andnud, kui võinuksin ise olla see mõrvar!” Ta kompas neiu kõhtu. „Kas ta oli rase? Ei, kahjuks mitte.” Ta jätkas neiu keha katsumist ja paitamist. „Ilus keha, see on veel soe, ah, millised rinnad.” Ta kummardus tüdruku peale ja suudles rindu äärmise kirglikkusega. „Tal on veel suus vahtu – oo, ma armastan sülge!” ja ta pistis oma keele neiule sügavale suhu. Tüdruk etendas oma osa hiilgavalt. Ta lebas liikumatult kui puunott ning kui hertsog oma näo tema oma lähedale asetas, hoidis ta hinge kinni.

Viimaks haaras hertsog tüdruku kehast kõvasti kinni ja pööras ta ümber.

„Ma pean perset nägema,” lausus ta ja hüüdis siis: „Issand jumal, kui ilus!” Ta kattis kannikad suudlustega, tõmbas nad laiali ja me nägime selgesti, et ta toppis keele nende vahel olevasse augukesse.

„Minu ausõna,” hüüdis ta, „see on üks ilusamaid laipu, mida ma oma elus näinud olen. Millise õnnega on koos see, kes sellest kaunilt neiult elu võttis, ja kuidas ma kadestan teda selle õndsuse pärast, mida ta tundma pidi!”

Seejärel heitis hertsog tüdruku kõrvale pikali, surus ta tihedalt enda vastu ja pritsis oma sperma persseauku. „Kurat küll, miks ei võinud mina teda tappa!” röökis ta.

Sellega oli kõik läbi. Pervert tõusis ja läks ära. Oli aeg „surnu” jälle ellu äratada. Pingutusest ja hirmust oli ta omadega nii läbi, et ei olnudki väga kaugel seisundist, mida ta oli nii meisterlikult etendanud. Me lahkusime paleest nelja luidooriga, mille andis meile kammerteener, ja ma olen kindel, et vähemalt sama palju jättis ta endale.”

[On huvitav märkida, et see eriskummaline lugu põhineb faktidel. Prantsusmaalt on teada tõestisündinud lugu prelaadist, kes laskis sisustada bordellitoa täpselt nii, nagu de Sade siin kirjeldab, ja nautis seal prostituuti, kes teeskles surnut. – Tõlkija märkus.]

„Minu munni nimel,” hüüdis Curval, „see oli juba üks korralik lugu!”

„Minu türa on kõva nagu raudlatt,” ütles hertsog. „Ma võin kihla vedada, et see polnud kõik, mida see mees harrastas.”

„Võite sellest kindel olla, kõrgeausus,” kinnitas Martaine. „Vahel tahtis ta, et asi oleks veel tõepärasem. Tõendeid selle kohta kuulete te minult ja proua Desgranges’ilt.”

„Ja mida, põrgu päralt, sina seal teed?” küsis Curval hertsogilt.

„Ah, ära kobise,” vastas hertsog. „Ma nikun oma tütart ja kujutlen, et ta on surnud.”

„Oi, häbi, häbi,” lausus Curval. „Kas sind tõmbab kuritöö poole?”

„Tooge mulle timukas!” nõudis hertsog. „Ma sooviksin samuti, et asi oleks tõepärasem,” ja tema kõlvatu sperma voolas Julie’ üska.

„Räägi edasi, Duclos,” käskis ta, kui oli valmis saanud, „enne kui kohtunikul samuti pauk lahti läheb, sest ma kuulen, et ta keerab praegu oma tütrele taha. Curval läheb niimoodi hukka. Tema vanemad palusid mul tema eest hoolitseda ja ma pean vaatama, et ta patuteele ei satuks.”

„Juba hilja,” hüüatas Curval, „mul tuleb, mul tuleb! Jumal, jumal, milline ilus surnu!”

Keppides oma tütart Adelaide’i, kujutles see pervert nagu hertsogki oma tütart hinge heitnuna. Hämmastav on kõlvatu inimese eksiteele sattunud vaim, mis ei suuda midagi kuulda ega näha, ilma et temas tekiks vastupandamatut soovi seda järele teha.

„Jutusta edasi, Duclos,” ütles piiskop, „sest nende kahe liiderdaja eeskuju võib mulle halvad mõtted pähe ajada ja ma olen praegu sellises seisundis, et võin saata korda midagi hoopis kohutavamat kui nemad.”

(143) „Mõni aeg pärast seda seiklust,” jutustas Duclos, „olin ma üksinda külas ühel teisel liiderdajal, kelle maania oli võib-olla eelmisest vähem alandav, kuid mitte nii õudne. Klient võttis mu vastu salongis, mille põrand oli kaetud ilusa vaibaga. Ma pidin ennast ihualasti võtma ja siis põrandale käpuli laskuma.

„Vaatame,” ütles ta, osutades kahele suurele dogile enda kõrval, „kas sa oled osavam kui mu koerad. Otsi!” ja ta viskas põrandale suure praetud kastani. Soovides tema kummalist tuju rahuldada, jooksin ma kastanile neljakäpukil järele, püüdes seda kätte saada. Kuid koerad jõudsid minust ette, üks neist võttis kastani ja viis oma peremehele.

„Sa oled väga uimane,” pahandas mees. „Kas sa kardad, et koerad hammustavad? Ära muretse, nad ei tee sulle viga. Kuid sisimas naeravad nad su üle, sest sa oled neist kohmakam. Teeme veel korra. Otsi, otsi!”

Jälle viskas ta kastani eemale ja jälle saavutasid penid minu üle võidu. See mäng kestis kaks tundi ja kogu selle aja jooksul õnnestus mul ainult üks kord haarata kastan ja see suus mehele viia. Koerad, kes olid selliseks tegevuseks spetsiaalselt välja õpetatud, ei rünnanud mind kordagi, vaid paistsid selle asemel hoopis mängust rõõmu tundvat ja mind samuti koeraks pidavat.

„Aitab!” ütles mees viimaks. „Küllalt tööd tehtud, nüüd peate te ka süüa saama.”

Ta helistas, teener tuli sisse ja peremees käskis: „Too mu koertele süüa!”

Kohe tõi teener sisse eebenipuust kausi, mis oli täis väga maitsva lõhnaga peenekshakitud liha, ja asetas selle põrandale.

„Säh!” ütles mees mulle, „söö koos minu koertega ja vaata, et sa selle juures sama saamatu ei oleks kui enne joostes.”

Vastu vaielda ei olnud võimalik. Pidin kuuletuma ja ma pistsin pea toidukaussi. Et toit oli puhas ja maitsev, sõin ma koera kombel koos dogidega, kes hästikasvatatutena loovutasid mulle minu osa, proovimata mind nälga jätta.

Just söögi ajal jõudis mu klient orgasmini: naisterahva häbistamine ja alandamine ajas tema vere keema.

„Lipakas!” hüüdis ta. „Närune emane, kes sööb minu koertega ühest kausist! See ongi naistele õige, nii tuleks nendega kogu aeg teha, siis ei oleks nad nii häbematud. Nad on täpselt samasugused koduloomad nagu koeradki, miks peaks neid siis teisiti koheldama? Räpane lita,” karjus ta, sööstes minu juurde ja pritsides oma jobi minu kannikatele, „sa sõid koos minu koertega!”

See oligi kõik. Mees lahkus, mina aga panin jälle riidesse ja leidsin oma mantli taskust kaks luidoori.

See oli selle härrasmehe tavaline taks.

Nüüd aga, härrased,” jätkas Duclos, „pean ma natuke ajas tagasi minema, et jutustada teile lõpetuseks kaks seiklust, mis leidsid aset minu nooruses. Et need jutud on kaunis mahlakad, ei oleks nad sobinud nende süütumate sündmuste kõrvale, millega te soovisite mind alustavat.

(144) Olin tollal kõigest kuusteist aastat vana ja elasin alles proua Guérini juures, kui mind viidi ühel õhtul kellegi väga kõrgesti sündinud mehe juurde. Mulle oli vaid öeldud, et ma lihtsalt ootaksin, oleksin rahulik ja kuuletuksin kõiges härrale, kellega mul vestelda tuleb. Rohkem ei tahetud mulle eesseisva kohta paljastada, sest kui ma olnuksin ette valmistatud, oleks ma vähem kartnud ja seega perverdile hoopis vähem naudingut pakkunud.

Olin viibinud kabinetis umbes tunni, kui uks viimaks avanes ja majaperemees sisse astus.

„Mis sina siin teed, lipakas?” nähvas ta, otsekui oleks minu sealviibimisest üllatunud. „Mida sa sel kellaajal minu majas otsid? Ah, sa närune varas, sa otsid, mida sisse vehkida?” ja ta haaras mul kõrist, nii et ma peaaegu lämbusin. Siis kutsus ta oma teenrit, kes ilmus silmapilkselt.

„Lafleur,” ütles peremees raevunult teenrile, „ma leidsin siit peidust ühe vargaplika. Riieta ta lahti ja valmista ta ette minu juhtnööride kohaselt karistust kandma.”

Lafleur tegi seda, mida kästud, ja üheainsa hetkega kaotasin ma kõik oma rõivad, mis visati uksest välja.

„Nõndaks,” ütles mees oma teenrile. „Nüüd too kott siia, õmble see närakas sinna sisse ja viska jõkke.”

Teener väljus ning te võite kujutleda, et ma kasutasin seda vaheaega, et viskuda mehe jalge ette ja temalt armu paluda. Ma kinnitasin, et proua Guérin, tema tavaline varustaja, oli mu ise sinna toonud ja et ma ei ole varas. Aga mees ei teinud minu palvetest väljagi, vaid haaras minu tagumikust ja mudis seda jõhkralt.

„Haa, lits, selle ilusa persse viskan ma kaladele söödaks!”

See oli ainuke kiimaline tegu, mida ta endale lubas. Seejuures ei ilmutanud ta mingit märki, mis oleks võinud viia mind mõttele, et kogu sellel stseenil oleks midagi pistmist suguihaga.

Teener tuli tagasi, kott käes. Hoolimata meeleheitlikust anumisest pisteti mind kotti, kott õmmeldi kinni ja Lafleur viskas mu endale õlale. Selsamal hetkel kuulsin ma oma kliendi seemnepurset saatvaid häälitsusi. Arvatavasti oli ta hakanud onaneerima hetkel, kui mind kotti pisteti. Selsamal silmapilgul, kui Lafleur mu üles tõstis, läks lontrusel pauk lahti.

„Jõkke! Kas kuuled, Lafleur, jõkke see lehm!” karjus ta mõnust ägades. „Seo kivi koti külge, et lits kiiremini upuks.”

Sellega oli kõik läbi. Lafleur kandis mu kõrvaltuppa, ulatas mulle kaks luidoori ja andis selgesti mõista, et ta kujutab naudingu all ette hoopis midagi muud kui tema isand. Ma pöördusin tagasi proua Guérini majja, kus ma tegin perenaisele kibedaid etteheiteid selle eest, et ta ei olnud mind hoiatanud.

(145) Et minuga jälle ära leppida, laskis proua Guérin mul kaks päeva hiljem teha asja, millest ma nüüd räägin, kusjuures ta valmistas mind ette veel vähem. Nüüdki tuli mul esmalt minna asjaosalise, kellegi ülemmaksukoguja juurde koju, ent seekord läksin sinna teenri saatel, kes mulle proua Guérini majja järgi oli tulnud.

Sel ajal, kui me isanda saabumist ootasime, lõbustas teener mind sellega, et näitas mulle igasuguseid ehteasjakesi, mis olid toas oleva kirjutuslaua sahtlis.

„Tõepoolest,” ütles teener mulle, „kui te mõne neist kaasa võtaksite, ei juhtuks küll midagi hullu. Vana ihnuskoi on nii rikas, et ma arvan, et ta isegi ei tea, mida ja kui palju tal siin sahtlis igasugust nodi on. Uskuge mind ja võtke siit julgesti – ärge kartke, et mina teid reedan.”

Oh, minul oli liigagi suur tahtmine seda nõu kuulda võtta: te ju tunnete mu nõrkusi, ma pole neid teie eest varjanud. Laskmata ennast kaua keelitada, võtsin väikese kullast toosi, milles oli seitse või kaheksa luidoori, sest millegi hinnalisema pihtapanemiseks polnud mul julgust. Seda sel teenrilurjusel just vaja oligi. (Hiljem sain ma teada, et kui ma oleksin varastamast keeldunud, oleks ta mulle mõne väärisasja märkamatult taskusse poetanud.

Saabus majaperemees. Ta tervitas mind väga sõbralikult. Teener lahkus ja me jäime kahekesi. Härra lahutas minuga oma meelt igal mõeldaval viisil. Ta musitas tükk aega mu perset, laskis ennast piitsutada, ma pidin talle suhu peeretama ja tema munni suhu võtma – ühesõnaga ta proovis ära kõikvõimalikud kiimalised teod, peale selle kõige tavalisema, kuid seemnepurskeni ta ometi ei jõudnud. Selleks ei olnud aeg veel küps – kõik see innukas vallatlemine oli talle vaid eelmänguks, nagu te kohe teada saate.

„Stopp!” ütles ta ühel hetkel äkki. „Oleksin peaaegu unustanud, et eesruumis ootab üks teener, et viia oma peremehele üks väike ehteasjake, mille ma talle lubanud olen. Palun vabandage mind hetkeks, ma ajan selle asja kähku joonde ja siis teeme edasi.

Nagu te arvata võite, käis minust neid sõnu kuuldes läbi värin, kui ma mõtlesin süüteole, mille ma teenri veenmise mõjul olin korda saatnud. Korraks tuli mul tahtmine teda tagasi hoida, kuid siis leidsin, et kõige kindlam on teha nägu, et ma ei tea millestki midagi, ja vaadata, mis juhtub.

Mees avas sahtli, otsis ja otsis igast selle nurgast ning, vajalikku eset leidmata, heitis mulle raevunud pilgu.

„Sa hale lipakas,” lausus ta, „ma tean kindlalt, et selles ruumis ei ole käinud kedagi peale minu teenri ja sinu. Mul on üks asi kaduma läinud ja ainult sina võisid selle võtta.”

„Armuline härra,” ütlesin ma värisedes, „ma kinnitan teile, et ma ei ole millekski niisuguseks võimeline.”

„Tule siia, susi sind söögu!” karjus ta vihaselt.

(Ma pean teile aga ütlema, et kõik see aeg oli tema püksiauk lahti olnud ja türa seisis sirgelt püsti – sellest oleksin ma pidanud taipama, et polnud põhjust niisugust kabuhirmu tunda. Kuid ma ei osanud selle peale tulla.)

„Noh, lits, anna mu varandus tagasi!”

Härra käskis mul lahti riietuda. Ma heitsin ennast tema jalge ette ja anusin, et ta säästaks mind niisuguse läbiotsimise alandusest, kuid miski ei suutnud tema meelt muuta ega temas haletsust äratada. Raevukalt rebis ta mul rõivad seljast ja kui ma olin jäänud ihualasti, otsis kõik taskud läbi. Pole raske taibata, et ta leidis kiiresti selle, mida otsis.

„Haa, tõbras,” röökis ta minu peale, „siin on süütõend! Sa käid inimeste majades neid paljaks varastamas!”

Ta kutsus teenri.

„Kutsu otsekohe politseikomissar minu juurde!” käsutas ta.

„Armuline härra,” anusin ma teda, „tundke ometi kaasa minu noorusele – mind ahvatleti kuriteole, ma ei teinud seda omal algatusel.”

„Olgu peale,” ütles pervert, „seda võid sa komissarile jutustada, aga karistada pead sa ometi saama.”

Teener läks minema, tema isand aga võttis istet tugitoolis, munn ikka veel kõva, ja külvas mu üle sadade sõimusõnadega. „Kuradi lehm, räpane hoor, mina tahtsin talle ilusat kingitust teha, aga tema varastas minu tagant! Ma sulle veel näitan!”

Viimaks koputati uksele ja sisse astus mundris mees.

„Härra komissar,” ütles majaperemees, „ma annan teile praegu üle ühe võllaroa. Ma annan ta teie kätte alasti – sellesse seisundisse viisin ma ta selleks, et teostada läbiotsimist. Palun, siin on eit ja siin on tema riided, siin aga on varastatud ese. Võtke ta kaasa, härra komissar, ja hoolitsege selle eest, et ta üles poodaks.”

Nende sõnadega heitis ta end mugavamalt tugitooli ja tal läks pauk lahti, kusjuures ta karjus: „Üles poodaks, just nimelt, üles puua on ta vaja! Pooge ta üles härra komissar, see on kõik, mis ma teilt soovin!”

„Komissar” võttis mu riided ja toosi ning viis mu kõrvaltuppa. Seal võttis ta mundrikuue seljast ning ma tundsin ära sellesama teenri, kes oli mind alguses vastu võtnud ja mind varastama keelitanud. Surmahirmus ei olnud ma teda politseimundris ära tundnud.

„Noh, kuidas on,” küsis ta minult, „kas te kartsite väga?”

„Ja kuidas veel,” vastasin. „Ma olen hirmust poolsurnud.”

„See on teile kahjutasuks,” lausus teener ja andis mulle minu varastatud toosi. Ta aitas mul riietuda, pakkus mulle klaasi likööri ja viis mu siis proua Guérini juurde tagasi.”

„Pole üldse paha lõbustus,” märkis piiskop. „Sellest võib saada ideid mitmete variatsioonide jaoks, milles ei kohelda litsi enam siidkinnastega. Ma pean teile kinnitama, et kiimaasjades ei poolda ma üldse leebust. Kui, nagu öeldud, jätta siidkindad sinnapaika, võib sellisest jutust õppida, kuidas viia emane nii kaugele, et ta mitte millegi vastu ei protesteeri, ükskõik kui ülekohtuselt temaga ka ei käitutaks. Piisab ainult sellest, kui meelitada ta taolisesse lõksu, ning kui ta korra sellesse on langenud ja süüdi jäänud, võib temaga teha, mida hing ihaldab, kartmata, et ta vastu puikleb. Hirmu tõttu laseb ta kuulekalt kõigel endaga sündida.”

„Mina omalt poolt,” lisas Curval, „olen veendunud selles, et oleksin ülemmaksukoguja asemel sellest olukorrast rohkem välja võtnud. Minu käest, kallis Duclos, te nii lihtsalt pääsenud ei oleks.”

Kuna selle õhtu juttude peale oli läinud väga kaua aega, ei jäänudki enne õhtusööki enam roppusteks aega. Seltskond läks õhtulauda ja otsustas, et puudujääk tehakse tasa pärast sööki. Kui jälle saali koguneti, võeti nõuks valida välja poiste ja tüdrukute seast välja need, kes vääriksid kuulumist meeste ja naiste seisusesse. Otsustati nii ühest kui teisest soost objektidel, kelle juures sellist küpsust oletati, suguelundeid ärritada, et asjas selgusele jõuda.

Augustine’i, Fanni ja Zelmire’i suhtes oli asi kindel. Nendel kolmel hurmaval graatsial vanuses neliteist ja viisteist aastat hakkas lima voolama pisimagi puudutuse peale. Hébé ja Michette’iga, kes olid kaheteistkümnesed, ei saanud seda katset veel teha. Tüdrukutest jäid seega järele vaid Sophie, Colombe ja Rosette. Esimene neist oli neliteist, teised kaks kolmteist. Mis puutub poistesse, siis oli teada, et Zephyril, Adonisel ja Seladonil purskab seemet nagu täiskasvanud meestel, Giton ja Narcisse olid selleks veel liiga noored ning välja selgitamata oli asi Zelamiri, Cupidoni ja Hyacinthe’i juures.

Neli sõpra võtsid ringi ümber põrandale laotatud padjahunniku. Objektide erutamine oli Champville’i ja Duclos’ ülesanne. Esimene neist pidi töötlema tüdrukuid, teine, munninühkimise meister, aga poisse. Kaks daami astusid neljast tugitoolist ümbritsetud ringi ja kuus last anti nende hoole alla. Et vaatemängu veel nauditavamaks muuta, võttis igaüks neljast sõbrast endale ühe objekti jalgade vahele – hertsog valis Augustine’i, Curval Zelmire’i, Durcet Zephyri ja piiskop Adonise.

Katsed algasid poistega. Duclos, tissid ja perse paljad, käised küünarnukini üles kääritud, kasutas kõiki oma oskusi, et need kolm vaimustavalt kaunist noorukit üksteise järel naudingu tipule viia. Ta tegutses seejuures kõige kirglikuma osavusega nagu oma ameti tõeline meister. Tema käsi oli pehme ja kerge, tema liigutused ühtaegu õrnad ja ägedad. Duclos pakkus poistele oma suud, rindu ja reisi niisuguse kirglikkusega, et võis olla kindel, et need, kellel tema käe all pauk lahti ei lähe, pole selleks veel võimelised.

Juhtus nii, et Zelamiril ja Cupidonil läks kõvaks, aga kuidas Duclos ka vaeva ei näinud, välja ei tulnud midagi. Seevastu Hyacinthe’i juures paistis kogenud lõbunaise rafineeritud hellituste mõju varsti – kui Duclos oli munni kõigest kuus korda üles-alla liigutanud, lendas poisi sperma tema rindadele ja noormees väänles mõnust, pigistades kõvasti naise perset. Seejuures oli märkimisväärne see, et kogu protseduuri ajal ei tulnud Hyacinthe’il kordagi pähe Duclos’d eestpoolt katsuda.

Nüüd oli järg tüdrukute käes. Champville, peaaegu ihualasti, kuid seejuures hoolikalt tehtud soenguga, tundus vaevalt vanem kui kolmkümmend, kuigi ta oli juba viiskümmend täis. Eesseisva operatsiooni kiimalisus, millest tema ise kui lesbilise armastuse virtuoos endalegi suurt naudingut oodata võis, pani tema ikka veel imekaunid mustad silmad särama. Champville täitis oma kohuse vähemalt sama suure osavusega kui Duclos. Ta kõditas ja paitas üheaegselt kliitorit, häbememokki ja persseauku, kuid Colombe’i ja Rosette’i juures jäi tal edu saavutamata – kumbki ei ilmutanud vähimatki märki naudingust. Teisiti olid lood imekauni Sophie’ga: kümnekonna intiimse paituse järel surus ta end erutatult vastu Champville’i rinnapartiid ning tema äge, ohetest katkestatud hingamine, õrna punaga kaetud põsed ning avali, niisked huuled – kõik see oli vaieldamatuks märgiks naudingust, millega loodus ta üle valas, ning Sophie tunnistati üksmeelselt naiseks. Hertsog, kellel munn ennast raevukalt lae poole sirutas, käskis Champville’il Sophie veel korra üles erutada ja samas hetkel, kui Sophie orgasmi sai, lendas hertsogi räpane sperma süütu neitsi puhtale kehale. Märgime veel, et Curvalil oli Zelmire’i reite vahele pauk lahti läinud ning ülejäänud kahel juhtus sama nende objektidega, kellega nemad ennast rahuldasid.

Nii läks seltskond voodisse ja et järgmise päeva hommikupoolik ei toonud ühtegi sündmust, mis siin äramärkimist vääriks, sama vähe nagu lõunasöök või kohvitund, siis siirdume otse jutustuste saali, kus Duclos, uhkelt riides, oma troonile istus, et lõpetada järgmise viie looga 150 jutustusest koosnev sarja, mis oli ette nähtud kolmekümne novembripäeva jaoks.

Kolmekümnes päev

(146) „Ma ei tea, härrased,” alustas Duclos, „kas te olete kunagi kuulnud midagi krahv Lerno kummalisest ja ühtlasi ohtlikust harrastusest, aga et ma temaga mõnda aega tihedalt läbi käisin, oli mul võimalus tema meelelahutusi põhjalikult tundma õppida, ning et need olid tõesti ebatavalist laadi, siis arvan ma, et nad on teeninud ära koha kõlvatuste seas, millest te soovite mind jutustavat.

Krahv Lerno meelislõbustus seisneb selles, et viia võimalikult palju noori neide ja abielunaisi patuteele. Ta ohverdas sellele hobile palju raha ega kõhelnud kasutamast ka mistahes teisi meetodeid, mis võisid tal vähegi aidata neid naisi meeste ihade altarile heita. Ta kasutas kas juba olemasolevat kiindumust, et viia salaarmastajad kokku, või kui naisel ei olnud veel kallimat, siis leidis talle partneri. Tal oli maja, kus kõik tema kokkuviidud paarid kohtusid. Krahv viis nad omavahel kokku, kinnitas neile, et nad võivad tunda end täiesti kindlalt ja segamatult ning läks siis ise oma salakambrisse, et sealt mehe ja naise ühekssaamise pealtvaatamist nautida. Mida kõike krahv nende väikeste pulmade korraldamiseks ei teinud! Tal olid suhted peaaegu kõikide Pariisi nunnakloostritega ning ta tundis aukartustäratavat arvu abielus naisi. Sellepärast polnudki ime, et ainsatki päeva ei möödunud, ilma et tema juures poleks kohtunud vähemalt kolm või neli paarikest. Kõikide nende armastajate kirelõõmas õnnelikukssaamist vaatas ta pealt, kuid et ta oli oma piiluaugu juures alati üksinda, ei tea keegi, mis ta seal teeb, veel vähem, kuidas tal pauk lahti läks. Ma tean ainult tema tegevuse välist kirjeldust ja selle ma teieni ka tõin.

(147) Vana kohtuniku Desportes’i fantaasia lõbustab teid arvatavasti rohkemgi. Ma läksin tema juurde kell kümme hommikul ja astusin ihualasti sisse. Kohtunik istus tugitoolis, tõsine nägu peas. Ma lähenesin talle, keerasin oma tagumise otsa tema poole ja peeretasin talle tervituseks näkku. Kohtunik tõusis vihaselt püsti ja haaras vitsakimbu, mis oli tema paremal käel. Ma pistsin jooksu, tema aga ajas mind taga, karjudes: „Häbematu, ma sind veel õpetan, kuidas minu juurde tulla ja niisuguseid sigadusi teha!” Nii me siis jooksime, mina ees, tema järel, läbi mitme toa, kuni jõudsime viimaks alkoovi, millel polnud väljapääsu. Ma pugesin peitu, kuid peagi oli ta mu avastanud ja tema ähvardused muutusid veelgi ägedamaks, nüüd kui ta nägi, et ma olen tema võimuses. Kohtunik vehkis vitsakimbuga, tahtes mind sellega lüüa. Mina aga tõmbusin kössi, tegin ennast pisikeseks nagu hiir ning see näiline hirm ja alandlikkus viisid selle perverdi viimaks niikaugele, et ta lennutas oma sperma minu rinnale, ise samal ajal himust möirates.”

„Mis, kas ta ei andnud sulle vitstega mitte ühtegi hoopi?” küsis hertsog.

„Ta ei puudutanudki mind sellega,” kinnitas Duclos.

„Vaat’ see oli alles heasüdamlik inimene,” ütles Curval. „Tunnista, mu sõber, et meie ei toimi nii, kui hoiame käes instrumenti, millest Duclos rääkis.”

„Pisut kannatust, härrased,” lausus Champville, „varsti räägin mina teile paarist sedalaadi eksemplarist, kes ei olnud nii peenetundelised kui see kohtunikuhärra proua Duclos’ga.”

Kuulnud, et kõik jäid jälle vait, rääkis Duclos edasi:

(148) „Mõni aeg pärast viimast seiklust külastasin ma markii de Saint-Girard’i, kelle meelisharrastuseks oli panna alasti naine kiigele ja kiigutada ta nii kõrgele kui võimalik. Iga kord, kui kiikuv naine markii ninast möödus, pidi ta peeru laskma, vastasel korral sai ta hoobi vastu kannikaid. Ma pingutasin kõigest väest, et talle meele järgi olla. Ma sain küll mõned hoobid, kuid lasin ka päris palju peere. Kui see tüütu ja väsitav protseduur oli kestnud umbes tund aega, läks markiil viimaks pauk lahti, kiik pandi seisma ja ma võisin ära minna.

(149) Umbes kolm aastat pärast seda, kui ma olin proua Fournier’ äri üle võtnud, tuli üks mees minu juurde kummalise sooviga. Ta tahtis, et ma leiaks mehi, kes sooviksid keppida tema naist ja tütart. Tingimuseks oli, et tema ise pidi saama kõike, mis nad tegid, salaja pealt vaadata. Mees ütles, et annab oma naise ja tütre minu kasutada ning vähe sellest, et ma saan nende eest makstud raha endale – ta maksab mulle veel iga korra eest kaks luidoori peale. Kuid lisatingimusena nõudis ta, et ma hangiks tema naise jaoks ühe teatud erilise omadusega mehe, ja tütre jaoks ühe teise erilise omadusega. Naise juurde tuli mul saata mees, kes tema rindade peale situks. Tütrele soovis ta omakorda kavaleri, kes kõigepealt tõstaks tal seeliku üles, paljastades neiu persse, nii et minu klient seda oma peidupaigast näeks, seejärel aga annaks talle suhu. Mees kinnitas mulle, et ühtegi teist laadi tegevuse jaoks ta oma omandit minu käsutusse ei anna.

Kui mees oli mulle kinnitanud, et ta võtab enda peale igasuguse vastutuse selle eest, kui tema naine ja tütar peaksid millegi vastu protesteerima, nõustusin ma tehinguga ja lubasin tuua kohale tema nõutud soovidega mehi. Järgmisel päeval oligi klient täpselt kokkulepitud ajal koos mõlema naisterahvaga minu juures. Naine oli kolmekümne kuue aastane, mitte väga ilus, kuid suurt kasvu ja korraliku figuuriga, lisaks veel pehme ja tagasihoidliku loomuga. Tüdruk oli viieteistkümnene, blond, üsna ümarate vormidega ning võluva süütu näolapiga.

„Kuulge teate,” ütles naine, „te sunnite meid ikka väga hirmsaid asju tegema.”

„Mul on väga kahju,” vastas pervert, „aga ma kinnitan teile, et te peate seda tegema ja et ma ei loobu oma nõudmisest mitte mingil tingimusel. Ärge seda unustage. Kui te avaldate kasvõi pisimatki vastupanu sellele, mis teil teha kästakse, siis viin ma teid mõlemat homme ühte kõrvalisse lossi, kuhu te jääte oma elu lõpuni.”

Naine nuttis, kuid et mees, kellele ta oli määratud, ootas juba, palusin ma tal sisse minna, tütrel aga tuli minu tüdrukute juures oma järge oodata. Naine hakkas veelgi ohtramalt pisaraid valama. Oli näha, et see on esimene kord, kus mees teda taolist jälkust tegema sunnib. Õnnetul kombel pidi tema esimesest korrast tulema üpris ebameeldiv, sest talle määratud mees oli üleüldse iseäralike kalduvustega ning lisaks veel kaunis ülbe ja jõhker – oli arvata, et ta ei käitu vaese naisega just ülearu õrnalt.

„Ära nüüd pilli, kurat, mine juba,” ütles naise abikaasa. „Ära unusta, et ma jälgin sind, ja kui sa sellele auväärt härrale, kellega sind kokku viiakse, vastuvaidlematult ei kuuletu, siis tulen ma ise sulle aru pähe panema. Kao nüüd minema!”

Naine alistus oma saatusele, meie aga läksime koos abikaasaga kõrvaltuppa, kus oli piiluauk. Te võite kujutleda, kuidas seda vana võllarooga erutas vaatepilt sellest, kuidas tema õnnetu naine oli tundmatu mehe rõvedate ihade meelevallas. Ta nautis nende kohtumise iga pisiasja. Tema naise häbelikkus ja kogenematus kõlvatu mehe jäledate soovide suhtes, kes teda kuritarvitas, tegi abikaasale ainult heameelt. Kui naine viimaks jõhkralt pikali paisati ja kui see vana liiderdaja talle rindade peale sittus, kui mees nägi, millist jälkustunnet ja meeleheidet tema naine selle jõleduse ajal tundis, siis läks ta täiesti endast välja ja minu käsi, mis tema riista hoidis, kattus spermajugadega.

Esimene stseen oli niisiis möödas ja kui ma ütlesin, et see mehele suurt naudingut valmistas, siis polnud see midagi selle kõrval, mis nüüd järgnes. Sugugi mitte raskusteta ja vähe sellest, hirmsate ähvardusteta, ei õnnestunud meil noort tütarlast, kes nägi oma ema pisaraid, teadmata, mis temaga juhtunud oli, ruumi sisenema sundida. Vaene väikseke tõrkus väga kaua, kuni meil viimaks õnnestus ta sisse saata. Mees, kellega ma tüdruku kokku viisin, oli täpselt instrueeritud sellest, mis tal teha tuleb. Ta oli üks minu alalistest kundedest, kes tänutäheks selle eest, et ma tal sellise haruldase õnne osaks lasin saada, oli nõus tõotama, et teeb kõik minu soovide kohaselt.

„Oi, milline ilus perse!” hüüdis see väärastunud kalduvustega isa, kui tema tütre „kavaler” neiu tagumiku meie pilkude ees paljastas. „Issand jumal taevas, kui kaunis vaatepilt!”

„Kuidas?” küsisin mina imestunult. „Kas te näete seda esimest korda?”

„Jah, tõesti on see nii,” vastas mees. „Ma pidin valima sellise viisi, et seda vaatepilti nautida. Kuid ehkki see on mul esimene kord neid vapustavaid kannikaid näha, kinnitan ma teile, et see ei jää viimaseks.”

Kõik see aeg pidin mina vahetpidamata tema munni liigutama ja paitama. Aga kui mu klient nägi kogu seda alandust, millele tema süütut tütart sunniti, kui ta nägi, kuidas tiirase mehe käed kaunist keha kõikjalt käperdasid, kuidas see kiimakott vaese lapse viimaks põlvili surus, tal suu avada käskis, oma suure räpase türa sisse pistis ja vaesekese oma jälgi seemnevedelikuga peaaegu lämmatas, viskus perverdist isa tagasi, ropendas nagu hullumeelne, vandudes, et ta pole kunagi elus niisugust ekstaasi tundnud, ja laskis selle kinnituseks ohtrasti spermat mulle pihku.

See oli selleks korraks kõik. Haletsusväärsed naised lahkusid lahinal nuttes, kuid nende häbitu mees ja isa leidis ikka ja jälle võimalusi, kuidas neid tagasi tulema sundida. Üle kuue aasta võõrustasin ma aeg-ajalt seda seltskonda enda juures, pannes need kaks õnnetut olevust mehe korraldustele vastavalt osalema peaaegu kõikides perverssustes, millest ma olen teile jutustanud, välja arvatud umbes kümme või kaksteist – kuid nendestki pääsesid nad üksnes seetõttu, et minu majas neid ei tehtud.”

Ta piitsutab vaheldumisi oma naist ja tütart ning viib nad bordelli, et neid seal tema silme all piitsutataks. See ei ole seesama mees, kellest juba juttu on olnud.

Ta peksab kinniseotud tüdrukut vitstega kuklast sääremarjadeni ega jäta enne järele kui neiul on kogu selg verine.

Ta piitsutab ainult rindu ja tahab, et need oleksid hästi suured. Kui naine on rase, maksab ta topelt.

Sellel õhtul antakse Rosette eestpoolt nussimiseks vabaks. Pärast seda, kui Curval ja hertsog on teda mitu korda nikkunud, piitsutavad kõik neli sõpra teda vitu peale. Tüdruk on selle toimingu ajal käpuli ja hoobid sihitakse nii, et nad tabaksid ka tupe sisemust.

Kolmekümne esimene päev

(298-300) 148. Ta peksab vitstega ainult näkku ja soovib nüpeldamiseks väga võluvaid nägusid. See on sama mees, kellest Desgranges räägib 7. veebruaril.

Ta peksab vitstega kõiki kehaosi, säästmata neist ühtegi, ka mitte nägu, rindu ja vittu.

Ta annab kuueteist- kuni kahekümneaastastele noorukitele igaühele kakssada hoopi härjakaraga üle kogu selja ja tagumiku.

Ta tellib enda juurde neli tüdrukut, kes teda erutavad ja piitsutavad. Kui ta on korralikult kiimas, sööstab ta viienda kallale, kes on kõrvaltoas, ja nüpeldab teda härjakaraga üle kogu keha, kuni pauk lahti läheb. Et see aga kiiremini sünniks ja vaeseke väga palju viga ei saaks, lastakse ta viienda tüdruku juurde alles siis, kui ta on seemnepurskele väga lähedal.

Champville’i tänatakse marulise aplausiga. Talle osutatakse samasugust au nagu Duclosle, ja nad õhtustavad mõlemad koos härradega. Selle õhtu orgia ajal otsustatakse karistada Adelaide’i, Ahne’!, Augustine’i ja Zelmire’i vitsahoopidega kogu kehale, tissid välja arvatud. Et neid tahetakse aga veel kaks kuud nautida, käitutakse nendega väga säästlikult.

Kolmas osa

Sada viiskümmend kolmanda järgu kõlvatust ehk kuritegelikud kiimateod, millest jutustab Martaine ja mis täidavad kolmkümmend üks jaanuarikuu päeva, ning millele on lisatud täpne kirjeldus skandaalsetest sündmustest lossis selle kuu jooksul

Esimene päev

(301–305) 1. Ta tahab, et teine mees teda persse kepiks. Partneri türa peab olema võimalikult jäme. Martaine selgitab, et ta ei hakka üksikasjadel peatuma, sest see on tavaline ja härrastele vägagi hästi tuntud perverssus.

Ta tahab nussida persse süütuid lapsi vanuses kolm kuni seitse aastat. See mees kaotas ise oma süütuse samal viisil, kui oli nelja-aastane. See on sama mees, kellest Duclos rääkis oma 29. novembril oma viimases jutus ja Champville 2. detsembril ning sama, kellest räägitakse põrgujutus. Tal on kohutavalt suur riist ja ta on päratu rikas. Ta võtab süütuse kahelt lapselt päevas, ühelt hommikupoolikul vitust (nagu Champville 2. detsembril rääkis) ja teiselt õhtupoolikul perssest. Sellele lisaks teeb ta muidki huvitavaid asju. Kui ta Martaine’i keppis, hoidsid neli naist tüdrukut kinni, mehe orgasm kestis kuus minutit ja ta karjus seejuures hästi kõva häälega.

Martaine’i ema müüs Martaine’i väikese venna süütuse ühele mehele, kes nikub ainult poisse persse, kusjuures poisid peavad olema täpselt seitse aastat vanad.

Kui Martaine oli kolmeteist- ja tema vanem vend viieteistaastane, läksid nad mehe juurde, kes sundis venda Martaine’ile taha keerama. Nende vahekorra ajal nussis mees kord venda, kord õde persse. Seda lugu jutustades uhkeldab Martaine oma ilusa perssega, mille peale tal kästakse seda kõigile näidata. Ta tõuseb püsti ja teeb seda. Mees, kellest ta jutustas, on sama, kellest rääkis Duclos 21. novembril („härra krahv”) ja kellest räägib Desgranges 27. veebruaril.

Ta laseb endale taha keerata, nussides samal ajal õde ja venda persse. See on sama mees, kellest Desgranges räägib 24. veebruaril.

Sellel õhtul võtab hertsog perssesüütuse Hebelt, kes on alles kaheteistkümneaastane. Ta peab tohutult pingutama. Neli vanaeite hoiavad tüdrukut kinni ning jutustajad Duclos ja Champville aitavad hertsogit. Et homseks on kuulutatud välja pidu, antakse, et kaks head asja ühele päevale kokku ei satuks, Hebe juba täna persse nussimiseks vabaks. Kõik neli sõpra kasutavad teda. Vaene tüdruk kantakse meelemärkusetult minema, pärast seda kui teda on seitse korda järjest persseauku kepitud.

Teine päev

(306–310) 6. Ta laseb neljal tüdrukul endale suhu peeretada, nussides samal ajal viiendat persse. Kõik viis vahetavad osi ja mehel läheb pauk lahti alles viiendat keppides.

Ta võtab enda juurde korraga kolm poissi. Esimesele annab ta taha, teise paneb sitale ja kolmandale lööb samal ajal pihku. Poisid vahetavad osi.

Ta nikub tüdrukut persse, samal ajal kui selle vend talle suhu situb. Õde-venda vahetavad osi. Samal ajal laseb mees ka endale persse keerata.

Ta nikub 15-aastast tüdrukut persse, aga alles pärast seda, kui on teda kõigest jõust piitsaga nüpeldanud.

Ta piinab tüdrukut, näpistades tund aega tema kannikaid ja persseaugu ümbrust. Teda ennast piitsutatakse samal ajal kõvasti.

Sellel õhtul tähistatakse üheksanda nädala lõppu. Nussija Hercules pannakse paari Hebega ja ta kepib tüdrukut putsi, siis aga nussivad Curval ja hertsog kordamööda nii pruuti kui peigmeest persse.

Kolmas päev

(311–315) 11. Ta nussib ainult missa ajal, alati persse ja saab orgasmi armulaualeiva õnnistamise ajal.

Ta nussib persse, soovides ilmtingimata seista selle ajal jalgupidi krutsifiksi peal.

Mees, kes Duclos’ üheteistkümnendal päeval Eugenie’ga meelt lahutas, laseb tüdrukul sittuda ja lakub persse puhtaks. Tal on tohutu suur riist, sellega lükkab ta armulaualeiva tüdrukule persse.

Ta nussib poissi armulaualeivaga ja laseb teisel endaga samamoodi teha. Tema kepitava poisi turja peal on armulaualeib, mille peale kolmas poiss situb. Mehel läheb pauk lahti, ilma et partnerid osi vahetaksid. Seemnepurske ajal karjub ta kohutavaid jumalateotusi.

Ta nussib preestrit, sel ajal kui see missat loeb. Kui preester on lausunud õnnistuse, võtab pervert korraks türa välja, preester topib endale armulaualeiva persse ja ta nikub edasi.

Sel õhtul võtab Curval süütuse noorelt ja veetlevalt Zelamirilt, kasutades selleks armulaualeiba. Sel ajal, kui kohtunik poissi rüvetab, saab ta ise Antinouselt taha teise armulaualeivaga, pistes sa­mal ajal keele Fanchonile persse.

Neljas päev

(316–320) 16. Ta tahab nussida persse ainult väga vanu naisi. Keppimise ajal peab teda piitsutatama.

Ta tahab nikkuda ainult vanu mehi ja laseb samal ajal ennastki keppida.

Tal on regulaarne intiimsuhe oma pojaga.

Ta tahab nikkuda ainult värdjaid, neegreid või invaliide.

Ühendamaks verepilastust, abielurikkumist, sodoomiat ja usurüvetamist, nussib ta oma abielus tütart armulaualeivaga persse.

Sel õhtul antakse Zelamir nussimiseks vabaks.

Viies päev

(321–325) 21. Ta laseb kahel mehel ennast vaheldumisi keppida ja piitsutada, samal ajal kui ta ise nussib poissi ja vanamees situb talle suhu. Ta sööb sita ära.

Kaks meest kepivad teda vaheldumisi: esimene suhu, teine persse. See kestab kolm tundi. Suhu nussiva mehe sperma neelab ta alla.

Ta laseb ennast nikkuda kümnel mehel järjest. Kokku saab ta taha kuni kaheksakümmend korda päevas, temal endal aga pauk lahti ei lähe.

Ta laseb bordellis oma naist, tütart ja õde persse nussida, vaadates ise pealt.

Kaheksa meest on temaga ametis. Üks nussib teda suhu, teine persse, kolmas paremasse ja neljas vasakusse kaenlaauku, viienda ja kuuenda munne hõõrub ta kätega, seitsmes võtab tal suhu ja kaheksas onaneerib talle näkku.

Sel õhtul kaotab perssesüütuse Michette. Tal on kohutavalt valus.

Kuues päev

(326–329) 26. Ta vaatab pealt, kuidas vanale mehele taha pannakse. See, kes nussib, tõmbab türa aeg-ajalt välja ja pealt vaatav pervert lakub selle puhtaks. Viimaks imeb ta vanamehe munni ja keerab talle ise taha, varem nikkunud mees annab nüüd temale taha, saades ise perverdi majapidajannalt piitsa.

Ta nussib 15-aastast tüdrukut persse, pigistades neiu kannikaid võimalikult kokku, et pärak oleks kitsam. Samal ajal pekstakse teda ennast härjakaraga.

Ta laseb endale elavhõbekuule persse toppida. Need veerevad tema sisikonnas edasi-tagasi ja valmistavad talle kohutavat mõnu. Selle meelelahutuse ajal imeb ta munne, neelab spermat, paneb tüdrukuid sitale ja sööb nende sitta. Niimoodi mõnuleb ta kaks tundi.

Ta tahab, et teine mees teda kepiks, samal ajal kui ta ise nussib persse selle mehe poega ja tütart.

Sellel õhtul antakse Michette eestpoolt nussimiseks vabaks. Durcet võtab oma magamistuppa Martaine’i, järgides hertsogi eeskuju, kes magab Duclos’ga, ja Curvali oma, kes magab Fancho-niga. Kaval Martaine omandab Durcet’ kiima osavalt rahuldades pankuri üle samasuguse mõju nagu Duclos’1 on hertsogi üle.

Seitsmes päev

(330–334) 30. Ta nikub isakalkunit, kelle pea on pistetud kõhuli lamava tüdruku jalgade vahele, nii et paistab, nagu paneks ta tüdrukule persse. Samal ajal nussitakse teda ennast ja tema seemnepurske ajal lõikab tüdruk kalkunil pea maha.

Ta kepib kitse tagantpoolt, samal ajal kui teda ennast piitsutatakse. Kits saab temalt lapse, keda ta samuti nikub, kuigi see on värdjas.

Ta kepib sokkusid.

Ta tahab näha, kuidas koer naist nussib. Kui koeral pauk lahti läheb, tapab ta koera naise peal püstolilasuga, vigastamata naist.

Ta nussib luike, toppides talle armulaualeiba persse. Seemnepurske hetkel kägistab ta linnu.

Sel õhtul saab Cupidon piiskopilt esimest korda taha.

Kaheksas päev

(335–339) 35. Ta laseb sulgeda ennast spetsiaalselt selleks valmistatud korvi, millel on ühes kohas auk. Selle vastas hoiab ta oma perset. Auku on eelnevalt töödeldud mära kehaeritisega. Korv mässitakse hobusenahka ja spetsiaalselt väljaõpetatud täkk nussib meest persse. Samal ajal nikub ta ise korvis kena valget litat.

Ta nussib lehma, teeb ta tiineks ja kepib ka värdjat.

Ta paneb üle-eelmise jutuga sarnasesse korvi naise ja laseb pullil teda keppida, vaadates ise mõnuga pealt.

Tal on taltsas madu, kes nikub teda, roomates talle persse. Samal ajal nikub mees ise kassi, kes on pandud korvi, nii et ta ei saa teda vigastada.

Ta nikub emaeeslit, saades ise samal ajal taha teiselt eeslilt. Ta kasutab abivahendina aparaate, mida ma pean täpselt kirjeldama.

Sellel õhtul antakse Cupidon nussimiseks vabaks.

Üheksas päev

(340–344) 40. Ta nussib kitse ninasõõrmesse. Kits limpsib samal ajal tema munakotte. Selle protseduuri ajal lakutakse mehe perset vaheldumisi tema piitsutamisega.

Ta kepib oinast, samal ajal kui koer lakub tema perset.

Ta nussib koera, kellel perverdi seemnepurske momendil pea maha raiutakse.

Ta laseb libul hõõruda eesli munni. Seda vaadates saab ta ise taha.

Ta kepib ahvi. Loom on suletud korvi koos litsiga, kes peab keppimise ajal ahvi pärakut kokku suruma.

Sellel õhtul tähistatakse kümnenda nädala lõppu Brisecul’i ja Michettei pulmadega, mille tagajärjed valmistavad Michette’ile kohutavat valu.

Kümnes päev

(345–349) Jutustaja teatab, et ta vahetab nüüd teemat, ja et piitsa, mis etendas Champville’i juttudes peaosa, tarvitatakse edaspidi vaid vahetevahel muuseas.

Ta laseb otsida naisi, kes on pannud toime mingi õigusrikkumise. Ta hirmutab nad surmani ära, öeldes, et nad pannakse vangi. Viimaks lubab ta, et võtab kõik enda peale, kui naine laseb tal ennast karmilt nuhelda. Hirmunud naised lasevadki tal ennast veriseks piitsutada.

Ta otsib naise, kellel on väga ilusad juuksed ja väidab, et soovib neid imetleda. Tegelikult lõikab ta juuksed maha, enne kui naine midagi aru jõuab saada. Naise meeleheide õnnetuse üle viib perverdi seemnepurskeni, kusjuures ta naerab täiest kõrist.

Tüdruk saadetakse kottpimedasse tuppa. Ta ei näe kedagi, kuid kuuleb jutuajamist, mille teemaks on tema ja mille eesmärgiks on ta surnuks hirmutada. Tüki aja pärast tabab tüdrukut kõrvakiilude ja rusikahoopide rahe, aga ta ei tea, kes neid talle annab. Viimaks kuuleb ta seemnepurske juurde kuuluvaid häälitsusi ja lastakse vabaks.

Tüdruk astub maa-alusesse koopasse, mida valgustavad ainult lambid. Ta näeb kohutavaid piinariistu. Kohe kustutatakse lambid ära ning tüdruk kuuleb kettide kõlinat ja valukarjeid. Ta minestab; kui seda ei juhtu, hirmutatakse teda veel rohkem, kuni ta viimaks teadvuse kaotab. Siis sööstab mees tüdruku kallale ja nussib teda persse. Pärast seda jääb tüdruk põrandale lamama ja teenijad viivad ta ära. Selle lõbustuse jaoks väljavalitud neiud peavad olema noored ja kogenematud.

Naine astub eelmise looga sarnasesse ruumi (ma pean seda täpselt kirjeldama), pannakse ihualasti kirstu ja kirstu kaane kinninaelutamist vaadates läheb mehel pauk lahti.

Sellel õhtul viiakse Zelmire, kellel meelega ei lastud eelmisi jutte kuulda, keldriruumi, mis on sisustatud sarnaselt sellega, millest äsja jutustati. Neli sõpra sisenevad alasti ja relvastatult. Zelmire minestab ja sellisena võtab Curvai temalt perssesüütuse. Kohtunik tunneb tüdruku vastu samasugust kiimase raevuga segunenud armastust nagu hertsog Augustine’i vastu.

Üheteistkümnes päev

Hertsog de Florville, sama mees, kellest Duclos jutustas 28. novembril, ja kellest Desgranges räägib oma 26. veebruari viiendas loos, soovib, et äsja mõrvatud ilusa tüdruku surnukeha lebaks musta atlassriidega kaetud voodi peal. Ta paitab ja mudib laipa ning nussib seda lõpuks tagantpoolt.

Üks teine mees tahab saada kahte laipa – poisi ja tüdruku oma. Ta nikub poisi laipa, suudeldes tüdruku laiba perset ja toppides oma keelt tema pärakusse.

Ta võtab tüdruku vastu ruumis, mis on täidetud väga ehtsalt väljanägevate vahakujudega. Need kujutavad mitmel eri viisil mõrvatud inimeste laipu. Ta ütleb tüdrukule, et valigu neist üks välja, lubades tappa tüdruku selle laiba eeskujul, kelle haavad neiule kõige rohkem meele järgi on.

Ta seob naise kokku surnukehaga, nägu vastu nägu, ja piitsutab selles asendis terve tema tagumise kehapoole veriseks.

Sellel õhtul antakse Zelmire tagant nussimiseks vabaks. Enne seda korraldatakse talle aga kohtuistung, millel ta mõistetakse surma. Otsus määratakse täideviimisele juba samal ööl. Tüdruk jääbki uskuma, et tal tuleb surra. Selle asemel rahulduvad neli sõpra sellega, et annavad talle pärast mitmekordset keppimist igaüks sada piitsahoopi. Curval võtab vaese neiu voodisse ja nussib teda mitu korda persse.

Kaheteistkümnes päev

(354–358) 54. Ta tahab tüdrukut, kellel on menstruatsioon. Ta seisab jääkülma veega reservuaari kõrval, mis on neli meetrit pikk ja lai ning kaks ja pool meetrit sügav. Reservuaar on maskeeritud, nii et tüdruk seda ei näe. Kui neiu on perverdile lähenenud, tõukab see ta vette ja saab tüdruku vetteprantsatamise hetkel orgasmi. Tüdrukud tõmmatakse iga kord kohe välja, kuid et neil on päevad, siis jäävad paljud neist ikkagi raskelt haigeks.

Ta laseb naise alasti väga sügavasse kaevu ning ähvardab ta kiviga surnuks visata. Naise ehmatamiseks viskab ta kaevu mullakamakaid. Viimaks laseb ta oma jobi naisele ülevalt pähe.

Ta laseb enda juurde saata raseda naise ja ehmatab teda rõvedate juttude ja hirmsate ähvardustega. Ta peksab naist ega lõpeta enne, kui naisel tekib abort: kas siis kohe tema juures või pärast kojujõudmist. Kui nurisünnitus leiab aset tema juures, maksab ta topelt.

Ta suleb naise pimedasse kambrisse, kus elab kasse, rotte ja hiiri. Ta ütleb naisele, et see peab elu lõpuni sinna elama jääma, ning onaneerib iga päev kambri ukse juures naise üle irvitades.

Ta topib naisele persse ilutulestikurakette, mille sädemed vaesekest kõrvetavad.

Sellel õhtul võtab Curval Zelmire’i naiseks ja laseb piiskopil ennast temaga ametlikult laulatada. Ta tõukab ära Julie, kes langeb kõige hullemasse ebasoosingusse. Siiski tuleb Juliele kasuks tema kõlvatu loomus. Piiskop kaitseb teda natuke ning võtab viimaks päris endale, aga see tuleb alles hiljem. Sellel õhtul ilmneb senisest enam Durcet’ sadistlik viha Adelaide’i vastu. Ta piinab ja kiusab neiut igal vähegi mõeldaval viisil. Adelaide on kohutavalt õnnetu, aga Curval, tema isa, ei mõtlegi talle appi tulla.

Kolmeteistkümnes päev

(359–363) 59. Ta seob tüdruku Andrease risti külge, mis tõmmatakse üles, nii et neiu ripub õhus. Pervert piitsutab tüdrukut kõigest jõust üle kogu keha tagumise poole. Siis seob ta oma ohvri lahti ja viskab aknast välja, kuid tüdruk kukub madratsitele. Tema kukkumise momendil läheb perverdil pauk lahti. (Ma pean üksikasjalikult kirjeldama ettevalmistusi, mida tehakse selleks, et asi tüdrukule usutavana paistaks.)

Ta annab naisele hallutsinatsioone tekitavat preparaati. Naine näeb tiiki, mille vesi tõuseb järjest kõrgemale, ja ta ronib tugitoolile, et ennast päästa. Pervert ütleb naisele, et tema ainus loo­tus pääsemiseks on vette hüpata ja üle tiigi ujuda. Naine hüppabki, kuid kukub kõhuli põrandale ja saab väga haiget. See on hetk, kui pervert orgasmi saab, olles seni piirdunud naise persse musitamisega.

Ta laseb naise nööriga kõrge torniaknani tõmmata. Ise seisab ta ülemise akna juures, raputab nööri ja ähvardab selle läbi lõigata. Seda tehes onaneerib ta ja saab viimaks orgasmi. Enne ja pä­rast laseb ta ennast piitsutada, naisel aga laskis ta enne sittuda.

Naine on nelja jäset pidi nelja peenikese nööri otsas üles riputatud. Põrandas avaneb luuk ja ta näeb all basseini hõõguvate sütega. Kui nöörid kätkeksid, kukuks naine alla. Pervert lasebki teenritel nööre raputada, vaadates seda alasti pealt, kuni tal pauk lahti läheb. Mõnikord seotakse naisele veel raskus keha külge ja jäetakse rippuma, kuni pervert on orgasmi saanud.

Ta seob naise tabureti külge. Poole meetri kõrgusel naise kohal ripub pistoda, mis on seotud juuksekarva külge. Kui juuksekarv läheks katki, kukuks pistoda naisele pähe. Mees onaneerib naise ees, nautides seda, kuidas õnnetu hirmust väänleb ja halab. Tunni aja pärast seob ta naise lahti ja torkab teda pistodaga persse, et naine näeks, kui terav relv oli. Ta laseb oma sperma veritseva persse peale.

Sellel õhtul võtab piiskop perssesüütuse Colombeilt. Pärast seemnepurset piitsutab ta tüdruku suures vihas veriseks, sest ta ei kannata seda, kui mingi emane tal paugu lahti ajab.

Neljateistkümnes päev

(364–368) 64. Ta nussib persse noort kogenematut tüdrukut, kes veel millestki ei tea. Seemnepurske hetkel tulistab ta neiu kõrvade ääres kahest püstolist, nii et selle juuksed saavad kõrvetada.

Ta paneb naise istuma tugitooli, millesse on peidetud vedrud. Oma keha raskusega päästab naine vedrud lahti ja leiab ennast äkki raudahelatest vangistatuna. Samal ajal sihivad tema keha poole kakskümmend pistoda. Mees onaneerib naise ees, öeldes talle, et kui ta teeb pisimagi liigutuse, torkavad pistodad ta surnuks. Seda öelnud, laseb ta oma sperma naise kehale.

Naine astub salaluugile põrandas ja kukub üleni mustaga kaetud ruumi, milles on palvetamispink, puusärk ja mitu surnupealuud. Ta näeb kuut tonti, kes on relvastatud nuiade, pistodade, püstolite, saablite ja odadega. Igaüks neist sihib mõne tema kehaosa pihta. Naist haarab kabuhirm, ta kukub põrandale. Sisse astub mees, peksab teda vitstega kogu oma jõudu pingutades ja purskab viimaks talle persseaugu peale. Kui naine on enne mehe sisenemist minestanud – seda juhtub sageli – siis toibutab mees ta vitsahoopidega.

Naine astub väikesesse tornikambrisse. Ta näeb seal suurt vanni hõõguvate sütega ning laual mürki ja pistoda. Tal lastakse valida kolme surmaviisi vahel. Tavaliselt valib naine mürgi. See on aga tegelikult oopium, mis paneb ta sügavalt magama, samal ajal kui mees teda persse nussib. See on sama mees, kellest Duclos rääkis 27. novembril ja kellest Desgranges räägib 6. veebruaril.

Sama mees, kellest Desgranges räägib 16. veebruaril, teeb ettevalmistusi selleks, et tüdrukul pea maha raiuda. Hoobi momendil tõmmatakse tüdruku keha ära. Mõõk tungib seitsme sentimeetri sügavusele paku sisse. Kui tüdrukut ei oleks õigel ajal ära tõmmatud, oleks ta surma saanud. Mehel läheb pauk lahti mõõgahoobi ajal. Enne aga nikkus ta tüdrukut persse, nii et selle kõht oli hukkamispakul.

Sellel õhtul antakse Colombe tagant keppimiseks vabaks. Neli sõpra ähvardavad tüdrukut, teeseldes, nagu tahaksid tal kõri läbi lõigata.

Viieteistkümnes päev

(369–374) 69. Ta poob naise üles, täitsa nagu päriselt, ainult selle vahega, et naise jalad ulatuvad taburetile toetuma. Tabureti külge on seotud nöör. Pervert istub tabureti vastas tugitoolis, lastes poodud naise tütrel endale pihku lüüa. Seemnepurske hetkel tõmbab ta nöörist, nii et naine jääb silmusesse rippuma. Mees läheb välja. Pärast seda tulevad teenrid sisse, lõikavad köie läbi ja äratavad naise aadrilaskmisega jälle ellu. Mees aga magab teises toas rahumeeli tütrega, nussib teda persse ja kinnitab talle, et poos tema ema üles ega tunne vähimatki huvi, mis õnnetust naisest sai. (Ma pean siin mainima, et ka Desgranges räägib sellest mehest.)

Ta tirib alasti tüdrukut kõrvupidi läbi toa, kuni tal pauk lahti läheb.

Ta näpistab tüdrukut kõige julmemal kombel igalt poolt üle terve keha, rinnad välja arvatud, kuni vaeseke on üleni sinine.

Ta näpistab naise rindu, pigistab ja mudib neid, kuni naine on täiesti ära piinatud.

Ta joonistab nõelaga naise rindadele tähti ja numbreid. Nõela ots on mürgitatud, nii et rinnad lähevad paiste ja naisel on väga valus.

Ta pistab naisele tuhat või kaks tuhat väikest nööpnõela rindadesse. Tal läheb pauk lahti hetkel, kui rinnad on üleni nendega kaetud.

Sellel päeval jäävad Julie ja Champville vahele teineteist vastastikku erutades. Julie’ kohale laotab aga oma kaitsvad tiivad piiskop. Ta võtab neiu oma tuppa, nii nagu hertsog on võtnud Duclos’, Durcet Martaine’i ja Curval Fanchoni. Julie tunnistab, et tema ebasoosingusse langedes, mil ta pidi hakkama laudas loomade juures magama, võttis Champville ta enda juurde, lubades neiul enda toas ööbida.

Kuueteistkümnes päev

(375–378)75. Ta torkab suuri nööpnõelu igale poole üle tüdruku keha ja saab orgasmi, kui kaunis ihu näeb välja nagu nõelapadi. See on sama mees, kellest Desgranges räägib 27. veebruari neljandas loos.

Ta laseb naisel hästi palju süüa ja juua ning õmbleb tal siis vitu ja päraku kinni. Ta ootab, kuni naine kohutavast kuse- ja sita-hädast teadvuse kaotab või õmblused surve tõttu rebenevad.

Mehed on neljakesi toas ning tõukavad tüdrukuid rusika- ja jalahoopidega üksteisele, kuni need maha kukuvad. Mehed löövad üksteisele pihku ja saavad orgasmi, kui tüdrukud põrandal lebavad.

Ta tõmbab naisest pumbaga õhu välja ja laseb jälle sisse. Sel õhtul tähistatakse üheteistkümnenda nädala lõppemist Colombe’i ja Antinouse abieluga. Abikaasad astuvad kõikide ees seksuaalvahekorda. Hertsog nussib seda vaadates Augustine’i jõhkralt vittu. Sellel ööl haarab teda järjekordselt kiimane raev neiu vastu. Ta laseb Duclos’l Augustine’i kinni hoida ning annab talle kolmsada piitsahoopi seljast säärteni. Siis nussib ta Duclos’d persse, musitades samal ajal Augustine’i ärapekstud perset. Edaspidi teeb hertsog tüdrukuga igasuguseid nalju – laseb tal söögilauas enda kõrval istuda, sööb ainult tema suust ja teeb sada muud iseäralikku vigurit, mis iseloomustavad hästi tema väärastunud iseloomu.

Seitsmeteistkümnes päev

(379–383) 79. Ta seob tüdruku kõhuli lauale ja sööb tema perse pealt tulikuuma omletti, torgates tükke terava kahvli otsa.

Ta seob naise kinni, nii et selle pea on kuuma panni kohal, ja ootab, kuni naine kuumusest meelemärkuse kaotab. Siis nussib ta teda persse.

Ta kõrvetab naise rindu ja perset vääveltuletikkudega.

Ta kustutab suure hulga põlevaid küünlaid naise putsis, persses ja rindade vastas.

Ta kõrvetab naisel tuletikuga ripsmed ära, nii et õnnetu ei saa enam silmi sulgeda ega magada. Sellel õhtul võtab hertsog süütuse Gitonilt. Poiss saab kõvasti kannatada, sest hertsogil on kohutavalt suur türa ja ta nussib väga jõhkralt. Pealegi on Giton alles kaksteist aastat vana.

Kaheksateistkümnes päev

(384–388) 84. Naist püstoliga ähvardades sunnib ta vaesekest närima puruks ja neelama alla hõõguva söetüki. Seejärel pritsib ta naisele lämmastikhapet putsi.

Ta laseb naisel ihualasti ümber nelja samba oliividetantsu tantsida. Igal pool, kuhu naine peab tantsides astuma, on maapind kaetud naelte ja klaasikildudega. Iga samba juures seisab mees, kes virutab naisele piitsaga iga kord, kui see lähedusse satub. Sedasi peab õnnetu tegema tantsides suurema või väiksema arvu ringe sõltuvalt sellest, kui noor ja kui ilus ta on. Ilusamaid piinatakse kauem.

Ta annab naisele tugevaid rusikahoope vastu nina, kuni veri jooksma hakkab. Ka siis jätkab ta hoopide andmist, kuni tal läheb pauk lahti ja sperma seguneb ninast voolava verega.

Ta pitsitab tuliste raudtangidega naise keha, kõige rohkem kannikaid, häbemekinku ja rindu. (Ma pean mainima, et ka Desgranges räägib sellest mehest.)

Ta paneb naise alasti keha peale, eriti kõige tundlikumatesse kohtadesse, väikesi püssirohukuhjakesi ja süütab need.

Sellel õhtul antakse Giton nussimiseks vabaks. Curval, hertsog ja piiskop annavad poisile taha ja pärast seda aga piitsutavad teda samas järjekorras.

Üheksateistkümnes päev

(389–393) 89. Ta topib naisele putsi põleva pulbriga täidetud paberpadruni, süütab selle ja saab leegi lahvatamise hetkel orgasmi.

Ta kallab tüdruku keha, pea välja arvatud, üle piiritusega, süütab selle ja vaatab mõnuga kuni seemnepurskeni, kuidas tüdruk leekides piinleb. Seda protseduuri kordab ta kaks või kolm korda.

Ta teeb naisele klistiiri keeva õliga.

Ta pistab naisele tule persse ja putsi, olles teda enne kõvasti piitsutanud.

Ta peksab rasedat naist jalgadega, kuni sellel tekib nurisünnitus. Enne jalgadega peksmist andis ta veel naisele piitsa.

Sellel õhtul võtab Curval perssesüütuse Sophie’lt, enne seda saab see aga igalt neljast sõbrast sada piitsahoopi. Neiu on üleni verine. Kui Curvalil on pauk Sophie’ persse lahti läinud, pakub ta seltskonnale viissada luidoori selle eest, et tal lubataks tüdruk keldrisse viia ja seal temaga teha, mida ta tahab. Teised ei ole sellega nõus ja Curval nikub Sophie’d veel korra. Tõmmanud türa pärast seemnepurset persseaugust välja, virutab ta neiule niisuguse jalahoobi, et see lendab nelja meetri kaugusele madratsite peale. Veel samal õhtul valab Curval oma viha välja Zelmire’i peale, piitsutades teda kõigest jõust.

Kahekümnes päev

(394–398) 94. Ta kallistab ja silitab tüdrukut, samal ajal kui see talle pihku lööb. Tüdruk ei kahtlusta midagi, aga seemnepurske hetkel haarab pervert tüdrukul kaela ümbert kinni ja lööb ta peaga kõvasti vastu seina. Löök on ootamatu ja nii tugev, et tavaliselt kaotab tüdruk meelemärkuse.

Neli perverti korraldavad tüdruku üle kohtuistungi ja mõistavad ta süüdi. Karistuseks on sada kepihoopi, millest iga mees annab kakskümmend viis sellises järjekorras: esimene seljast perseni, teine persest kandadeni, kolmas kaelast nabani, rinnad kaasa arvatud, ja neljas alakehast jalalabadeni.

Ta torkab naist nööpnõelaga mõlemasse silma, mõlemasse rinnanibusse ja kõdistisse.

Ta tilgutab naisele pitsatilakki persse peale, putsi ja tissidele.

Ta avab naise käevarrel aadri ega sule seda enne kui naine on teadvuse kaotanud.

Curval teeb ettepaneku lasta Constance’il aadrit, sest ta on rase. Durcet teeb seda, kuni neiu teadvuse kaotab. Sellel õhtul antakse Sophie tagant keppimiseks vabaks. Hertsog paneb ette tüdrukul aadrit lasta, sest see ei tegevat viimasele mingit kahju. Neiu verest võiks aga lasta hommikusöögiks vorsti valmistada. Nii tehaksegi. Curval laseb Sophie’1 aadrit ja Duclos lööb kohtunikule samal ajal pihku, kusjuures see ei taha teha lõiget enne, kui pauk lahti läheb. Seemnepurske hetkel teeb ta sügava lõike. Siiski omandab Sophie piiskopi soosingu, kes võtab ta endale naiseks ja tõukab ära Aline’i, kes langeb kõige hullemasse ebasoosingusse.

Kahekümne esimene päev

(399–403) 99. Ta laseb naisel kummagi käe pealt aadrit ja soovib, et naine vere voolamise ajal püsti seisaks. Aeg-ajalt suleb ta verejooksu, et naist piitsutada. Siis avab ta haavad uuesti ja jätkab seni, kuni naine teadvuse kaotab. Mehel läheb pauk lahti alles hetkel, kui naine kukub. Enne aadrilaskmist pani ta naise veel sitale.

  1. Ta laseb naisel aadrit kõigilt neljalt jäsemelt ja kaelalt ning onaneerib, vaadates kuidas veri viiest haavast jookseb.

Ta paneb naisele eri kehaosadele kuppe, kõige rohkem persse peale, aga rindadele mitte.

Ta paneb naisele kuppe, kõige rohkem rindadele nibude lähedusse ja kannikatele persseaugu lähedusse. Siis põletab ta haavu tulise rauaga.

Mees laseb ennast kinni siduda. Ta seisab metslooma kombel käpuli ja on kaetud tiigrinahaga. Selles asendis erutatakse teda, aetakse vihale, piitsutatakse, lüüakse ja torgitakse persseauku. Mehe ees on väga lopsakate kehavormidega alasti tüdruk põranda külge aheldatud, nii et ta ennast liigutada ei saa. Kui pervert on korralikult üles erutatud, lastakse ta lahti. Ta sööstab nagu metsloom tüdruku kallale ja pureb seda igalt poolt, eriti kõdistist ja rinnanibudest – need hammustab ta tavaliselt otsast ära. Seejuures möirgab ja ulub ta nagu metsloom ning saab orgasmi hirmsa häälega karjudes. Tüdruk peab ka sittuma ja pervert sööb tema sita põrandalt ära.

Selles õhtul võtab piiskop süütuse Narcisse’ilt, kes antakse veel samal õhtul keppimiseks vabaks, et mitte häirida 23. päeva pidu. Enne kui hertsog poisile taha keerab, laseb ta sellel endale suhu sittuda. Koos sitaga saab ta muidugi ka eelnikkuja sperma. Pärast keppimist annab hertsog poisile piitsa.

Kahekümne teine päev

(404–408) 104. Ta tõmbab naisel hambaid välja ja torgib igemeid nõeltega, mõnikord ka põletab.

Ta murrab naisel ära sõrme, vahel ka mitu.

Ta lööb haamriga kõvasti naise varvaste pihta.

Ta väänab naisel randme välja.

Ta lööb seemnepurske hetkel naisel haamriga esihambad sisse. Enne imes ta tugevasti naise suud.

Sellel õhtul võtab hertsog perssesüütuse Rosette’ilt. Hetkel, kui hertsogi türa tungib persseauku, tõmbab Curval tüdrukul ühe hamba välja, et vaeseke tunneks kahte kohutavat valu üheaegselt. Veel samal õhtul antakse neiu nussimiseks vabaks, et mitte häirida homset pidu. Kui viimasel keppijal, Curvalil, on pauk Rosette’i persse lahti läinud, annab ta tüdrukule niisuguse kõrvakiilu, et see maha kukub.

Kahekümne kolmas päev

(409–412) Kuna täna on pidu, siis jutustatakse ainult neli lugu.

Ta väänab naise jala välja.

Ta murrab naise käe, samal ajal teda persse nussides.

Ta murrab raudkangiga naise jalaluu ja nussib teda seejärel persse.

Ta seob naise spetsiaalsel viisil treppredeli külge. Redeli küljes on nöör, pervert tõmbab sellest, redel kukub maha ja naine murrab ühe või teise luu.

Sellel õhtul pannakse kaheteistkümnenda nädala lõpu tähistamiseks paari Bande-au-ciel ja Rosette. Rosette’il lastakse aadrit, pärast seda kui ta on taha saanud. Sama tehakse Aline’iga, keda Hercules keppima pannakse. Mõlemal lastakse aadrit nii, et veri voolab nelja perverdi reitele ja munnidele, kes pealt vaadates onaneerivad. Neli sõpra saavad orgasmi sel hetkel, kui kaks neiut teadvuse kaotavad.

Kahekümne neljas päev

(413–417) 113. Ta lõikab naisel kõrva maha. (Ma ei tohi unustada kõikide lugude juures mainimast, millega need inimesed juba varem hakkama on saanud.)

Ta lõikab naise huuled ja ninasõõrmed lõhki.

Ta torkab naise keele hõõguva raudnaelaga läbi, pärast seda kui on keelt imenud ja hammustanud.

Ta tõmbab naisel mitu sõrme- või varbaküünt ära.

Ta lõikab naisel ühe väikese sõrme lüli ära.

Pärast seda, kui jutustaja on selgitanud, et sellisel vigastusel ei ole mingeid hulle tagajärgi, kui haav otsekohe kinni seotakse, lõikab Durcet veel samal õhtul Adelaide’ilt (kelle vastu tema kiimane raev üha ägedamalt välja lööb) ära väikese sõrme otsmise lüli. Seda tehes saab ta fantastilise orgasmi. Samal õhtul võtab Curval perssesüütuse Augustine’ilt, ehkki see on hertsogi naine. Ma pean kirjeldama, milliseid lisapiinu Augustine seejuures taluma peab, ja millised tagajärjed on Curvali vihal tema vastu pärast seemnepurset. Kohtunik lepib hertsogiga kokku, et viia Augustine veel samal õhtul keldrisse, ja ütleb Durcetle, et kui see annab nõusoleku, siis lubab tema Durcetl õiendada veel täna arved Adelaide’iga. Ent piiskop veenab neid nende eneste naudingu huvides veel ootama. Curval ja hertsog piirduvad niisiis sellega, et piitsutavad Augustine’i kõvasti, kusjuures üks hoiab tüdrukut kinni, sel ajal kui teine peksab.

Kahekümne viies päev

(418–422) 418. Ta tilgutab naisele suhu viisteist kuni kakskümmend tilka sulapliid ja põletab tema igemeid lämmastikhappega.

Ta lõikab naisel keeleotsa ära, pärast seda kui on lasknud sellelsamal keelel oma sitase persse puhtaks lakkuda. Pärast nussib ta naist persse.

Tal on masin, mis lõikab välja ümmarguse tüki liha, puurides nii kaua edasi, kuni ta seisma pannakse.

Ta piinab kümne- kuni viieteistkümneaastasi lapsi.

Ta lõikab rinnanibud tangidega maha ja hekseldab nad siis kääridega tükkideks.

Sellel õhtul antakse Augustine tagant keppimiseks vabaks. Curval tahab Augustine’i nikkudes Constance’i rinda suudelda. Seemnepurske ajal hammustab ta aga rinnanibu ära. Nibu pannakse kohe tagasi ja haav seotakse kinni. Constance’ile kinnitatakse, et juhtunust ei sünni tema ihuviljale mingit kahju. Sõbrad narritavad Curvali teda tema viha tõttu Constance’i vastu. Curval aga ütleb neile, et raev, mida neiu temas esile kutsub, on ta täielikult enda võimusse saanud. Kui siis hertsog Augustine’ile taha keerab, avaldub omakorda tema viha selle kaunitari vastu kõige ägedamal viisil: kui sõbrad ei oleks tähelepanelikud olnud, oleks de Blangis vigastanud orgasmi hetkel kas tüdruku rindu või putsi. Hertsog nõuab seltskonna käest tungivalt, et Augustine antaks tema käsutusse, aga teised väidavad vastu, et enne on vaja oodata ära Des-granges’i jutud. Hertsogi vend palub kõrgeaususelt kannatust seniks, kuni tema, piiskop, Aline’i peal eeskuju näitab. See, mida hertsog praegu tahtvat teha, ajavat kogu ürituse kava sassi. Kuna aga hertsog ei suuda ennast enam valitseda, lubatakse tal tekitada Augustine’ile väike haav. Hertsog vigastab tüdrukut vasakust käsivarrest, imeb haavast verd ja saab seejuures orgasmi. Haav seotakse kinni, nii et nelja päeva pärast pole enam midagi näha.

Kahekümne kuues päev

(423–427) 123. Ta purustab vastu tüdruku nägu õhukesest klaasist pudeli. Enne seda imeb ta tükk aega tüdruku suud ja keelt.

Ta seob naisel jalad kinni ja ühe käe selja peale. Teise kätte annab ta talle enesekaitseks kerge kepi. Siis ründab ta naist mõõgaga ja tekitab talle mitu haava. Kui tal pauk lahti läheb, lendab sperma haavade peale.

Ta seob naise Andrease ristile ja teeskleb, nagu tahaks vaesekesel kõik luud-kondid purustada. Tegelikult murrab ta naisel ainult ühe käe või jala.

Ta laseb naisel seista küljega enda poole ja tulistab teda püstolist, nii et kuul riivab rindu. Ta püüab rinnanibu minema tulistada.

Ta paneb naise käpuli kahekümne sammu kaugusele ja tulistab talle haavlitega persse.

Sellel õhtul võtab piiskop perssesüütuse Fännilt.

Kahekümne seitsmes päev

(428–432) 128. Sama mees, keelest Desgranges räägib 24. veebruaril, põhjustab rasedal naisel nurisünnituse, pekstes teda piitsaga vastu kõhtu. Ta soovib, et abort leiaks aset tema nähes.

Ta kastreerib kuueteist- kuni seitsmeteistkümneaastase poisi. Enne annab ta poisile taha ja piitsa.

Ta lõikab neitsil kõdisti habemenoaga maha ja kepib teda siis tulise rauaga, mille ta haamrilöökidega süütusse vittu taob.

Ta annab kaheksandat kuud rasedale naisele jooki, mis tapab lapse ja põhjustab kohese nurisünnituse. Mõnikord manustab ta mürki päraku kaudu. Igal juhul sureb laps ja naise elu on tõsises ohus.

Ta raiub naisel käsivarre maha.

Sellel õhtul antakse Fänni tagant nussimiseks vabaks. Durcet päästab tüdruku talle valmismõeldud piinamisest, võttes ta endale naiseks. Pankur laseb piiskopil ennast Fänniga laulatada ja hülgab Adelaide’i. Viimane peab siis kannatama Fännile mõeldud piina, mis seisneb ühe sõrme murdmises. Hertsog nussib Adelaide’i persse, samal ajal kui Durcet sõrme murrab.

Kahekümne kaheksas päev

(433–437) 133. Ta raiub naisel mõlemad käelabad maha ja kõrvetab haavu tulise rauaga.

Ta lõikab naisel keele ära ja kõrvetab haava tulise rauaga.

Ta raiub naisel jala reie kohalt maha. Tihti laseb ta jala otsast lõigata samal ajal, kui ta ise naist persse kepib.

Ta tõmbab naisel kõik hambad välja ja lööb ühe hamba asemele haamriga suhu punaselt hõõguva naela. Enne seda andis ta naisele suhu.

Ta torkab naisel ühe silma välja.

Sellel õhtul saab Julie piitsa ja kõiki tema sõrmi torgitakse nõeltega. Seda tehakse samal ajal, kui piiskop Julie’d persse nussib, kuigi Julie üldiselt piiskopile väga meeldib.

Kahekümne üheksas päev

(438–442) 138. Ta teeb naise mõlemast silmast pimedaks, tilgutades nendesse pitsatilakki.

Ta lõikab naisel ühe rinna ära ja kõrvetab seda tulise rauaga. Desgranges ütleb, et seesama mees lõikaski tal ära selle rinna, mis tal puudu on. Ta olevat kindel, et nimetatud pervert sööb neid rindu praetult.

Ta lõikab naisel mõlemad kannikad maha, pärast seda, kui on oma ohvrit persse keppinud ja piitsutanud. Sellestki mehest räägitakse, et ta sööb mahalõigatu ära.

Ta lõikab naisel mõlemad kõrvad maha.

Ta lõikab ära kõik sõrmed ja varbad, kõdisti, rinnanibud ja keeleotsa.

Sellel õhtul saab Aline neljalt sõbralt kõvasti piitsa ja piiskopilt viimast korda perssenussi. Seejärel lõikab igaüks neljast sõbrast temalt ära ühe sõrme ja ühe varba.

Kolmekümnes päev

(443–446) 143. Ta lõikab naise küljest mitu lihatükki, praeb nad ära ja sunnib naist neid koos temaga sööma. See on sama mees, kellest Desgranges räägib 8. ja 17. veebruaril.

Ta lõikab poisil kõik neli jäset maha ning kepib järelejäänud keha. Ta hoolitseb poisi eest ja hoiab teda elus. Kuna jäsemed ei ole ära lõigatud väga keha lähedalt, siis ei sure poiss niipea ja pervert saab teda üle aasta aja keppida.

Ta seob tüdruku kättpidi kõvasti kinni ja jätab ilma söömata. Tüdruku käeulatuses on terav nuga ja natuke eemal maitsev söök. Kui tüdruk tahab süüa, peab ta endal noaga käelaba maha lõikama. Kui ta seda ei tee, siis ta sureb. Pervert jälgib tüdrukut aknakese kaudu. Enne seda nussis ta tüdrukut persse.

Ta aheldab samamoodi kinni ema ja tütre. Nüüd peab üks neist kahest, et ellu jääda ja teise elu päästa, endal käe maha lõikama. Pervert jälgib neid ja naudib nende tunnete konflikti.

Sellel õhtul jutustatakse ainult neli lugu, et oleks aega tähistada kolmeteistkümnenda nädala lõppu. Täna abiellub hertsog de Blan-gis. Ta võtab meheks Herculese ja naiseks Zephyri. Kaunis poiss, kellel on, nagu teada, ilusam perse kui ühelgi teisel poisil, ilmub kohale tüdrukurõivastes ja näeb lihtsalt võluv välja. Laulatuse viib läbi piiskop ja pulmaöö toimub kogu seltskonna silme all. Zephyr kaotab oma süütuse alles täna. Hertsog on väga kiimas ja näeb suurt vaeva, poisil tuleb verd. Hertsog saab ise samal ajal taha Herculeselt.

Kolmekümne esimene päev

(447–451) 147. Ta torkab naisel mõlemad silmad välja ja suleb ta ühte tuppa. Ta ütleb naisele, et toas on süüa, aga naisel tuleb see üles leida. Et söögini jõuda, peab naine kõndima üle hõõguv-kuuma raudplaadi. Pervert jälgib naist aknast, vaadates suure põnevusega, kas naine kõrvetab ennast ära või sureb nälga. Enne seda protseduuri sai naine kõvasti piitsa.

Ta seob naise käed nööriga kinni, laseb ta siis kõrgele üles tõmmata ja hooga peaaegu põrandani alla kukkuda, nii et naine mõne liikme ära murrab või venitab.

Ta tekitab naisele sügavaid haavu ja tilgutab nendesse keevat pigi või sula pliid.

Ta seob naise vahetult pärast sünnitust alasti kinni, lapse seob aga naise lähedale. Laps karjub ja naine ei saa teda aidata, vaid peab vaatama, kuidas pisike sureb. Pärast seda peksab mees naist kõigest jõust vitu pihta. Tavaliselt on ta ise lapse isa.

Ta täidab naise veega ja õmbleb siis putsi, päraku ja suu kinni ning ootab, kuni õmblused rebenevad või naine sureb.

Sellel õhtul antakse Zephyr nussimiseks vabaks. Adelaide’ile määratakse aga raske peksukaristus, pärast mida kõrvetatakse tulise rauaga tema tupe sisemust, kaenlaaluseid ja kumbagi rinda. Neiu kannatab seda kõike kangelaslikult ja jumalat appi hüüdes, mis ajab tema piinajad veel rohkem vihale.

Neljas osa

Sada viiskümmend mõrtsukalikku ehk neljanda järgu kiimategu, millest jutustab Desgranges ja mis täidavad kakskümmend kaheksa veebruarikuu päeva, ning millele on lisatud täpne kirjeldus skandaalsetest sündmustest lossis selle kuu jooksul

Alguseks tuleb selgitada, et sellel kuul on kõik teistmoodi. Abikaasad on ära põlatud, Julie on aga siiski leidnud armu piiskopi silmis, kes on ta enda juurde võtnud. Aline’il, Adelaide’il ja Constance’il ei ole seevastu magamisaset ega koldetuld. Siiski on Duclosle antud luba pakkuda Constance’ile ulualust, et säästa tema ihuvilja. Aline ja Adelaide magavad aga laudas loomade juures, kes on mõeldud ärasöömiseks. Tüdrukud Augustine, Zelmire, Fänni ja Sophie on võtnud üle abikaasade kohad ning ühtlasi kõik nende ülesanded tualettides, söögilauas, diivanitel ja öösel voodites. Lisaks ühele nussijale on igal härral niisiis magamistoas järgmised isikud:

Hertsogil on Augustine, Zephyr ja Duclos voodis, nussija kõrval. Ta magab nende nelja keskel ja Marie diivanil.

Durcet magab Hyacinthe’i, Fänni, ühe nussija ja Martaine’i vahel (ma pean eestpoolt järgi vaatama, kas see on õige) ning diivanil on Louison.

Piiskop magab Seladoni, Sophie’, ühe nussija ja Julie’ga ning diivanil on Therese. [De Sade on unustanud siit ära Curvali – tõlkija märkus.]

Niisiis on näha, et noorpaarid Zephyr ja Augustine, Adonis ja Zelmire, Hyacinthe ja Fänni ning Seladon ja Sophie on paarikaupa koos. Tüdrukute toas elavad veel ainult neli tüdrukut ja poiste toas neli poissi. Tüdrukute juures magab ka jutustaja Champville ning poiste juures jutustaja Desgranges. Aline ööbib, nagu juba öeldud, laudas, Constance aga üksinda Duelos’ toas, kuna Duclos ise ma­gab ju hertsogi juures.

Lõunasööki kannavad lauale need neli tüdrukut, kes on asunud abikaasade asemele, õhtusööki aga ülejäänud neli tüdrukut. Kohvi serveerivad endiselt kaks poissi ja kaks tüdrukut, kuid jutuõhtute kvadrillid koosnevad ainult ühest poisist ja ühest tüdrukust. Aline ja Adelaide on lugude kuulamise ajal postide külge kinni seotud, perssed diivanite suunas, ning nende kõrval seisab lauake piitsadega, et igaüks neid soovi korral mugavalt peksta saaks. Constance’ile on antud luba istuda vabade jutustajate juures, vanaeided on igaüks ühe kvadrilli juures ja Julie käib alasti ühe diivani juurest teise juurde käske vastu võtmas ja neid täitmas. Igal diivanil istub lisaks abikaasa aset täitvale tüdrukule ka üks nussija.

Selline on siis kodukord päeval, mil jutujärje võtab üle Desgranges. Mainime veel ka seda, et neli sõpra on sõlminud spetsiaalse kokkuleppe, et Aline, Adelaide, Augustine ja Zelmire on selle kuu jooksul vabad mistahes julmade perverssuste korraldamiseks, ja kindlaksmääratud päeval võib iga härra nendest neljast neiust temale kuuluva tappa, tehes seda üksinda, või kutsudes sellest osa võtma ükskõik keda, ilma et ülejäänud kolm seda pahaks tohiksid panna. Mis puutub Constance’i, siis on tema määratud viimase nädala peo kangelannaks. Siis kui hertsog ja Curval leskedeks jäävad, võtavad nad endale kuu lõpuosaks uued naised. Nad võivad valida nelja järelejäänud tüdruku hulgast. Aga peksupostid jäävad pärast sinna seotud isikute teise ilma lahkumist tühjaks.

(8. osa lõpp)