17. (viimane) osa

35 minutit lugemist

Praegu ei saa ma isegi enam aru, kuidas ma suutsin kõik need aastad niisugust topeltelu elada. Päeva ajal olin Igi armuke ning nii kapriisne ja jäärapäine oli ta küll, et ma pidin igal päeva- ja õhtutunnil tema jaoks valmis olema. Ent pärast kella kümmet õhtul algas mu tõeline, vaba elu. Siis riietusin ümber, minkisin ennast ilusaks ja läksin oma kõrtsi, et seal kõik oma silmaga üle vaadata.

Ei möödunud poolt aastatki, kui mu „Kunstnike paradiis” oli juba üle terve Viini kuulus, meie juures istus igal õhtul kõige peenem seltskond ja šampanjat aina voolas ja voolas ojadena. Rahakest meie kundedel ju jätkus ja kuigi me tegime Steffiga kaunikesti soolased hinnad, oli meie lokaal alati puupüsti täis, nii et tihtipeale lasid inimesed juba kaks nädalat varem laua kinni panna. Enamasti oli meie juures hiigla lõbus ja kaunikesti vabameelne, aga massilist keppimist võisime endale ainult aeg-ajalt lubada, siis kui olid koos tõepoolest head sõbrad, kes kõik üksteist tundsid ja suu kinni pidasid. Võõraste ees ei saanud seda teha, sest siis oleks kohe politsei platsis olnud – need kohikuked, nagu meil Viinis öeldakse.

Aga kolm kuni neli korda nädalas käisin ikka lokaalis, peksin inimestega keelt, istusin ühe või teise seltskonna juurde ning lobisesin oma uute külalistega, kelle jaoks see oli hiigla suur au, sest ma nägin väga kena välja ja suu peale polnud ma samuti kukkunud. Nii paljude kunstnikega suheldes olin vahepeal rohkesti õppinud ja võisin paljudes asjades oma sõna sekka öelda.

Pileteid sadas sel ajal mulle nagu rahet, mind kutsuti alalõpmata kõiksugustesse teatritesse, linnateatrisse, ooperisse, kontsertidele, aga eelkõige sain sel ajal näha väga palju igasuguseid kunstinäitusi, sest enamik mu püsikülalisi olid just maalikunstnikud. Noored poeedid anusid mult tihti luba mulle oma luuletusi ette lugeda – palju ma sellest asjast just ei taibanud, aga see pakkus mulle lõbu ja meelitas mind. Mõnikord juhtus nõnda, et üks või teine võitis mõne auhinna või siis angažeeriti kusagil lepingulisele tööle, ning siis võisin ma väga mõtliku näo pähe teha ja lausuda: „No jaa, eks see oli ju alati väga andekas, mul on tõesti hirmus hea meel!”

Sel ajal nägin ja kuulsin tõepoolest palju. Aga igal õhtul oma korterist Igi villas minema hiilida – see ei kõlvanud kuskile! Kogu lugu oleks õige pea päevavalgele tulnud, ning nõnda ma siis laususin Igile, et ringtee ääres elada on minu jaoks liiga kärarikas ja mul on sellest alalõpmata peavalu. See kukkus hirmsasti hädaldama ja ma pidin teda kaks nädalat lunima, sest Ignaz tahtis, et ma oleksin iga kell tema käeulatuses. Aga siis sain ikkagi oma tahtmise – väikese kena korteri kesklinnas, mis asus Igi villast ainult mõne minuti tee kaugusel ja ka Trumpfgassele üsna lähedal. Nüüd olin ma sõiduvees. Isegi kui ma väga hilja öösel koju tulin, tihtipeale kell neli või veel hiljem, igatahes kell kümme hommikul olin ma siis juba kenasti välja maganud ja varem ei tulnud Igi kunagi.

Mõnikord juhtus, et kohtasin „Kunstnike paradiisis” Igi sõpru, aga neile ütlesin siis alati, et olen seal samasugune külaline nagu nemadki, sattusin sinna üsna juhuslikult ja palusin neid härdasti, et nad jumala pärast sõnagi ei iitsataks, sest muidu võtab Igi mul pea maha. Kõik nad lubasidki seda hea meelega teha ning said veel naerdagi nii et kõhud kõveras.

Asi on sedaviisi, et kui mõnel vanamehel juhtub olema noor ja nägus armuke, siis on kõik teised ta peale hirmsasti kadedad, ja kui naine tahab siis vanameest petta, on neil kõigil hirmus hea meel, seda ei keela keegi, vaid aitaks veel rõõmuga kaasagi – eriti keppimisel!

Ent minuga juhtus imelik asi: juba sel ajal tõmbasin ringi päris noortega, umbes nii kahekümne viie aastaste suurte tõmmude ja karvaste kuttidega. Muidu juhtub seda tavaliselt ainult juba vanaldaste naistega, kellel on siis natuke häbigi, et nendega on asi juba nii kaugel ja et nad peavad selle eest tihti veel pealegi maksma. Aga mina olin kolmekümne ringis, just selles eas, mida nimetatakse täisküpseks, ja mul oli ikkagi hirmus isu just noorte karade järele. Issa ristike, kuidas ma oleksin võinud kõiki neid noori näitlejaid ja teisi sihukesi saada, sest need olid mul saba all nagu koerad augustikuus, aga enamasti jäin ma ikka oma Igile truuks ja noppisin endale ainult kõige paremad palad välja. Ma tahtsin nüüd lõpuks nii kaugele saada, et mehi hakkan valima ainult mina ja just nimelt neid, kes mulle tõepoolest meeldivad.

Ja veel üks asi: ma ei tahtnud enam kunagi raha eest keppida, vaid ikka ainult nii, nagu teevad peened daamid – kas päris ilma või siis millegi korraliku eest, olgu see siis karusnahk, ketike või midagi niisugust. Tol ajal olin hakanud oma pipikest juba päris kalliks pidama. Aga kuna mu tolleaegsed noored armukesed olid enamasti kunstnikud või muidu näljarotid, tegin seda enamasti ikka jumala muidu ja rõõmu sain sellest igatahes veel rohkem!

Käisin tihtipeale selle lõbusa „meister Maxi” ateljees ja seal sai alati roppu moodi nalja. Tema juures oli tuba alailma kõiksugu tuttavaid täis, nad vedelesid sohvadel ja konutasid kastidel, tuba oli maast laeni täis suitsetatud, mängiti kitarri ja lõõtspilli, lauldi, vaieldi, tülitseti, peeti poksimatše, ja kui mõnel juhtus piigake kaasas olema, siis pigistas Max silma kinni, kui need kaks läksid mingi eesriide taha ja oli hästi kuulda, kuidas nad seal siis pumpasid. Seesuguste asjade pärast ei teinud Maxi juures keegi mingit numbrit.

Maxi ateljee oli üpris suur ja väga naljakalt sisustatud. Max oligi ehk kõige suurem kult, keda ma olen elus üldse kohanud. Ta ei saanud ühtegi mõistlikku sõna suust välja ja kindla peale oli tal igal õhtul uus naine all. Kogu ta ateljee oli täis riputatud jaapani ja hiina pilte, mis kujutasid kõiksugu paarikesi hirmsas kepihoos, mehed enamasti hiiglasuured ja kõhukad ning röögatute verd täis riistadega, naised seevastu päris tillukesed, pisikeste tissidega ja sedasi – hiinlastele pidi see tahapanemine küll hiigla lõbu pakkuma, sest kõigi nende näod olid üksainus suur irvitus. Siis oli sel Maxil seal veel hirmus naljakaid neegrikujusid, mustast puust välja nikerdatud ja punaseks, kollaseks ning valgeks võõbatud. Enamasti kujutasid need paljaste hammaste, lõtvade teravaotsaliste tisside ja tohutute peakoludega neegrieitesid, kes ise oma puust vittu laiali tirisid, nagu ootaks see just parasjagu ühte korralikku neegri türa. Aga kõige ilusam oli peaaegu elusuurune kipskuju, mille Max oli ise Roomas ühe Vana-Rooma kuju järgi teinud. See kujutas lõbusate ja kavalate saatanasilmade, ilmatu suure suu, väikeste sarvede ja teravate kõrvadega mehe ülakeha. Too poolkere istus umbes meetrikõrguse samba otsas ja seal, kus algas kere, sirutus välja röögatu, kõva ja terava otsaga riist, samuti kipsist, aga väga loomutruu ja täitsa kasutuskõlblik. Max ütles, et see olevat Priapos ja et vanad roomlannad olevat tema ees palvetanud! Eks ta ole, need roomlannad pidid siis ju parajad litsinahad olema!

Igale naisterahvale, kes ateljeesse sisse astus, näitas Max kõige esmalt just oma Priapost. Kuju riist oli rasvane ja läikiv, sest modellitüdrukud toppisid seda endale tihtipeale naljaks sisse! Ega see Maxile küll eriti ei meeldinud ja tal tuli sageli röögatada: „Lõpeta kohe, sa rumal emane! Puruks murrad ta! Ja üleüldse, sihukese asja jaoks olen siin mina!”

Kui ma esimest korda Maxi juurde sisse astusin, siis ta parasjagu joonistas. Postamendil seisis ihualasti keegi noor mees. Mina jäin nagu segane vahtima, sest midagi niisugust olin harva näha saanud. Ometi olin oma elus juba päris hulganisti alasti mehi näinud. Aga see oli peaaegu kaks meetrit pikk, tohutu laiade õlgade, kummis rinna ja kitsaste puusadega, kogu ta kehal polnud ainsamatki karvaudet ja ta oli imekenasti päevitunud, justkui pronksist oli ta. Sellise kuju oleksin tahtnud küll endale tuppa saada – nende magedate pronkskujude asemel, mis Igi mulle tõi ja mis kujutasid nagunii ainult naisi.

Kui see noor mürakas mind nägi, hüppas ta tulistvalu oma kastilt maha, Max pani pliiatsi kõrvale, embas mind ja kukkus matsudes musitama.

„Pepi, sa kõlvatu, sa väikseke, et sa lõpuks ikka näole andsid! Aga ümber kolada ja segada ma sind ei luba, minu juures tehakse tööd! Hakkad mulle kohe modelliks, tead, mul on tellimus ühele purskkaevufiguurile!”

Samal ajal kui Max sedaviisi jauras, sebiski ta juba mu riiete kallal – sel ropp elukas oli ju nii palju harjutanud, et kõik mu tripid, trukid, nööbid ja lehvid olid üks-kaks lahti, ja kuigi ma ennast kahe käega kaitsesin, olin kahe minuti pärast ikkagi paljas nagu vastsündinud laps.

„Ja see seal on minu nõbu Hans. Elukutselt muidu kahjuks samuti kunstnik, aga täna on ta modelli eest! Jalad on tal ivake lühikesed, aga muidu käib küll!”

Alles nüüd vaatasime noore mehe järele ringi ja – issa ristike! – see oli näost tulipunaseks läinud ja endale mingi lina tagumiku ümber tõmmanud. Max vilistas läbi hammaste: „Vaata aga vaata täikraed, mis asi see seal su kaltsu nii pungi ajab? Mis ajast sa oled puusade koha pealt nii prunti läinud? Või oled ehk käima peale saanud?”

Ühe ropsuga rebis Max oma nõbul, kellega ta paistis väga heal jalal seisvat, lina ümbert maha. Noh, ega seal ei olnudki midagi imestada, et ta niudevöö oli prunti ja pingule kiskunud, sest noormehe kara oli just samasugune nagu sel kipsist Priaposel nurgas, aga ta hoidis oma käsi varjuks ees ja Max müristas: „Käpad eemale, eks Pepi ole seda ennegi näinud! Nüüd hakatakse joonistama! Nüüd olen ma ametis ja siis olen ma nagu loom, ei mingit halastust!”

Siis haaras ta mu käsivarrest kinni ja tiris mu ühte orva, kus seisis lai, aga kõva sohva. Orva kõigis kolmes seinas seisid suured raamideta peeglid ja üleval, orva madalas laes, üks eriti suur – Max, see vana tõbras, oli orva niiviisi oma kepitööks sisse seadnud, raha tal ju jätkus. Ta tõukas mu sohvale ja mina lõin käed näo ette ning „häbenesin”, ise aga demonstreerisin härradele oma ümmargust peput. Ma teadsin, et nüüd läheb asi huvitavaks, aga ei tahtnud mingil tingimusel oma huvi üles näidata – selline ma kord juba olin!

Nüüd kargas Max noormehele turja, see asus ennast nördinult ja kohkunult kaitsma, Max kirus ja vandus ning ühel hetkel tundsin – silmad olid mul ikka veel kinni –, kuidas nad mu kohal vähkresid ja kellegi raske kogu mulle peale veeretati. See oli ilus Hans! Küll Max juba teadis, mis mulle meeldis! Ma olin peaaegu et liigutatud. Vaatasin nüüd lõbustatult noormehele näkku, see lamas nüüd minu peal ja oli üleni tulipunane. Ta oli kohutavalt häbelik ja pomises: „See on ainult poseerimiseks, armuline proua!”

Kas ma pidin ta nüüd välja naerma? Või mida tegema? Vahepeal jõuras Max edasi: „Sedasi, täna joonistame nikugruppi! Need vanad tolvanid võivad oma purskkaevukujudega oodata! Hans, täikrae! See ei ole ju loomulik asend! Sisse suruda! Mille jaoks ta sul on siis? Pepi! Kinguke üles tõsta! Parem jalg vähe allapoole! Vasak käsi pea alla! Parem käsi Hansu seljale! Ja suru kõvasti, siis võib-olla ehk saadki ta nii kaugele! Hans! Ma keeran sul kaela kahekorra! Teed seda esimest korda või?”

Siis võttis ta lõpuks istet ja hakkas joonistama, viskas tuhat nalja ning ka mina ei saanud naeru pidama, kui noormees asus mind ikka endistviisi häbenedes ja teietades läbi tõmbama. Ta aina vabandas ja vabandas mu ees, aga Max ei andnud talle hetkekski rahu: „See pole õige asend! Tagumik kõrgemale!”

Ta nõudis ja kamandas nii kaua, et Hans lasi oma härjakaral lennata nagu metsaline, kuni ma tundsin enda sees tulikuuma juga ja noormees jäi raskelt hingeldades minu otsa lamama.

„Noh, sedasi siis! Juba ongi käes, sa sitavares! Kas sa ei saanud siis ennast tagasi hoitud? Justkui poleks sihukese mõnu jaoks aega! Ei saa sa kunstnikku natukenegi aidatud! Aga hotellis saad sama asja pärast küll käidud! Tõpranägu!”

See oli mu esimene külaskäik Maxi juurde ja nõnda sain ma Hansuga tuttavaks. Käisin seal veel hiljemgi mitmeid kordi ja Max joonistas veel sageli meid erinevates asendites rassimas ning keegi tegelane tegi sinna juurde veel ka toreda luuletuse. Ma mäletan, et Maxi joonistused trükiti hiljem äragi ja ta tegi nendega rasket raha, ainult et ta pidi minule ja Hansule nendel joonistustel teised näod pähe tegema. Aga tore oli see ometi ja nii hirmus naljakas, kuidas Hans mulle esimesel korral ikka „teie” ütles, ise samal ajal juba keradeni sees!

Ükskord oli meil „Kunstnike paradiisis” terve suur seltskond tudengeid. Need olid üheks ööks kogu lokaali ainult endale kinni pannud, sest üks nende hulgast – kõik hüüdsid teda hüüdnimega Pump – oli parajasti oma doktorieksamiga maha saanud ja seda tuli ometi tähistada. Steffi oli mulle südamele pannud, et ma peaksin seda tingimata pealt vaatama, sest oli oodata, et tuleb väga lõbus õhtu. Nii et ma siis läksingi, aga ei osanud hingestki aimata, mis sellest kõik lõpuks välja tuleb. Seda õhtut ei unusta ma iialgi!

Kui ma kella üheteistkümne paiku kohale jõudsin, oli pidu juba alanud, nad olid kõik kenasti tuuris, need noored lõvid, ja lusti täis. Šampanjat seal ei tellitud, aga veini kulus kolossaalselt palju ja kõige nooremad, rebased, pidid alalõpmata käskluse peale klaasi kummutama, nii et need olid juba näost rohelised. See, kes oli nüüd doktoriks saanud, istus laua peal vanikutega kaunistatud tugitoolis ning kogu ta noor ja rõõsa nägu oli laia naeru täis. Ta põlvedel istusid kaks nägusat ettekandjat, kes kandsid kirjuid mütse ja mehe vänt oli neil juba pihus. Doktor lasi tüdrukutel oma kara ja kotikute kallal maiustada ja seda poleerida, hoidis ise tüdrukute prinke rindu vasakul ja paremal kõvasti pihus ning kamandas: „Üks… kaks… üks… kõvemini… kaks…”

Teised skandeerisid ümberringi kooris:

„Sa oled kõige ilma keiser,

kel ihumiseks loodud meisel!”

Ja doktor vastas:

„Mu rahvas tulnud jooksuga

mind aus ja ilus teenima!”

Siis kamandas üks, keda hüüti rebasemajoriks ja kes kõige nooremaid alalõpmata tagant kihutas: „Nüüd lasevad rebased meie väga austatud härra Pumbale oma türadest kogupaugu! Rivistuda! Piigid välja! Valmis olla! Türapead paljaks!”

Noored rebased – mõned neist polnud veel kahtekümmet aastatki vanad – asusid doktori ette ühte ritta, kergitasid kõik ühekorraga oma mütsi ja tegid oma püksiaugud lahti. Kõik käis nii ilusasti ühes taktis ja seitse noort riista ilmusid niisuguse rutuga lagedale, et poisid pidid seda päris kindlasti enne harjutanud olema. Steffi ja mina vaatasime naerdes pealt, kuidas nad asusid nüüd surmtõsiste ja rangete nägudega oma noori tilasid hõõruma ja käiama. Aga seegi pidi käskluste järgi käima ja õige takti hoidmiseks kolkis rebasemajor oma pika ja kitsa mõõgaga vastu lauda nii et kõmises. Peaaegu üheaegselt pritsisid need seitse punast pead oma piimakese välja ja see oli siis truudusevanne doktor Pumbale.

See tervitas rebaseid, tegi kummarduse ja andis oma ettekandjatele käskluse: „Nüüd!”

Asjatundjad tüdrukud olid mõistnud teda juba hiigla pikka aega kiimas hoida, ilma et ühtegi piiska oleks raisku läinud, aga nüüd rabasid nad doktori kara kõigest jõust pihku ja said ainult paar korda tõmmata, kui pauk oligi juba lahti ja saali purskas kaks-kolm ilusat pikka juga. See oli doktor Pumba tänuavaldus, kõik tervitasid teda uuesti surmtõsiselt ja ainult Steffi hüüdis: „Viisakus on ju tore asi küll, aga et härra doktor peab selleks nii hirmsasti rassima ja pärast kõik ikkagi raisku läheb, sellest on kahju!”

Selle peale puhkes rõkkav naer ja doktor kõmistas üle naeru: „Meie magus ja imekena virtin on oma tahtmise öelnud ning tema soov on selge, kindel ja meile käsuks! Nüüd võtame perenaisest proovi!”

Nüüd muutusin minagi uudishimulikuks, nad võtsid uuesti ümber laua istet ning klaasid valati täis. Siis tõstsid nad Steffi keset lauda. Steffi kilkas ja kriiskas, kui ta pidi oma seelikud üles käärima, aga kui ta siis, imeilusad pikkades rohelistes siidsukkades jalad harkis, laual seisis, kostus üleüldine „Aaah!”. Noored tudengid vahtisid vaimustusevärinal ülespoole, kus vahutasid pitsid ja sinine siid, aga rohkem ei lasknud Steffi neil näha. Nüüd alustasid nad ühte hiigla naljakat ja riivatut laulu, mille teksti ma kahjuks enam ei mäleta, ning Steffi kõndis osavalt klaaside vahel manööverdades mööda lauda ning tegi igaühe ees peatuse. See, kelle ees ta seisma jäi, tõusis siis pidulikult püsti, tervitas, pistis nimetissõrme korraks Steffi prakku ja võttis perenaisest suus proovi. Steffi niutsus iga kord mõnust, tudeng jõi temaga kokku ning võttis uuesti istet.

Mina itsitasin naerda, olin Steffi peale natuke kadegi, aga kõige lõbusam oli see pühalik tõsidus, millega need põrgulised seda kõike tegid. Korraga kuulsin enda selja taga kellegi pelglikku häält: „Kas teile siis niisugune asi meeldib, armuline proua?”

Ma vaatasin ringi ja nägin noort üliõpilast, lint ja müts samades värvides kui teistelgi. Ta oli väga pikka kasvu, verinoor ja kahvatu noormees, tumedate juuste ja imekaunite siniste silmadega, mis hakkasid mulle otsekohe meeldima.

Ma naersin lõbusalt ja vastasin koketselt: „Aga, aga kuidas saab üks doktor ja tulevane arst ometi nii hellik olla? Teist saab ju arst, eks ole õigus? Ei? No aga noor kena mees peab ju ikka teadma, kuidas üks naine seestpoolt välja näeb!”

Seepeale vaatas ta mulle kurval ja imestaval pilgul otsa ning vastas tasa: „See kõik on nii labane! Minule see asi ei meeldi! Ja et ma pean seda iga kord kaasa tegema!”

Nüüd olin täitsa pahv. Selline noor puhas mees – ja niisugune hellik nagu mõni neitsi! Sellisel läheb ju pauk iseenesest püksis lahti! Aga ta pakkus mulle ometi huvi, sest ta oli ikkagi hoopis teistsugune kui need teised, nii et ma istusin koos temaga ühte nurka ja me hakkasime lobisema. Ta näitas mulle oma kolleege ja nimetas nende kõikide hüüdnimed, jutustas ülikoolist ja lõbusatest joomapidudest. Järsku hüüdis keegi meie poole: „Ehee, Saabas, mis sina seal teed? Vaadake aga vaadake seda pühakut, viib kõige ilusama oma nurka ja tahab talle…”

Seepeale kargas mu noormees üles ja ei puudunud palju, et ta oleks teise vaeseomaks tümitanud. Sellest tõusis hirmus kära, aga siis leiti, et teine tudeng on lihtsalt nina ülearu täis tõmmanud, ja kogu vahejuhtum oli varsti jälle unustatud. Ometi tundsin ennast väga meelitatuna, et ta tahtis minu pärast kellelegi kere peale anda, ja kui ta mult hiljem takerdudes ja kohutavalt ujedalt luba palus mind veel kord näha tohtida, vastasin sõbralikult: „Aga muidugi, noorhärra, teeme kohe hommepäev väljasõidu Sieveringi ja hingame pisut värsket õhku. See teeb sulle su homses kassiahastuses ainult head!”

Ta suudles tuliselt mu kätt… Nõnda see algaski, see lugu minu Gustliga…

Järgmisel päeval oli mul niisiis Gustliga randevuu. Me kohtusime Sieveringi lõppjaamas ning läksime jalutama. Gustl oli eelmisest päevast veel näost veidi rohekas, kandis nüüd oma tavalist viltkaabut ja nägi kangesti poisiohtu välja, aga ilma oma kirju lindi ja värvilise mütsita meeldis ta mulle isegi topelt. Ta kõndis mu kõrval nii õnneliku näoga ja vaatas ikka aina nõnda armunud pilgul minu poole, et ka inimesed, kes meile vastu juhtusid, naeratasid. Küllap me nägime välja nagu kaks süütut armastajat. No jah, Gustli puhul see „süütuse” asi ju klappis, aga minu puhul… oo jee, oo jee!

Tol päeval tundsin ennast kuidagi pentsikult, ma olin kohutavalt liigutatud ja mul oli enda pärast pisut häbi – ja mul oli häbi ka sellepärast, et mul oli häbi. Ei oskagi seda õieti seletada.

Siis hakkas Gustl jutustama. Ta oli pärit Steiermarkist ja ta isa oli väikese külapesakese jaamaülem. Ta ema oli tubli naine, ainult et kärkis alati, kuigi ta seda eriti tõsiselt ei mõelnud. Ja ema saatis Gustlile alati sinki, mune ja suitsuliha ning kirjutas igas kirjas, et poeg peab tublisti sööma. Isa oli range ja tõsine mees, kes oli tahtnud alati õppida, kuid oli selleks liiga vaene olnud. Tema, minu Gustl Gruber, oli neljast lapsest kõige noorem. Ta õde oli juba abielus, üks vend töötas raudteel, teine oli talusulane ning tema, Gustl, pidi tudeerima ja ehitusmeistriks saama, nagu ta isa oli isegi alati unistanud. Isal polnud kaugeltki lihtne Gustli stuudiumi tarvis raha kokku saada, ent Gustl oli ikkagi ka ise väga tubli. Tudengielu, need joomapeod ja ringiaelemine ei pakkunud talle õigupoolest vähimatki lõbu ning ta tegi selle kõik kaasa ainult seepärast, et seltskonnas oli ikka ka paar omakandi meest, kellega ta sai rääkida. Kõige vähem meeldis Gustlile see igavene ringiulamine hooradega, nagu see tudengitel ikka kombeks.

„Teate, armuline preili Josefine, armastus on midagi hoopis, hoopis muud…” tegi ta mulle teatavaks.

See lause torkas mind päris valusasti ja ma usun, et läksin näost punaseks. Aga kui Gustl mulle ühes teeäärses kõrtsis veini tellis ja selle uhkelt kinni maksis, siis oli see nii lõpmata südamlik ja liigutav, sest need paar krooni oli ta suure vaevaga kokku hoidnud. Sel hetkel oleksin tahtnud talle lausa kelneri nähes kaela hüpata ja teda suudelda. Seda häbi ei tahtnud ma talle ometi teha, et maksan enda eest ise, sest ta tundus nii üliõnnelik. Ometi oleksin tahtnud kogu hingest toppida selle kahvatu noormehe taskutesse kõik, mis mul oli, sest tema vajas seda rohkem kui mina.

Siis saabuski juba õhtu, me kõndisime Gustliga mööda üksildast metsateed ning ta peaaegu ei kõnelenudki enam. Ka mina olin vagusi ja mõtteisse vajunud ning rõõmustasin endamisi – jah, taevas olgu ise tunnistajaks, ma olin õnnelik! Et keegi võttis mind ometi ükskord teisiti kui tavalist, ehkki küll paremat sorti hoora!

„Kuhu te mind viite, härra Gustl? Esiteks annate te mulle kanget veini ja siis viite mu pimedasse metsa? Härra Gustl, härra Gustl, mis te küll minuga teete? Teil ei ole ju ometi… ebasündsaid kavatsusi?”

Õnneks oli juba küllalt hämar, muidu oleks välja paistnud, kuidas ta punastas! Aga ma haarasin ta käe ja ta palus mult kogeldes luba, kas ta võib mu piha ümbert kinni võtta. Siis kõndisime teineteise ümbert kinni hoides edasi, Gustli käsi puhkas mu rinnal ja ma tundsin, kuidas noormees värises. Mõne aja pärast tuli tükike lehtpuumetsa ja ma istusin puhkama. Oli juba päris pime. Ma olin nii erutatud, justkui oleks see mu esimene kohtamine, ja ma vilistasin sellele, et ma oma kõige ilusama suvekleidi ära kortsutasin ja rohuplekiliseks määrisin. Ma tõmbasin väriseva Gustli enda juurde istuma, panin ta pea oma rinnale ja silitasin ta pehmeid hõredaid juukseid. Ma otse tundsin, kuidas ta süda kloppis, ning siis sirutas ta oma häbeliku ja ebakindla käe ja kobas mu pluusinööpe. Ta oli veel nii oskamatu, too poisike, ja ma aitasin teda edasi, tehes ise sealjuures näo, nagu ma ei märkakski, kuidas mu rind paljaks võeti. Siis imes ta mu rindu ning aina suudles ja suudles neid. Kui ta siis vahepeal raskelt lõõtsutades hinge tõmbas, tundsin oma kaelal paari kuuma piiska. Mu Gustl nuttis! Seda polnud minuga veel iialgi juhtunud. Siis tõmbasin ta kõrva oma suu juurde ja küsisin sosinal: „Tahad mind võtta? Üleni? Ja ei mõtle midagi halba? Kas ma meeldin sulle tõesti? Ka mina armastan sind! Tule, mu poiss, tule, tule mu juurde…”

Ma heitsin rohule ja tõmbasin ta enda kõrvale, aga tema oli ikka veel niisama saamatu. Ma sikutasin oma seeliku üles ja lükkasin pesu laiali, Gustl oli oma noored käed mu õlgadele toetanud ning surus mulle sisse – ma õieti ei tundnudki teda enda peal, nii kerge nagu udusulg oli ta! Ja ta suudles mind tuhat korda, mu silmi, laupa, põski ja suud, endal silmad ikka suletud, ning pomises: „Armas… armas… mu armas… nii hea… nii hea… oh, nii hirmus hea…”

Seda tundi metsas ei unusta ma eales. Kõike, mis armastusse puutus, pidin ma sellele noorele poisile alles kätte näitama, ta isegi suudles oskamatult – nagu laps, suu lahti, kuumalt ja märjalt! Ta oli nõnda süütu, et isegi ta tudengikambal oleks olnud raske teda põhjalikult ära rikkuda. Ja mina olin ju samahästi kui tema esimene, sest need paar naist enne mind olid tal ainult pihku tagunud.

Mul oli nüüd uus armuke! Tore, vaene, noor, rikkumata poiss, kes vaevalt söandaski korralikult nikkuda, sest ta kartis mulle haiget teha. Siis juba tundsingi ta seemet, vaatasin üles taevasse ja olin õnnelik! Kui tihti olin varemgi õnne tundnud, ent seekord oli kõik hoopis teisiti, issa ristike, otsekui esimesel korral!

Ning selleks, et minuga midagi niisugust juhtuks, pidin peaaegu kolmkümmend aastat elama. Teised saavad oma esimese armukese ehk alles seitsmeteistkümneselt või üheksateistkümneselt ja nüüd sain ma aru, kui palju olid need mehed, kelle vart ma pidin juba lapsest peale tühjendama, minult tegelikult varastanud! Aga praegu ei kandnud ma kellegi peale viha, ma olin ainult lõpmata õnnelik ja oleksin tahtnud, et Gustl oleks igaveseks ajaks minu peale lamama jäänud, nii saamatu kui ta oligi. Nüüd ma tean: seekord keppisin ma esimest korda armastusest.

Siis sain ma Gustliga lapse… Mõni päev pärast meie väljasõitu pidid algama mu pahad päevad, aga mitte midagi ei tulnud. Ma võtsin kuuma vanni, proovisin seda ja teist, ning siis oli mul äkki selgus käes: ma olin käima peal! Vajusin nagu välgust rabatud toolile ja mu silme eest läks kirjuks. Praegu ei oska ma ka kõige parema tahtmise juures kirja panna, mida ma tookord kõik tundsin ja mõtlesin. Ma häbenesin ja rõõmustasin, mul oli hirm ja samas tahtsin ma ometi nii kangesti seda last saada. Ma mõtlesin oma emale, kes oli ju samuti palju elujõulisi lapsi ilmale toonud ja alati meie vastu nii hea olnud. Ja kui hea veel, kuigi ta isa selja taga härra Linhartiga ameles! Siis aga mõtlesin jälle endamisi, et ühe hoora lapsel ei ole mitte midagi head oodata, eriti kui ta juhtub veel tüdruk olema.

Ma ei suutnud kuidagi selgusele jõuda ja helistasin Steffile, kes oli ikkagi mu parim sõbranna, ja poole tunni möödudes oli ta juba minu juures. Esiotsa pidi ta ennast lõhki naerma. Ta viskus sohvale, trampis ja vähkres suurest naerust ning hüüdis: „Pepi saab emaks! Püha madonna ja taevainglid! Hoia mind kinni! Oh, Pepi, kuda see ometi juhtus! Ta saab Igi käest lapse? Mis ta nimeks saab? Moritz! Jessas, sama ilusad lokid nigu isal, ainult et heledad nigu emal! Pepi, lase see pasaperse ristida ja ma hakkan talle ristiemaks!”

Siis aga muutus ta ühtäkki tõsiseks, nagu ainult naised teise inimese keerulises olukorras oskavad, ja küsis ettevaatlikult: „Gustli käest, õigus?”

Siis rääkisin talle kõik ära.

„Tead sa, Pepi, sedasi ehk ongi kõikse targem!” Ta suudles mind südamlikult. „Öeldakse küll, et tee peal, kus käib palju inimesi, ei kasva rohigi, aga näed nüid isegi, et on ka erandeid! Miks ei peaks meiesugunegi ükskord last saama? Usu mind, Pepi, palju ei puudu, et ma oleksin su pasaperse peale veel kadegi! Tead, laps, see on justkui tugi ja siis on vähemasti keegi, kelle jaoks rügada ja kelle peale mõtelda! Nihukesi on küll ja küll old, kes tegid pärast esimest last oma sehvtile lõpu peale ja said veel hea partiigi tehtud! Usu mind, Pepi, iga õige naine peab lapse saama ja emaks olema, üks kama kõik, on ta siis abielunaine või sihuke nagu meie…”

Siis istusime ilusti maha ja pidasime nõu.

Steffi: „Nii et siis Gustli käest? Tead kohe päris kindlasti?”

Mina: „Kindlasti! Tead ju küll, et Igiga ei tule see kõne allagi!”

Steffi: „No seda parem! Aga isa olema ja maksma peab ikka Igi! Pane tähele, see läheb veel rõõmu pärast lolliks kätte, et sihukese asjaga maha sai!”

Mina: „Ja mis Gustlist saab?”

Steffi: „Noh, sellele jääb autoriõigus, nagu see Max ikka ütleb! Nii noor mees ometi. Esimest korda proovib ja juba on omadega sees! Meeldib sulle siis nii väga või?”

Mina: „Steffi…ma ei oska sulle öeldagi kui väga…”

Steffi: „Põle sul vaja punastada midagi! Parem hilja kui mitte kunagi! Südame jaoks peab ometigi ka midagi olema, muidu läheb elu läilaks kätte! Abielluda sa temaga ju ei taha?”

Mina: „Aga Steffi, nii lolliks ära mind ka pea! Ma oleksin ju poisile õnnetuseks kaelas! Aga kokku tahaksin temaga küll jääda, nii kauaks, kui vähegi saab!”

Ja Igi läks tõesti „rõõmust lolliks kätte”, kui ma talle häbelikult tunnistasin: „Sedasi et… Igi… hoia millestki kinni, muidu kukud pikali… asi on nii, et… Igi… täna istume siin juba kolmekesi! Pisike on tulemas!”

„Miiis? Miis sa ütlesid? Suur jumal! On see kindel? Surmkindel? Tõesti! Suu-uur jumal!”

Ta hüppas püsti, jooksis higistades mööda tuba edasi-tagasi, haaras sada asja kätte ja heitis need siis kohe uuesti minema ning hüüatas hirmunult: „Issand jumal, anna andeks! Sinu olukorras…”

„Igi,” piiksusin mina vahele, „ma ju tohin ikka sünnitada? Ma ei pea teda kõrvaldada laskma?”

Siis sai ta nii maruvihaseks, nagu ma polnud teda kunagi varem näinud: „Mis sa räägid? Muidugi pead sa ta sünnitama! Muu on minu mure! Ma lapsendan ta ära ja ta nimi peab olema Bruno! Ei, Walter! Või Richard! Kuidas sulle Leo meeldib? Ja ta peab hiljem mu äri üle võtma! Ja sama ilusaks saama nagu sina!”

Nii et sellega oli kõik korras. Aga see, kuidas ta minu eest nüüd hoolitsema kukkus, oli lihtsalt hirmus! Ma ei tohtinud ennast enam liigutadagi, seda passis ta alati peale ja iga ta teine lause algas sõnadega „sinu olukorras”! Mul jäi üleüldse tunne, nagu mind ennast enam polekski, ainult see laps, kes polnud veel ilma sündinudki. Ma ei tohtinud teha enam sammugi ja Igi läks oma tohutu hirmuga „oma poja” pärast täitsa segaseks! Kui hakkasin paksemaks minema, otsustas Igi mu kuni sünnituseni maale saata ja otsis kuulutuste kaudu vaikset korterit Viini ümbruses, kus mitte miski ei tohtinud mind häirida.

Siis tuli veel kord ilmsiks, kui tore see mu Steffi ikka oli. Ta korraldas nõndaviisi, et üks ta täditütardest, kellel oli Neuwaldeggis maja, vastas Igi kuulutusele, ja sealses valges toas ma viimased kaks kuud elasingi, magasin ja sõin palju ning lugesin natuke. Steffi käis iga päev mind vaatamas ja jutustas lõbusaid lugusid. Igi tuli kolm-neli korda nädalas, oli uhkusest pakatamas ja ometi hajevil, vedas kaasa ilmatul hulgal nosimist ja kingitusi, nii et terve tuba sai neid täis, ning hädaldas ikka endistviisi, et ma pean ennast hoidma. Ja siis käis veel Gustl, kes oli nüüd väga kahvatu ja rusutud, sest tal seisis ees üks eriti raske eksam ning ta tegi endale minu pärast etteheiteid. See oli ühtaegu lõbus ja liigutav. Steffi patsutas teda õlale ja naeris: „Jajaa, härra tohter, sedasi siis röövisite meie vaese Pepi au! Nüüd peate ilmtingimata oma eksami ära tegema. Siis tulevad pulmad ja…”

Siis läks Gustl üleni punaseks ning lausus: „Muidugimõista! Kelleks te mind ometi peate, preili Stefanie? Ma ometi oskan oma mehekohust täita!”

Hiljem, kui olime kahekesi jäänud, hakkas Gustl, see hea poiss, õhulosse ehitama. Ta tahtis olla kohutavalt usin, lõpetada ülikooli ja valmis ehitusmeistrina minuga abielluda, et me saaksime koos lapsega Grazi ümber kolida. Seal tahtis ta ennast üles töötada ja me pidime hakkama elama omaenda imeilusas majas. Ma jätsin talle selle rõõmu, aga lõpuks pidin siiski lisama: „Hea küll, hea küll, Gustl, mu poiss. Sa oled tubli ja ma ju usun seda juttu. Aga on parem, kui sa oma Pepi unustad! Abielluda sa ju minuga ei saa. Ma poleks ju sinu jaoks mitte midagi ja rikuksin sul ainult kõik ära. Tead, kui keegi on varem minusugune olnud, tuleb see hiljem alati välja ning härra ülemehitusmeister Gruber ei tohi seda ometi endale nina alla hõõruda lasta. Aga lapsel läheb hästi ja meiegi sinuga hakkame alati hästi läbi saama. Eks ole ju?”

Siis suudles ta mind laubale ja kui ta tahtis uuesti heietama hakata, et ta „võtab kõik enda peale”, sulgesin ta suu kindla suudlusega.

Minu sünnituse juures oli Steffi ning lisaks üks rõõmsameelne, armas ning paksuke ämmaemand – Aloisa Schestak oli ta nimi. Ma olin palju vaeva näinud ja mul oli koletu hirm, aga Steffi rahustas mu korralikult maha: „Ära ometi röögi nii hirmsasti! Sama asja on ennegi ette tuld. Meie kahekesi, meie oleme tüdrukud rahva hulgast ja meie ei tohi nii pirtsakad olla nagu mõned peened daamed, kes ei saa ilma sanatooriumi ja kümne kuuta kohe kuidagimoodi hakkama – ja ikkagi põle nende pasapersetest midagi asja!”

Ja kui ma siis valude käes vaevlesin ning ikka aina oigasin ja soigusin, kuivatas ta mu laubalt higi ja lausus: „Jajaa, Pepi, sa pead vastu pidama, taevaisa siin ei aita! Kui see teine asi sulle nii hästi mekkis, siis nüid pead hambad risti suruma! Sisse läheb lupsti, aga välja tuleb suure hädaga! Noh, varsti oled nii kaugel!”

Kui laps tuli, olin ma pooleldi teadvuseta, ja kui ma jälle midagi mõikama hakkasin, seisis Steffi voodi ees ja saluteeris: „Soovin õnne, proua ülemehitusmeister Gruber! Tüdruk on käes! Kelle nägu ta on, seda ei saa praegast öelda, tegelikult on ta kõikse rohkem kupatatud lihatüki moodi!”

Nad ulatasid mulle midagi imetillukest ja punast, see piiksus ja nuutsus ning ta tilluke kortsus nägu oli kurjakuulutavalt kipras. See oligi minu laps!

Järgmisel päeval saabus Igi, ise uhkusest lõhki minemas. See on nii naljakas, kuidas üks mees nurganaise toas käitub. Ta asetas mu voodile tohutu orhideepõõsa, mis oli talle kindlasti oma sada kuldnat maksma läinud, suudles mind laubale ning siis istus ta kaua kohmetult mu voodi ääres, mudis käsi, kohendas oma kraed ja häbenes hirmsasti. Kui talle last näidati, läks ta rõõmust päris pööraseks, kuigi see oli ainult tüdruk. Ta ajas huuled prunti ja tonksas sõrmeotsaga tüdruku põske, justkui tahtes järele katsuda, kas laps on ikka „päris”. Väikseke ärkas üles ja hakkas karjuma, Igi silitas oma kiilaspead ning päris kõheldes: „Ega see ei ole midagi tõsist?”

Siis pani ta mu voodile paberilehe, aga tähed mu silme ees tantsisid ikka veel ning Steffi luges meile paberi ette. Igi oli ostnud mulle maja, milles ma olin viimase aja elanud, ning kirjutanud selle lapse nimele, kuigi tal seda veel ei olnudki, aga nime koht paberil oli veel täitmata. Nõndamoodi sündis mu väike neiuke kohe majaomanikuna ilma!

Hiljem saabus Gustl – ta ei öelnud üldse mitte midagi, ainult istus mu voodi äärel, hoidis mu kätt ja vahtis suurisilmi last.

Õhtul, kui mõlemad „isad” olid läinud, istus Steffi ikka veel mu kõrval ja me lobisesime veidi vaiksel häälel.

Steffi: „Sedasi siis, nüüd oled ema! Kui armas see on! Mis sa talle nimeks paned siis, sellele tulevasele majaomanikule?”

Mina: „Jah, selle üle on vaja veel aru pidada. Praegu on tal kõht tühi.”

Steffi: „Vaata aga, kuidas ta imeb! Söömaaeg! Näed sa, Pepi, nüid läheb sul tisse muukski asjaks tarvis kui kabistamiseks! Jajah! Nüid on sul meierei! Aga sa võid ennast lohutada – see lõpeb ükskord ära!”

Mina: „Ära räägi nii valjusti, muidu hakkab jälle nutma! See majaomanik on nii pirtsakas!”

Steffi: „Nii see asi on. Õnnelik oled sa, Pepi, õnnelik! Ja mul on sinu üle südamest hea meel, seda võid uskuda. Aga lõpeta ometi, ega sellepärast põle vaja töinata, meie jääme ikke sõpradeks!”

Mina: „Steffi! Ühte asja ma vannun sulle pühalikult! Minu tüdrukust ei saa iialgi niisugust, nagu oli ta ema! Seda elu sain ma ise ülearugi maitsta! Seal ei tule mingit ringitõmbamist, seal õpitakse ja minnakse hiljem mehele. Minu tütrest saab daam!”

Selle peale puhkes Steffi naerma ning lausus heatujuliselt, aga ka natuke tögades: „Seda soovin ma talle ja sulle. Kerge ei saa see olema daam ja igatepidi auväärne olla, vähemalt niikaua, kui meestel on nende tsebedeus ikka veel alles! Ja pole karta, et hooramine niipea moest ära läheks. Aga loodetavasti saab ta hiljem kindla peale väga auväärseks. Kuid Peperl, pane tähele! Sa ju tead seda vana kõnekäändu: Käbi ei kuku kännust kaugele!”

– L Õ P P –

©Maaja