1924. аasta 1. detsembri sündmused Tallinnas

9 minutit lugemist

Raamatust „Riigkaitse õpetuse käsiraamat kesk- ja kutsekoolidele“. 1933

Kommunismil on suur laiumistung. Ta püüab pääseda võimule terves maailmas. Selleks kommunistid kutsuvad ühinema oma mõtteosalisi kõigis maades ja algama ülemaailmset revolutsiooni, üldist vägivaldset ühiskondlikku pööret, mis kaasa tooks määratu suure verevalamise ja tsivilisatsiooni hävingu. Ülemaailmse revolutsiooni ettevalmistamise ja teostamise kommunistid peavad oma tegevuse sihiks. Seda tegevust juhib eriline organisatsioon, III kommunistlik internatsionaal (Komintern), kelle asukoht Moskvas.

Kominterni juures on eesti sektsioon, kus tähtsamateks tegelasteks on Eestist põgenenud kommunistid. Eesti sektsiooni tegevuse eesmärgiks on meie riigikorra kukutamine. Komintern saadab salaja Eestisse kommunistlikke tegelasi, kes peavad õhutama meie rahvas rahulolematust maksva korra vastu, tekitama ärevat meeleolu, korraldama kommunistlikke rakukesi ja löögisalku väljaastumiseks relvastatud jõuga. Komintern annab eesti sektsiooni kasutada suuri rahasummasid, millest määratakse toetusi kohapealsetele tegelastele. Rahaga ostetakse inimesi ära, et nad avaldaksid riiklikke saladusi, korraldaksid terroristlikke akte silmapaistvate isikute kallal. Eriti intensiivset tegevust arendavad kommunistid noorte keskel, sest noorel puuduvad elukogemused. Ka kaitseväes püüavad kommunistid teha oma salajast urgitsemis- ja lõhkumistööd.

Kuni 1924. a. detsembrikuuni oli kommunistidel Eestis võrdlemisi suur vabadus teotsemiseks. Kaitseametkond, olles informeeritud kommunistide kavatsustest ja jälgides nende ettevalmistusi vägivaldseks võimuhaaramiseks, pani maksma kindlad korraldused võimaliku mässu likvideerimiseks. Pealinnas ja teistes garnisonides koostati täpsad tegevuskavad, milles juhtidele ja väeosadele ette nähti vastavad ülesanded. Kommunistide tegevust jälgiti, kuid nende relvastatud väljaastumist ei suudetud siiski uskuda, eriti meie seltskonna laiemates kihtides. 1. detsembri verised sündmused paljastasid enamluse tõelise palge. Selgus, et kommunistid püüdsid pääseda võimule kõige alatumal viisil. Seepärast kommunistide avalikud organisatsioonid suleti. Siit peale jätkavad kommunistid oma tegevust salaja põranda all.

Kommunistide tegevusviiside selgitamiseks vaatleme lühidalt 1924. а. 1. detsembri sündmusi.

 

 1924. аasta 1. detsembri sündmused.

Kommunistlik lõhkumistöö algas meie kodumaal iseseisva Eesti loomispäevil. Seda teostati avalikult ja salaja. Avalikult kommunistid püüdsid pääseda meie seaduseandlikkudesse ja omavalitsuse asutistesse, mitmesugustesse majanduslikkudesse, kultuurilistesse ja sportlikkudesse ühingutesse. Töölis- ja noorsoo-organisatsioonides püüti haarata võim.

Avalikku tegevust juhiti ning toetati põranda alt, kus olid tegevuses energilised ja vilunud eestvedajad. Iga avalik tegelane võis kergesti kaduda põranda alla ning pääseda vastutusest meie seaduste ees. Nii avaliku kui põrandaaluse tegevuse ühiseks eesmärgiks oli, ja on seda praegugi, Eesti riikluse hävitamine ja Eesti liitmine Nõukogude Venemaaga.

Selle eesmärgi saavutamiseks kommunistid kõigiti püüdsid kutsuda esile üldist rahulolematust. Majanduslikke raskusi kasutati riigikorra mahategemiseks. Organiseeriti intsidente ja töötakistusi ametiasutistes ja Riigikogus. Levitati ärevaid kuulujutte. Tehti intensiivset propagandat töölismassides, et töötada ümber nende meelsust kommunismi kasuks. Püüti leida ning koondada aktiivset elementi meelitavate lubaduste ja suurte rahasummade abil. Püüti luua kommunistlikke rakukesi igas tähtsamas asutuses ja ettevõttes. Nendest rakukestest arenesid löögisalgad, kelle ülesanne oli vägivaldne võimuhaaramine. Samal ajal tehti salajast kihutustööd kaitseväes, et halvata meie sõdurite meelsust.

Löögisalkade organiseerimist juhatasid salaja Eestisse tulnud kommunistlikud tegelased. Vähe leidus Eestis inimesi, kes olid nõus tõstma relva kaaskodanikkude vastu, kuigi selle eest pakuti suurt tasu. Seepärast tuli täiendada löögisalku väljastpoolt. Selleks kasutati Kominterni poolt väljaspool Eestit eriliselt ettevalmistatud löögimehi, kes raha eest olid valmis kõige alatumateks tegudeks. Nad tulid 28.–29. novembril 1924. a. salaja mitmest kohast üle Eesti idapiiri, tuues kaasa relvi ja laskemoona, sest kohapeal ei suudetud seda muretseda küllaldasel arvul. Samuti oli puudu juhtidest, mispärast mitmed neistki tulid väljastpoolt. Nad ei osanud isegi eesti keelt.

Mässuliste tegevuskava oli: haarata eeskätt võim meie pealinnas, kutsuda siis appi piiri taga koondatud III internatsionaali väeosi ning nende abil arendada mässulist tegevust üle Eesti Vabariigi. Mäss oleks tervele maailmale kujutatud siseriikliku sündmusena, et hoida ära Lääne-Euroopa riikide vahelesegamist.

Võimu haaramiseks pealinnas kommunistid kavatsesid vallutada ootamata löögiga eeskätt tähtsamad valitsusasutused ja halvata ning desorganiseerida Tallinna garnisoni kaitsejõud. Samal ajal taheti hävitada juhtivad riigitegelased.

Kogu pealinn jaotati mässurajoonideks. Igas rajoonis oli oma mässustaap ja salajased koondumiskohad. Viimased olid valitud nende punktide läheduses, mida kavatseti vallutada. Mässu üldjuhtimiseks moodustati mässu-peastaap, mis tegevuse alguseks asus linna südamesse, Tõnismäele nr. 8.

29. novembril andis mässu-peastaap löögisalkadele käsu koonduda määratud kohtadesse 30. novembri õhtuks. Koondumine sündis ükshaaval, et mitte äratada tähelepanu. Koondumisruumidesse oli toodud sööke, jooke ja muusikariistu, et tarbekorral simuleerida pidu. Kokkutulnutele pandi juurde ustavad vahid, et ükski enam ei pääseks välja. Omavoliliselt lahkujaid ähvardati surmata. Relvade kohaletoimetajateks olid erilised käskjalad. Relvad kanti kohale käsipakkides ja kottides.

Tähtsamateks relvadeks olid lähedamaa tulerelvad: püstolid, püstolkuulipildujad ja käsigranaadid. Erilisi käsigranaate oli valmistatud veepudelitest, mis oma välise kuju poolest käsigranaadina silma ei torganud. Relvade hulgas oli niisuguseid, mida Eestis tarvitusel ei olnud (püstol-kuulipilduja „Thompson“, mis selgesti tõendab, et relvi oli sisse toodud väljastpoolt.

Suurema mõju avaldamiseks, eriti sõduritele, riietusid mõned mässu- ,,ohvitseridena“. Selleks oli muretsetud kaitseväe palituid, vormi- : ja vormikuue rinnaesiseid ohvitseri auastme tunnustega. Mässulised algasid tegevust 1. detsembri udusel hommikul, kui meie n veel rahulikult magas. Jälgime sündmustikku veidi ligemalt. Kaitseministeerium. Kaitseministeeriumi hoones viibisid sissetungimise momendil paar ohvitseri ja staabi vahimeeskond, kes magas oma ruumis. Ainsa lukustamata ukse juures oli tunnimeheks reamees Keng. Kell 5.25 tunnimees nägi majja tulevat 10–12 isikut, kellest osa sõduritena, osa eraisikutena riietatud. Kaks sissetungijat avasid tunnimehe pihta tule, kuid kuulid ei tabanud.

Kuna tegevus arenes väga kiiresti, ei saanud tunnimees tulerelva kasutada, vaid teotses täägiga, haavates üht sissetungijat. Staabi vahimeeskonna ruumide suunas sissetungijad viskasid käsigranaate. Osa mässulisi tungis trepist üles maja neljandale korrale, kus mässuliste andmetel pidi olema telefoni keskjaam.

Kuigi kallaletung oli ootamatu, ei kaotanud meie sõdurid meelekindlust. Korrapidaja allohvitser (kapral Brücker) avas mässuliste pihta tule, samuti vahirühma veltveebel (Aaman). Kolme mehega löödi tagasi mässuliste sissetung vahirühma magamisruumi ning hoiti ära suured inimohvrid. Mässuliste väljatõrjumiseks haarasid veltveebel Aaman ja reamees Lepik kuulipilduja, jooksid õue ja avasid tule nende ruumide akende pihta, kus asusid mässulised. Julge vastuhakkamine koridoris ja kuulipildujatuli väljas viisid mässulised segadusse ning nad põgenesid.

Nõnda päästis üksikute kaitseväelaste kohusetruudus ja algatus riigikaitse tähtsaima asutuse – tema peaaju ja sidetsentrumi. Kohalerutanud kõrgemad juhid võisid segamatult asuda tööle, et panna tegevusse riigikaitse aparaat.

Kaitseväe ühendatud õppeasutused Tondil. Koondumine kallaletungiks sõjakoolile algas 30. novembri õhtul. Koondumiskohaks oli maja, mis u. poolkilomeetrit Tondi kasarmutest põhja pool. Sinna tuli kokku u. 50 kommunisti. Siin varustati asjaosalised relvadega ja laskemoonaga. Osa riietus sõduri palitutesse 10. rügemendi õlakutega. Paar meest asetas endale ohvitseri vormikuue tunnusmärgid: mustad kraed ja kraetäpid.

Kella 5 paiku algas lähenemine kasarmule. Liiguti varjatult, kasutades lähedalolevat võsa ja metsa. Löök oli sihitud kadettide pataljonile kui tähtsamale elavjõudude koondisele garnisonis. Kadette kavatseti tabada unelt. Osa mässulisi piiras kasarmu ümber ja viskas läbi akende kasarmusse mõned käsigranaadid. Umbes kümme mässulist tungis kasarmu sisemusse, kus jagunes kaheks salgaks: osa jooksis alumisele korrale, teine tormas trepist üles teisele korrale. Esimene salk surmas korrapidaja kadeti, enne kui see suutis midagi ette võtta, ja avas ägeda tule magajate pihta. Unest toibuvate kadettide keskel valitses esialgu segadus. Oli surnuid ja haavatuid. Kuid kadett Zoobel, riietunud tule all, hiilis lüliti juurde ja kustutas tule; see takistas mässulistel tulistamist ja tekitas neis segaduse. Peagi algas vastupanu teisel korral asunud kadettide algatusel. Korrapidaja ülemisel korral kadett Paas, kes kuulis laskmist, saatis kadett Pessori ja Johansoni vaatama, mis sünnib alumisel korral. Joostes trepist alla, kadett Pessor sattus kokku ülestungivate kommunistidega. Pessor laskis ühe nendest maha ja haavas teist, kuid haavatuna kolmest kuulist langes ka ise trepile. Kadeti julge vastuhakkamine tekitas mässajates hirmu: seesolijad tormasid ruumidest välja, väljasolijad avasid akende pihta korratu tule ja kadusid ise pimedusse. Vahepeal kadetid riietusid. Ohvitserid ruttasid kohale. Algas mässajate jälitamine. Palju asjaosalisi vangistati. Leiti hulk relvi, rakmeid, sidumismaterjali ja riideid, mis mässajad põgenemisel maha jätnud.

Auto-tankide divisjon. Selles väeosas oli kommunistidel õnnestunud luua oma väike ,,rakuke“. Mässajate salga eestvedajaks oli tankikompanii nr. 2 noorem-allohvitser Loorents, kes juhtis kallaletungi tankide garaažile. Tunnimehelt, kelleks osutus Loorents’ile alluv sõdur, kiskus Loorents relva. Garaažis olevatel tankidel katkestas Loorents magneto ühenduse küünaldega peale ühe tanki, mille ta sõiduvalmis seadis ja kuhu asus ise ühes kaaslasega. Hiljem sõitis ta tankil õue ja avas lahtilükatud luugist revolvritule õue koondunud sõduritele. Seda momenti kasutasid veltveebel Kaptein ja noorem-allohvitser Madisson, kes tankile juurde hiilisid ja riigiäraandja tankijuhi surmasid. Tema kaaslasel läks korda põgeneda. Seega oli mässajate aktiivne tegevus auto-tankide divisjonis murtud. Neil ei õnnestunud oma võimusesse saada mõjuvat relva. Tänu selle eest võlgneme veltv. Kaptein’ile ja noorem-allohvitser Madissonile.

Peale nimetatud väeosade tungisid mässajad samuti 10. rügemendi, sidepataljoni ja maalennudivisjoni kallale, kuid löödi kiiresti tagasi.

Mässajad ei piirdunud kallaletungiga kaitseväeosadele. Püüti vallutada Toompea, kus tungiti vahtkonna ruumidesse, Riigikogu hoonesse ja Riigivanema majja, kuid sunniti igalt poolt kaitseväeosade abil põgenema. Kiiresti puhastati mässajatest ka Tallinna jaam ja peapostkontor, kuhu mässulised võisid pääseda kerge vaevaga, sest need asutised ei olnud erilise valve ning kaitse all.

Teistes linnades aktiivset väljaastumist ei olnud. Olemasolevad andmed näitavad, et mässajate salgad olid ka mujal korraldatud ning löögivalmis. Nad ootasid sündmuste arenemist Tallinnas, kust neile pidi antama juhtnööre teotsemiseks.

III internatsionaali, samuti selle juures asuva eesti sektsiooni tegevus ei lõppenud 1. detsembri mässukatse nurjumisega Eestis. Kommunistlik lõhkumistöö jätkub pidevalt, suurte rahasummade toetusel. See sunnib meid ettevaatusele ja alalisele valmisolekule, et tarbekorral suudaksime Alata võitlust viivitamatult, sest ajakaotus, nagu näitavad ülalkirjeldatud sündmused, võib saada saatuslikuks meie riigile ning rahvale.

0

Your Cart