13. osa

59 minutit lugemist

Ja läinud ta oligi, aga Aleks jäi seisma, saba sorgus. Mina olin ikka veel nii jahmunud, et kössitasin diivaniserval ja mõtlesin, et nüüd on kõik läbi. Aleks lausus pealtnäha rahulikult, aga oli näha, kuidas tal sees kõik kees: „No nii, nüüd pakid oma kolid kokku ja teed et sa kaod! Selle, mis ma sulle kinkind olen, võid endale jätta! Aga veerand tunni pärast oled siit läind!”

Korter ja mööbel ja kõik kuulus Aleksile. Sel ajal, kui ma sõnagi lausumata kleidi selga tõmbasin, seisis Aleks seljaga minu poole ja lausus: „Paar kõrvakiilu oled sa ära teeninud, aga naisi ma ei peksa. Küll sa veel küll ja küll vastu kõrvu saad!” Ja selles osas oli tal õigus!

Ma olin püha viha täis, viskasin medaljoniga keti Aleksi jalgade ette, võtsin oma pitspäevavarju ja oma firenze kübara ning astusin ukse poole. Eks Aleksilegi tegi see väheke haiget, aga ta seisis akna all edasi, keeras mulle oma laia selja ega lausunud sõnagi. Niisiis kõndisin lihtsalt uksest välja.

Minu taskus oli veel kümme kuldnat. Kui ma aeglaselt Hernalsi poole astusin, kus elas Steffi, vesistasin paar pisarat, aga ainuüksi trotsist. Ma olin noor ja kena ning küllap ma juba läbi löön. Maailmas on lihunikke küll ja küll ja teisi mehi veel pealekauba. Aga see oli Aleksist tõesti noobel, et ta mulle Steffi ees skandaali ei teinud. Alles nüüd mõtlesin kõige üle järele. Kui vanem mees endale mõne noore võtab, peab ta ka maksma, ja on täiesti ükskõik, võtab ta siis temaga ühe või mitu numbrit ette. Aga maksma ta peab, ent kui ta veel ka truudust nõuab, on ta idioot. Sest noored inimesed kuuluvad kokku; ja eriti veel siis, kui mõnel juhtub olema nii kuum veri nagu minul, ei tule ta ühe munniga välja. Loodus ei lase end alla suruda, isegi kui mõni peaks hulga sajalisi välja laduma. Aga mina poleks Aleksilt enam ühtegi kroitserit vastu võtnud, selleks olin ma endast liiga heal arvamusel. Mehed usuvad alati, et nemad üksi võivad endale kõike lubada, ja meie peame ootama, kuni härradele sobib! Aga et mina midagi niisugust teeksin… nii palju raha ei ole mitte kellelgi!

See aeg, mis ma pärast Aleksi juurest vehkat tegemist läbi pidin elama, oli õigupoolest minu elus kõige hirmsam. Õnneks ei kestnud see tegelikult eriti kaua. Lapsepõlves ja noore plika eas polnud mu elu ju samuti teab mis meelakkumine olnud, aga siis ei mõelnud ma kunagi, et see võiks teistsugune olla. Ent nüüd olin ma juba natuke paremat elu maitsta saanud, teadsin juba, kui mõnusad võivad olla ilusad kleidid ja väheke lõhnaõli, ja kuidas inimene end nendega otsekohe hoopis teistmoodi tunneb. Kui sul on juba midagi paremat olnud ja sa pärast seda alla sajad, on see kahekordne põnts. Aga mina sain vapralt hakkama ega jooksnud kellegi juurde kaebama.

Ja kelle juurde oleksingi pidanud minema? Sel ajal tundsin juba päris palju mehi ja nende seas oli nii mõnigi üsna rammus suutäis, aga neile ei tahtnud ma ennast nii kaltsus näidata ega ennast haletseda lasta, sest seda pole ma kunagi kannatanud. Paljude aastate jooksul minu tõepoolest vaheldusrikkas elus ei olnud mul mitte midagi peale oma keha ja sellega pidin ma kõik saavutama. Aga hädaldanud pole ma sellepärast veel eluilmaski. Ka oma maja inimesed olin ma silmist kaotanud ja pealegi oli see vaene rahvas, kel polnud endalgi midagi. Mu õed-vennad olid kõigi nelja tuule poole kadunud ja ma ei teadnud sedagi, kas nad veel üldse Viinis olid. Paljud neist olid kindlasti juba abiellunud ja neil oli oma paari kroitserit endalgi hädapärast tarvis. Sel ajal oli mul hea meel, kui õhtupoolikul kella viie paiku kuskilt väikese portsu guljašši sain ja see oli siis nii hommikueine kui ka lõunasöögi eest, aga pead ma ometi norgu ei lasknud.

Lõpuks oleksin võinud alati minna oma esimese hoora-aja „sõbrannade” juurde…, neil oleks veel hiigla hea meelgi olnud, et ma nüüd jälle rentslis olen, ja oleksid mu veel endi naerualuseks teinud.

Aleksi juurest läksin otsejoones Steffi poole, kes elas Hernalsis. See võttis mu täitsa rahulikult ja lõbusalt vastu: „Ära tee väljagi, Peperl. Sihukesi nagu see vorstimeister leiad alati. Oleks kurb küll, kui niisugusel tipsil nagu sina iga sõrme jaoks kümmet tükki ei jätkuks.”

Ta lohutas mind, keetis mulle teed ja jutustas igasuguseid lõbusaid lugusid ning selle öö magasin ma tema juures sellelsamal diivanil, mille peal ta tihti keppis. Hommikul vara läksime mulle korterit otsima. Mul oli ainult kümme kuldnat ja see, mis mul püksis oli, ning ma pidin kaunikesti vähenõudlik olema. Peagi leidsime Hernalsis ühe ilge eidekrõnksu juures väikese ja süngevõitu toa. See ei meeldinud mulle algusest peale, aga üür oli tõesti väike ja suuri hüppeid ei saanud ma praegu endale lubada. Vanaeide esimesed sõnad olid: „Aga mehi siia ei tassita. Ma ei taha politseiga tegemist teha!”

„Seda pole ei Steffil ega Pepil vaja. Aga politseiga tuleb teil ükskord kindla peale tegemist,” teatas Steffi ja vanamutt ei julgenud enam ei musta ega valget iitsatada.

Siis laenas Steffi mulle paar pesutükki ja mõned tualetitarbed ning juba pärastlõunal kõndisin alla Praterisse, et alustada uut või õigemini vana elu. Aga jumal seda teab, küllap paistis mure mul näost välja, kuigi olin ennast kenasti kokku võtnud ja tublisti minkinud. Terve pärastlõuna ja õhtu jooksul ei teinud ma ainsamatki tutvust ja kui hilisõhtu kätte jõudis, hakkasin ma juba möödaminevate meestega koketeerima, mida ma muidu kunagi polnud teinud. Aga mitte keegi, mitte ainumaski ei vaadanud minu poolegi, nagu oleks vanakuradi enda käsi mängus. Alles kella kümne paiku õhtul – kui mingi vahisõdur, kes oli näinud mind juba teist tretti mööda patseerimas ja mulle terava pilgu heitis – otsustasin päris nukral meelel kodu poole astuma hakata.

Korterimutt vahutas vihast, sest ma olin võtme maha unustanud ja ta pidi mulle ise ukse lahti tegema, ning sajatas mulle takka järele, kui ma oma tuppa läksin.

Öösel magasin halvasti ja järgmisel hommikul lasksin Steffil jälle ennast lohutada: „Küll asi hakkab minema, Peperl, küll sa näed. Kui vaja peaks olema, siis mul on paar kuldnat kõrvale pandud. Kui jälle järje peale saad, annad tagasi!”

Niisugune ta oli, see Steffi. Aga ei sel päeval ega kahel järgmisel polnud mul vähematki õnne. Mu paar kuldnat kuivasid kokku, kuigi ma õieti kunagi kõhtu täis ei söönud – olin liiga suures ahastuses. Ja mu kenale kübarale ja ilusale kleidile vaatamata ei astunud ligi mitte keegi, kes oleks ka midagi tahtnud. Paari päeva pärast oli mu kleidi pitsääris juba üleni hall ja plekke täis ning kõpskingad lääpa tallatud. See on kõige hirmsam, kui su endised ilusad asjad räbalateks kätte kuluvad.

Kõndisin nukralt peaalleel, kaugelt oli kuulda karussellide väntoreleid ja ma ümisesin alguses natuke kaasa. Aga sedamööda, kuidas õhtu aina hilisemaks ja külmemaks läks ja lõpuks aegamisi üks lamp teise järel põlema süüdati, jõudsin ka mina päris ahastuse äärele. Jalakäijaid jäi aina vähemaks, siin-seal sõitis vaid mõni üksik hiline troska. Äkki, ühe suure õitsva kastani all, seisis mu ees uuesti sama vahisõdur.

„Sinna ei tohi minna! Või et tuled siia inimesi ehmatama! Katsu et sa Praterisse tagasi saad! Ja kiiresti, muidu kirjutan su üles!”

Ta ütles seda nii jämedalt, et ma sain vihaseks, et ta mulle niisugust asja ütleb, nagu rääkinuks mõne armetu litsirääbakaga. Aga ega ma tegelikult enam midagi paremat ei olnudki. Kuna heaga saab asjad ikka kergemini joonde aetud, siis kõkutasin lõbusasti naerda, kuigi mul just eriti lõbus ei olnud, ja vastasin: „Aga härra vahimees! Teie käite siin ju alailma edasi-tagasi, kuid teid ei pane keegi kirja…”

Selle peale oleks ta peaaegu et naerma pahvatanud, aga siis tuli tal meelde, et ta on teenistuses, ja ta tegi range näo pähe. Haarasin rutuga ühest ta säravast mundrinööbist ja pärisin: „Teie nööbid lööb kindla peale iga päev teie proua abikaasa ise läikima, eks ole? See peab küll üks hirmus töö olema!”

Samal ajal lasksin nööbi lahti ja libistasin käe nagu kogemata üle ta mundrikuue ning jõudsin püksiauguni. Seal oli kõik kombes, see tundus kõva, aga ometi elastne.

Ega ma pole ilmaasjata juba nii paljude meestega tegemist teinud: ma teadsin, kuskohast neil kinni tuleb võtta, sest tegelikult on nad kõik ühesugused, olgu nad tsiviilisikud või mundrikandjad. Kui ma niiviisi nalja heitsin, oli ta juba raskelt hingates vastu puutüve nõjatunud. Ma astusin tema juurde. Heitsin kiiruga pilgu igasse suunda, et ega kedagi tulemas ei ole, kuid nii kaugele, kui silm seletas, ei olnud kedagi näha. Ma toetasin enese vastu puud, ajasin reied harki ja tõstsin kleidisaba üles. Järgmisel hetkel oli vahimehe türa mul sees ja seisis kenasti valvel. Ma andsin talle hea meelega ja olin kogu loo justkui väikeseks altkäemaksuks sihtinud, et rahu saada ja et mul oleks keegi, kes minu eest seisab. Aga minu väikseke ei olnud juba oma paar päeva krõpsu saanud ning kuigi ma olin näljane ja väsinud, pakkus nikkumine mulle nüüd tõesti suurt lõbu. Ta surus mu kergelt vastu kastanitüve, hoidis mind parema käega puusast ja rihtis vasakuga oma saablit, et see lõgisema ei hakkaks. Ta nikkus mind lühikeste kergete tõugetega, hambad kõvasti kokku surutud ja silmad välkumas. Oli näha, et see talle lõbu pakkus, aga ka seda, et ta tahtis kiiresti valmis saada, sest tal oli veel suurem hirm kui minul. Varsti tundsingi, kuidas ta kontkõva munn jõnksatas, vonksas siis kõrgele üles ja lasi ennast mitme portsu kaupa minu sisse tühjaks. Ma suudlesin teda kergelt põsele, mis mulle pisut kõdi tegi, kohendasin kleiti ja tögasin teda väheke: „Selle peate te küll täna oma raportisse kirja panema!”

Ta läks üleni punaseks, lasi oma londil väljas kuivaks tilkuda, tõmbas oma raske vormimütsi peast ja pühkis higi. Siis lausus ta kohmetult: „…palav õhtu täna.”

„Te ei tohiks ometi nii palju pingutada, härra vahtmeister,” laususin nipsakalt. Nüüd oli mul hea tuju jälle tagasi. Ja siis tuli välja, et ta oli päris lahe tüüp: „Kui tahad kundesid saada, pead edasi lustimaja juure minema. Ega mehed seia valguse kätte ei julge tulla. Ja ega sa pururikkaks ei saa. Aga ole mõistlik ja passi peale, muidu pean sind ükskord ikka kaasa viima.”

Nüüd olime head sõbrad ja ma andsin talle kätt ning edasi minnes ka lehvitasin korra. Ta naeris ja andis au. Sama vahimeest kohtasin veel sageli ja kui tal aega juhtus olema, liputas ta aeg-ajalt minu sees oma saba, aga muidu juttu ajasime tihti. Ta oli alati minu vastu väga kena ja kui ta mulle au anda ei saanud, siis tegi lihtsalt silma. Ta oli noor, kena ja päevitunud mees, väikeste vurrude ja siniste silmadega.

Juba samal õhtul tegin tutvust oma uute kundedega. Nagu noor vahimees oli soovitanud, kõndisin aeglaselt läbi peaaegu tühja peaallee sügavale Praterisse, lustimaja juurde. Äkki kuulsin kedagi selja tagant väga tasa „pst” sosistamas. Ma jäin seisma, aga mu järel ei tulnud kedagi ja ümberringi oli kõik vaikne. Ent juba paari sammu järel hüüdis ta uuesti, ma pöördusin ringi, aga ikka ei olnud kedagi näha, ainult põõsad kahisesid. Korraga ilmus ühe põõsa tagant välja mingi nigel väike mehenäss. Oli see alles armetu vennike! Tal oli kahvatu vinniline nägu ja ta võidunud kaabu alt tolknesid harvad juuksesalgud. Mehike oli kohutavalt hirmul ja pressis ennast põõsasse. Tal olid vesised poolsõgedad silmad nagu mõnel poisikesel, kel keretäis soolas. Ta nägi naljakas välja, kuid äratas ometi kaastunnet – pooleldi laps, pooleldi vana mees. Ta viipas mulle, pööritas silmi, tegi grimasse, ajas suu pärani, aga pani kohe jälle sõrme huultele ning lõi oma pika lohmaka palitu hõlmad lahti. Tal oli krae kaelas, lips ees, seljas vest ja lühike särk, aga pükse tal ei olnud, jalas ainult kingad ja pikad sokid. Aga ega seda poolikust ei olnud lohmaka palitu alt näha. Tal oli punnis vormitu kõht nagu väikesel lapsel ja tibatilluke londike, mis suure hädaga kikkis püsis ja kuidagi imelikult kiiva hoidis. Väike mehenäss kummardas tahapoole, ajas oma kõhetud reied harki, lõgistas ja kiristas hambaid, võttis oma pisukese tilli sõrmede vahele ja liputas sellega minu poole. Ta väänles ja vingerdas tuhandet moodi, kuid seal ei olnud midagi naerda, sest ta oli nagu mingi pooletoobine.

Aga mina ei olnud enam ammu uhke, noogutasin pead, et talle julgust juurde anda ja hõõrusin oma päevavarju käepidet, nagu oleks see türa. Ta noogutas oma „jah” nii agaralt, et ta ülearu suur kaabu üle otsaesise peaaegu ninani libises. Ent kui ma astusin sammu tema poole, ehmatas ta ära ja tahtis kohe uuesti põõsastesse putkata. Pidin lähenema talle väga aeglaselt ja nipsutasin sõrmi, nagu tahaksin koera ligi meelitada. Ta ainult oigas tasa, kui ma ta väikese, külma ja pehme riista pihku võtsin. Hakkasin hõõruma, aga niiviisi polnud ma pidanud veel eluilmas pingutama. Ta ei püsinud hetkegi paigal, hööritas ja rahmeldas siia ja sinna, keerutas oma kõhtu ja perset ning aina ögises. Ma võtsin ta väikese noku nii kõvasti pihku, et see pidi talle ilmtingimata haiget tegema, pigistasin ja pressisin ta türapead ning haarasin lõpuks kogu kupatuse enda kätte, mis oli üsna lihtne teha. Pidin teda niiviisi oma kümme minutit masseerima, nii et käsi valus. Aga see munn ei tahtnud ega tahtnud seista, võib-olla ei olnud see mehejupp selleks üldse võimelinegi. Ent lõpuks hakkas ta siiski kõrge juhmi häälega susistama: „Nii on ea… ea preilna… nii on ea… ea… küll on ea… ea… käega… nikku teha… oh, kui ea… käega… nikku teha… küll on ea… ea, ea, ea… kisu… kisu teda… tal on ea, ea preilna… ruttu, ruttu, juba tuleb, juba tuleb… tu-tu-tu-tuleb… aah-oooooh…”

Mina ei tundnud küll ühtegi tilka, aga küllap ta pidi omadega valmis olema, nii et pärast seda, kui ma olin ta tillukese lõngajupi nagu mõne pesutüki korralikult välja väänanud, lasksin selle lõpuks lahti. Ta tõmbas oma palitu imesiva koomale ja lakkus mu kätt nagu peni. Eks ta ajas mulle natuke hirmu nahka, aga kahju oli mul temast ometi ka.

„Pai oled, pai oled… sa-sa-saad taevasse!”

Ja siis oli ta läinud, ühe hüppega põõsastesse kadunud. Ma sain tulivihaseks, et see väike näss mulle veel külma ka tegi, aga siis lendas lehtede vahelt välja midagi helkivat. See oli ühekroonine, mille ma hea meelega üles korjasin. Aga ma imestasin ometi, sest väike mehike, hull või muidu tobuke, aga kindlasti mitte õige mees, oli mulle oma viimase ja kindla peale ainukese krooni andnud! Nii hirmsas naistenäljas pidi ta olema, kuigi ega ta ei saanud kindlasti õieti hakkamagi.

Tema oli esimene nendest paljudest, kellel ma Prateris peoga paugu lahti nühkisin. Sellega teenisin ma endale pikki nädalaid leiba nii hästi kui oskasin. Harva tuli ette, et mõni enamat tahtis, ja sama harva, et mulle rohkem maksti. Need olid enamasti vaesed põrgulised, paljud räpased ja allakäinud, aga haruharva oli mõni minu vastu jäme, kuigi paljud neist olid purupurjus. Nad said aru, et olen sama vaene või veel vaesem kui nemad, ja olid minu vastu kenad, nii kenad kui üks täkku täis mees vaese litsi vastu olla saab. Kui paljude kokutiste ja mökutistega pidin ma tol ajal Prateris äri ajama, kui palju hulguseid ja soldatikampu kostitama! Tihti polnud paljudel kroonigi anda, vaid ainult paar kümnehellerilist, aga ka need pidin ma vastu võtma, sest ette seal ei makstud. Ja seda juhtus tõepoolest tihtilugu.

Oma esimest, ränga tööga teenitud krooni ei saanud ma esimesel õhtul hoopiski kasutada, sest kui ma siis – kell võis ehk juba üksteist olla – läbi Prateri koduteele asusin, tegin väikese ringi läbi Wurstelprateri, et vaadata, kas seal ehk veel midagi lahti on. Miskit pidin ma ju ometi õhtul kõhusoppi saama. Aga seal oli kõik juba kinni, ainult ühest kõrvalisest väikesest võõrastemajast vorstipoe kõrval paistis veel valgust. Aga sealgi ei olnud enam ühtegi külastajat, ainult üleskääritud käistega baarimees seisis uksel ja hingas värsket õhku. Kui ma arglikult pärisin, kas võin veel midagi sooja süüa saada, hakkas ta naerma, pigistas mind käsivarrest ja ütles: „Midagi sooja? Minu juures alati!”

Ja ta viis mu ühe väikese lauakese juurde, kus ma need paar minutit, mis ta köögis kolistas, hinge sain tõmmata. Alles nüüd tundsin, kuidas mu jalad valutasid.

Varsti tuli ta heasüdamlikult irvitades tagasi ja tõi mulle suure taldrikutäie guljašši, üle ääre vahutava õllekruusi, ilmatu tüki kodusküpsetatud leiba ja paar odavat sigaretti. Ta istus mu kõrvale ja muheles, kui ma nagu hobune guljašši kugistasin, mõtlemata hetkekski sellele, et mul oma krooniga pole kõige selle eest raha maksta. Kui ma kogu kraamiga ahvikiirusel ühele poole sain ja maksta tahtsin, andis ta raha tagasi ja ütles südamlikult: „Olgu peale, naine, sul oli seda vaja. Ega sulgi kerge ole. Kui jälle midagi vaja on, siis majanumbrit tead juba. Nüüd aga vaata, et koju saad – sulgemisaeg!”

Olin hästi söönud, mu kõht oli nii täis, nagu ta juba ammu enam pole olnud ja kannutäiest kiiruga allakugistatud õllest oli pea suminat täis, nii et ma muutusin kaunikesti ülemeelikuks. Ja see noor tugev mees kõigi oma päevitunud vintskete käsivartega hakkas mulle meeldima. Ümber randme oli tal pruuni värviga tätoveeritud käevõru, küllap ta oli maadleja või midagi niisugust, ja ma mõtlesin endamisi, et kui see juba taha paneb, siis tuleb sellest igatahes üks korralik number. Pärast seda väikest mehejuppi, kellel ma suure häda ja vaevaga paugu lahti sain, tahtsin jälle mõnda korralikku meest reite vahele saada. Olin oma väikest tutti sel päeval säästnud ja võisin tallegi nüüd ometi ühe korraliku kuuma õhtusöögi lubada. Kui too nüüd oma sulgemisajaga lagedale tuli, vastasin kaunis eblakalt: „Aga minul ei ole veel mingit sulgemisaega!”

Ühe ropsuga olid mul seelikud üleval ja reied rõukus, nii et ta sai mu kena tutti imetleda. Ta tõusis lõbusal meelel püsti ja arvas: „No jaa, tänulikkus on ju kena asi ja kaikaga ei ole sul tarvis mind juba sundida, et ma su ette võtaks. Aga mitte siin, tule parem kaasa!”

Ta juhtis mu väikesesse eeskotta, kus seisid tühjad soodaveepudelid, tühjad vaadid ja igasugu muu koli. Seal painutas ta mu ühe suure tühja õllevaadi peale selili, ma haakisin oma reied ümber ta vöökoha ja tema surus oma prundi minu punniauku, mis niikuinii juba pooleldi avali seisis. Nüüd haaras ta mu kannikatest kinni ja sel ajal, kui ta mind ikka ja jälle jupi maad enda poole veeretas ja siis jälle eemale tõukas, lõi ta türa mu sees aina omapead lupsu. Ma hoidsin ta laiadest õlgadest kindlalt kinni ja soigusin tasa suurest mõnust. Ta meenutas mulle õllepruuli, kes mind lapseeas keldris nikkus, ja noor ja puhas oli ta ka. Aegamisi hakkas ta sahmakas küpseks saama ja nii kuidas vaat aina veeres ja nagises, lausus ta aeglaselt: „Näed sa… hoia oma… magus vitt kõrgemal… nii on palju parem kui lauaserva peal… natuke… peab nussides… ennast ometi liigutama… vaat on… ikka hea… isegi… kui ta… juba tühi… on… hea… kitsas vitt… sa… pole vist… kaua… selle ameti… peal… nüüd anname… su vitule… väheke sooda… vett… kas ma… kas ma… jaaa… soooh… soooh, ksss… kssss!”

Ta tegi soodaveepudeli häält järele ja ta munn tegi allpool sama. Ka mina olin hiigla mõnusasti valmis saanud, ja kui ta mu vaadilt maha tõstis, hammustasin teda kergelt õlast.

„Mis su nimi siis on?”

„Rudolf, Ilu-Rudi!”

„Minu nimi on Pepi.”

„Kena nimi ja kena pragu. Tule varsti jälle. Saad sooja ja külma ja ühe korraliku niku igal kellaajal!”

Ukse peal võttis ta mul ümbert kinni ja andis laksuva musi ning see rõõmustas mind topelt, sest sihukest asja mehed ikka pärast enam ei tee. Läksime naerdes lahku ja mina olin endale sel õhtul kaks sõpra välja nikkunud: vahimehe ja Rudi. Rudiga kestis see veel päris kaua. Alati, kui ma olin mõnda armetut mehikest nühkinud ja lüpsnud ja mul tuli jälle isu millegi asjalikuma järele, läksin ikka Rudi juurde ja see oli tihtipeale üksi. Mängisime temaga sageli seda „vaadiveeretamist” ja nälga ta mind igatahes ka ei jätnud.

Aga juba järgmisel päeval hakkasin uut moodi pihta. Ilusad riided ja puhtus minu praegusesse ellu enam ei kõlvanud, sest need ajasid mu vaestele nikumeestele hirmu nahka.

Steffi laenas mulle hea meelega ühe lihtsa sinisest kalevist kleidi. Ka kübarat ei pannud ma enam pähe ja eelistasin nüüd Prateri vaikseid kõrvaltänavaid, hulkudes tihti täiesti kõrvalistel kaldapealsetel. Hilistel õhtutundidel käisin ka Prateri kõrtsirajoonis ja otsisin mehi, kes pärast õllepoodide ja võõrastemajade sulgemist laiali hakkasid minema. Noobleid härraseid nende seas ei olnud, ainult töölised, soldatid ja poesellid. Paljud olid juba üsna tuuris, aga muidu sõbralikud tüübid, kes mind pärastpoole kõrtsi kaasa võtsid. Aga ainult õhtusöögi ja väikese õlle eest ma ennast läbi tõmmata ei lasknud. Ma nõudsin ikka üks või kaks krooni, kuid tegelikult sain päris tihti vähem. Ent kolme kuni viie krooni eest läksin ma alati ja sellest mu tolleaegse tagasihoidliku elu jaoks piisas. Küll kenade kleitide ja magusa elu ajad ka jälle uuesti tulevad, lohutasin ma ennast. Seniks aga tegelesin oma meestega, kellel ma pidin peaasjalikult paugu lahti nühkima. See läks ruttu, ei teinud mulle kuigi suurt tüli, ja lõppude lõpuks nad ju maksid mulle.

Tihti kleepisin ennast külge meestele, kes mõne puu taga oma vett välja lõid. Ma liibusin tihedalt nende vastu, ootasin, kuni nende juga päris peenikeseks jäi, ning panin nende purskkaevud teist korda tööle. Nemad haarasid mul samal ajal piha ümbert kinni, musitasid mind ja uhasid oma keelega mu suus ringi. Mõned kippusid ka väheke kabistama, sest neil oli hea meel, et keegi neile „abi pakkus”, kuna mu kunded ei suutnud tihti enam suuremat jalul püsida. Missugune tohutu hulk munne mul sel ajal käest läbi käis!

Kui me Steffiga hoos olime, istusime tihti maha ja hakkasime türasid üles joonistama. Üldiselt meiesugused eriti meestest ei räägi, sest neist ollakse nagunii kõrini, aga meie Steffiga nikkusime tihti lihtsalt lõbu pärast ja nimetasime oma uut teadust türoloogiaks. Meie joonistatud londid tegid meile nii hirmsasti nalja, et pidime ennast vaat et kõveraks naerma. Neid oli pikki, keskmisi ja lühikesi, jämedaid ja peenikesi, sirgeid, kõveraid ja lookas, valgeid, kollakaid, pruune ja punakaspruune ning selliseid nagu keedetud vähk. Kord olid need laiade ja lamedate peadega, tillukeste munadega, siis jälle rippus munakott poolde reide.

Tihti tuli ette, et munn ei tahtnud sugugi seista, sest ta peremehel olid silmad nii krillis, et ta polnud keppimise peale mõelnudki. Aga ma õppisin varsti kõiksuguseid kunsttükke ja sedasi võitsin nokude usalduse, isegi kui mehenäss oli päris kaaluta olekus. Sisemiselt vappusin tihti naerust, kui kuulsin, mis nad kõik pommis peaga kokku patrasid. Sel ajal, kui ma allpool vilunud ja kiirete liigutustega nende türa tantsitasin, puistasid nad ülevalpool oma südant, ja ma ei unusta iialgi ühte paksu veovoorimeest, kes mulle sedaviisi igasugust pada ajas: „Tubli plika… hõk… oia aga kõvaste kinni, muidu paneb putket… kus ta’s on siis… ah, seal all… kulub marjaks ää… pühapäe jo täna… iga päe tööd nii et tapab… käigu ta persse… obusekront andis kabjaga… assa raibe nihuke… mis sa ütled… kaheksa pääva siruli… ilma tööta… lõi takka üles… ega sa, plika… takka üles küll ei lööks, kui sa mära oleks… sina ei lööks… tubli plika… küll on ea… ajab juba vähe kikki… vaata järele… no jah… ega tal põle kaua pidupääva old… mo eit… see rrrongaema… laseb ainult Suurel Reedel peale… ptüi, kurat… küll on ea meel… mul eit nii rasvas… ei pääse augu ligigi… sinuga seda muret põle… nussiks sind ea meelega… aga ei saa… täis kui siga… jään so otsa magama, laiaks litsun… kus selle kahju ots… aaah… tunned juba, kuda tuleb… kus selle kahju ots… ah, mis… küll oleks ea… ea… äh, äh, eaaa…”

Ta laadis ennast tühjaks ning ähkis ja puhkis nagu vedur. Siis andis ta mulle kolm krooni ja peotäie kroitsereid ning rähmas: „Annaks sulle rohkemgi, aga kõik puha maha joodud!”

Tol ajal oli mul ka terve hulk sõdureid. Noore litsina polnud ma soldatitest eriti hoolinud, aga nüüd õppisin neid kõiki tundma: jalaväelasi, ulaane, traguneid ja husaare, jefreitoreid ja reamehi. Enamasti ei olnud neil eriti palju raha ja nad pidid õigeks ajaks kasarmusse saama, aga nad nussisid hea meelega, kuigi ehk vähe tormakalt, ja neile oli iga koht hea küll. Nad olid tihti kahekesi või kolmekesi, panid oma paar kroitserit kokku ja viisid mu põõsaste taha, viaduktide alla või mõne plangu äärde, ja eriti nõudlik ei saanud keegi olla. Asi pidi rutuga korda aetama ja alati oli vaja peale passida, et ühtegi seadusesilma läheduses poleks. Selle õppisin ma kaunis ruttu selgeks ja ükskord teenindasin ühekorraga koguni nelja sõdurit, kes minuga ühe karuselli juures juttu olid teinud. Me läksime mu peamisele nikuplatsile ühe Prateri väikese kõrtsiaia plangu taga, kus algasid juba jõeniidud ja kus muidu ükski hingeline ei käinud.

Soldatid võtsid mu enda vahele. Kaks tükki haakisid ennast mu käevangu ning terve tee nad aina müksisid ja nügisid läbisegi, tahtes üksteise võidu mu kaenla alla pugeda, sest need kaks, kes mu kõrval käisid, kabistasid mind aina vasakult ja paremalt, samal ajal kui teised, kes eemale pidid jääma, kogu tee sõrmedega püksiaugu kallal ametis olid ja ennast täkku täis ajasid. Kohale jõudes ei suutnud nad enam sugugi kannatada. Nad asusid ümber minu ringi ja hiiglasekasvu Poldi, nagu nad teda hüüdsid, surus oma ilmatu türa otsekohe sisse, nii et olin teda kuni üles maoni täis. Sel ajal, kui Poldi tahapoole kummardus ja mind enda rinnale tõmbas, rebis teine mu kleidi tagantpoolt üles. Siis hoidis Poldi mind oma täägi otsa torgatult natuke aega üleval õhus, kuni teine mu tagumisest august sisse sai. Järk-järgult keeras ta oma riista mulle tagant sisse, see põles nagu tules ja tegi mulle alguses tublisti valu. Nad sudisid ja tonksisid isekeskis vastamisi, ainult et mina olin nende vahel. Siis sai lõpuks ka teine riist sisse ja kui valus see ka polnud, ma muudkui värisesin tohutust mõnust, kui ma kahte noort munni oma sisemuses tundsin. Vahepeal olid ka kaks ülejäänud sõdurit oma täägid õieli ette ajanud ja need pisteti nüüd mulle paremalt ja vasakult pihku. Siis haarasid kõik mul õlgadest kinni ja alustasid valusat, aga ometi imelist nussi. Mind litsuti nelja mehe vahel vaat et puruks ning me rappusime ühes puntras siia ja sinna, tuikusime ja taarusime edasi-tagasi. Poldi, kes mu eestpoolt käsile oli võtnud, nikkus nii kõvasti, et ta mind iga korraga natuke üles tõstis, ja siis kirus see, kes mind taguotsa nikkus, et niimoodi on ometi ilmvõimatu keppida, kui ta kardab kogu aeg mu tagumisest august välja libiseda. Poldi sai asjast aru ja hoidis ühe käega mu kannikaid laiali. See teine sai nõndaviisi mu tagumikus kergemini ringi uhada ning aina suudles ja lakkus mu kaela. Need kaks, kelle lohve ma parasjagu puhastasin, mudisid mu tisse ja pigistasid mu paljaid reisi. Olin kuumusest ja himurusest pooleldi oimetu ja suutsin ainult tasakesi soiguda, sest Poldi ajas oma keele mulle suhu ja näksis mu huuli. Sinna juurde käis kogu aeg meeste sosin ja ähkimine, nõuanded ja naljad: „Üks, kaks, korraga… üks, kaks, korrrraaa-gaaa… äh, ähh… seal ahtris ruumi küll, mahuksime kõik korraga sisse… aga tutt peab tal hästi vastu… perse nigu rauast… ja tissid nigu utel… vitul pole viga… jaa, sõber, annab hästi järele… mitte nii kõvasti, litsud puruks… ega nuss pole patuasi… öööh… köhöh… äääh… oooh, uuuh… ära sa mööda lase… igast tilgast kahju… jeerum, mu paraadpüksid… aaaah… naine… nigu… sula… või…”

See hirmus tramburai kestis veel oma viis minutit edasi, sest see, kes valmis sai, ei tõmmanud oma riista sugugi kohe välja. Kõige viimaks tuli sellel, kes mu seljataga seisis. Kui ma oma soolikates ta sooja klistiiri tundsin, lõin kannikad kokku. Samal ajal kukkus Poldi vahepeal juba pehmeks tõmmanud riist mu praost välja ja ma lasin ka kahe teise mehe tilkuvad londid lahti. Siis heitsin rohule pikali ja lamasin paar minutit vaikselt suletud silmadega, sest ka mina polnud rauast. Vaprad sõdurid aga kraapisid sel ajal oma viimast raha kokku. Tol ajal püüdsid üleüldse väga vähesed mehed mulle külma teha. Juhtus aga mõni seda tegema ja veel poolkõva munniga putket tegema, ei teinud ma sellest suurt numbrit, ei sajatanud ega näägutanud takka järele, nagu tegid teised litsid.

Teiste Prateri lindudega ei tahtnud ma ülepea mingit tegemist teha. Nende seas olid muidugi ka mõned asjalikumad, aga enamasti olid nad põhjakäinud, ennast täis, tigedad, kadedad ja riiakad ning varastasid tihti meestel, kes rohus või jumal teab kus nende peal aelesid, taskud viimastestki kroitseritest lagedaks.

Mina magasin ja sõin palju – nii hoidsin ennast vormis ja ei võtnud alla, sest ma tahtsin kogu sellest sitast tingimata välja saada. Ükskord sain seal ka ometi ühe toreda ja kena inimesega tuttavaks. Ta oli suurt kasvu ja kahvatu, ja alati siledaks raseeritud nagu mõni näitleja. Ta alustas vaikse häälega viisakalt juttu ja küsis, kas ta tohib mind ehk saata. Me jalutasime läbi vaiksete alleede ja ta lobises nii kenasti ja pealetükkimatult kõigist ilmamaa asjadest. Olime võib-olla juba tunni kahekesi kõndinud ja ta polnud ikka veel midagi nõudnud ega kõige vähematki teinud. Et teda väheke tagant torkida, surusin ta käe oma pakatava rinna vastu – see mõjus kõigile, sest ma ei kandnud peaaegu kunagi pluusi all särki. Siis viis ta mu käe aegamisi allapoole ja pistis oma püksitasku. Tema taskul ei olnudki voodrit ja tal polnud ka aluspükse jalas, nii et sattusin otsejoones ta traksis türa otsa. Sellel minu uuel tuttaval paistis kenakesti nuppu olevat ja edasi jalutades hakkasin teda aegamisi hõõruma ja üles utsitama. Ta tegi, nagu ei tunnekski midagi, jutustas aina edasi, kuigi tasa ja katkendlikult, ning ainult siis, kui tal tuli, pressis ta hetkeks huuled kõvasti kokku. Aga ta riist oli surematu – sain tal kolm korda välja, aga kui ma ikka edasi silitasin, oli see kohe jälle kõpsti püsti. Ta püksid tilkusid ja kleepisid seestpoolt juba mis hirmus ja siis tõmbas ta lõpuks ise mu käe välja ning pühkis selle oma lõhnastatud taskurätikuga puhtaks.

Olime juba õige hilja peale jäänud ja kuna seisime parasjagu ühe puu all, palus ta mul talle veel kord heameelt teha, ja seda ei pidavat ma kahetsema.

„Kükita siia ja õienda oma väikest asja! Las ma vaatan pealt – see erutab mind roppumoodi!”

Alguses ma ei tahtnud, kuigi oleksin hea meelega pissil käinud, sest kuigi tavaliselt näitasin oma tutti ja pragu hea meelega, ei tahtnud ma ometi tema ees niisugust asja õiendada, mida tavaliselt kempsus tehakse. Tema aga suudles mu kätt, tõstis mu seeliku ise üles, surus mu õrnalt kükakile, ja nii paningi lõpuks oma veevärgi tööle. Ta tardus paigale, nagu oleks ta kivist, sulges siis silmad ja vaatas uuesti veeloiku, mis aina laienes. Kui ma valmis sain, pühkis ta mu praovahe oma siidtaskurätikuga puhtaks, nagu ema pühib last, nuusutas hardalt paari uriinitilka ja pistis siis rätiku rinnataskusse. Ta andis mulle viis kuldnat ja ma sain temaga veel tihti kokku. Ta oli üks neid „passijaid” või „piilujaid”, nagu me neid tüdrukutega kutsusime. Need on niisugused, kes teisi keppimise ajal pealt vahivad ja niimoodi oma rahulduse kätte saavad. Mõned peksavad sealjuures muidugi ka pihku. Minu suur isand andis mulle tihti paar kuldnat, kui ta sai ise märkamatuks jäädes kusagil läheduses pealt vaadata, kuidas ma meestega mõne põõsa või plangu taga sahmisin. Sedasi teenisin mõnikord topelt ja ükskord oleks mu „piilumees” peaaegu mööda pead saanud, sest mees, kes parajasti mu auku puuris, pani teda tähele. See oli mingi mühakas, laevalossija Doonault, ja ta kihutas mu „piilumehe” minema ning ise möirgas: „Ei saa ise akkama, raisk! Vahi aga pealt, võid veel midagist õppidagi! Aga ennemalt võtan sul munad maha!”

Mõni päev hiljem oli mul niisugune elamus, mis mulle veel kaua aega asu ei andnud. Õnneks on seda minuga vaid üks kord juhtunud, aga midagi sihukest ei soovi ma oma vaenlasele ka mitte. Minuga tegi juttu üks vanem paks mees ja teatas, et tahab ainult väikese „seisupartii” teha, mind püsti seistes keppida. Lasin end varmalt mingi laudseina äärde juhtida, kus veel hiljuti oli seisnud tsirkusetelk. Ent kui ma asusin oma undrukuid kergitama, hakkas ta kuidagi jõledalt naeru mökitama ja lausus: „Oota vähe, midagist oleks veel nigu puudu!”

Ta võttis midagi taskust ja peitis pihku. Siis pani ta oma käed mu selja taga vaheliti ja lõi oma riista mulle ühe ropsuga sisse. Ma olin umbusklikuks muutunud ja küsisin hirmuga: „Mis teil seal on? Mis asi?”

See aga vastas õelalt matsutades: „Küll sa varsti näha saad…”

Siis lükkas ta mu alakehaga vastu planku ja ma karjatasin valust, sest tundsin, kuidas mu abaluude vahele tungis midagi teravat ja kohutavalt külma. Justkui läbi udu nägin enda ees ta rasvast läikivat nägu, väikesi vesiseid silmi ja laia lamedat nina. Silmakulme ei olnud tal üldse ja ta nägi üleüldse välja nagu orikas. Ta ruigas naerda ja mökitas vaikse kilava häälega: „Väheke kõdi… ainult väheke kõdi-kõdi… käib asja juurde… tunned või… veri väljas juba… kõdi-kõdi… hihihiiii… kõdi-kõdi…”

Ma olin valust ja hirmust poolsegane, rabelesin ja vähkresin, aga kui palju ma ka ta rasvast tigedat silmnägu ei kratsinud, see ora tungis aina sügavamale selga. Paistis, et ta nagu ei tundnudki midagi, ainult vilistas, ajas hambad irevile ja itsitas. Siis läks mul korraga silme ees mustaks. Küllap ma ikka mõneks silmapilguks ära minestasin, sest kui ma uuesti teadvusele tulin, tõstis keegi triibulises madrusesärgis noormees mind püsti ja võttis hellalt ümber piha kinni. Seanägu oli upakil maas, ta suust jooksis verd ja ta rögises.

„See niipea enam jalgu alla ei saa!” ütles mees vihaselt, viis mu mõne sammu kaugusel asuva laudukse juurde ja me astusime sisse. Ta pani mu millegi pehme peale istuma ja lausus: „Oota natuke, ma teen valgust. Katsu niikaua rahuneda.”

Ta pani tule põlema ja ma märkasin imestades, et me asusime mingil karussellil. See oli nüüd, ööseks, ümberringi laudadega suletud, ja kirjud puuhobused paistsid praegu, kui nad paigal seisid, üsna kentsakad välja. Ma istusin ühe kinnise kaariku sametistmel, mis kuulus samuti karusselli juurde. Alguses nägin ma seda kõike justkui läbi udu, sest mu vaene selg valutas ja mul oli kogu sellest hirmust ja jälkusest halb. Aga triibulise särgiga mees tõi mulle klaasitäie õlut, ma jõin ja mul hakkas parem. Ma panin valmis suure plekk-kausi veega ja puntra puhast riiet, võtsin pluusi seljast ja ta pesi ettevaatlikult väikest haava mu seljal, pani siis vatitupsu peale ja kinnitas selle plaastritükiga. Korraga kiristas ta vihaselt suletud hammaste vahelt: „See kuradi sitane orikas, olgu ta neetud! Eks vaata!”

Ta tõstis mu silmade ette midagi helkivat. See oli metallkammi tükk, ainult kolme-nelja piiga, aga need olid teravaks viilitud ja pidid põrguvalu tegema. Sellesama oligi see ilge raisk mulle keset selga sisse puurinud, ja kui mu kaitsja ta maoli maha lõi oli see asjandus mu pluusi sisse libisenud.

„Mis su nimi on?”

„Pepi…”

„Mul on hea meel. Minu nimi on Poldl. Karusselli omanik ja hobusekasvataja. Need siin kõik puha tõuhobused. Laitmatult dresseeritud ja kaeru pole neil kah tarvis!” Ta patsutas ühe puuhobuse nina. „No sedasi, preili Pepi, nüüd lubage mul teid väikesele supeele paluda!”

Ta tõi värsket pariisi vorsti ja pudeli õlut ning istus minu juurde kaarikusse. Me sõime ja jõime ning mul oli nõnda hea olla, nagu juba tükk aega polnud olnud, sest tema kindlates kätes tundsin end tõesti hästi. Ta oli armas sell, kelle pea alalõpmata igasuguseid nalju ja lollusi täis. Kui ma seljatoele nõjatusin ja haav uuesti valu hakkas tegema, ütles ta: „Ah, armuline preili, lubage mul end teile sohvaks pakkuda!”

Ta võttis mul kaenla alt ümbert kinni ja ma panin pea tema õlale. Nõnda oli hiigla mõnus olla ja ma jutustasin talle iseendast kõik.

„Näed sa,” lausus ta, „nüüd teeme oma pulmareisi! Kuhu sa tahaksid sihukese ilusa vankriga sõita? Veneetsiasse? Oh, seal on liiga palju vett! Parem Pekingisse! Hiinlaste juurde tahad?”

Mul oli nii hea meel ja ma naersin ja olin iga asjaga nõus.

Poldli juurde astusin hiljem tihti sisse, kui ma koju hakkasin minema ja tahtsin veel natuke lobiseda. Ta magas laudadest ubrikus karusselli juures ja tal oli alati hea meel, kui ma tulin. Mõned ööd istusime seal, ajasime lora ja kujutasime ette, et kaarik viib meid igale poole, kuhu tahame. Ent kui ta mind ükskord kabistama tahtis hakata, tõusin püsti ja jooksin minema. Tegin nii kiiresti minekut, et ta ei jõudnud suudki lahti teha. Ja peale seda olin ma paar päeva veidi nukker. Ta meeldis mulle tõesti väga, aga nagu vend. Ja keppi teha ma temaga ei tahtnud, ei tea isegi miks…

Kogu selle aja, mis ma Prateris litsi lõin, tuli mul ainult üks kord pettuda. Ja see oli seotud tolle karusselli-noorhärraga, kes oli alguses mu vastu nii kena ja mind tol korral toetas. Võib-olla meeldis ta mulle tõesti väga, aga nagu vend. Ent kui ta mind keppida tahtis nagu paljud teised, jooksin ma minema — ei tea isegi õieti, mispärast. Võib-olla sellepärast, et ka mina tahtsin kas või kordki lihtsalt inimest, kes näeks minus midagi muud kui ainult armetut litsi. Aga mu karusselli-Poldi oli täpselt samasugune nagu kõik teised mehed ja küllap ta oli veel ka solvunud.

Olin kogu selle aja kaunis kokkuhoidlikult elanud ja kuigi pidin vahel päris tublisti vaeva nägema, olin suutnud siiski umbes kolmkümmend kuldnat kõrvale panna ning see juba on elus midagi. Jumala eest, kerge see ei olnud, sest pidin alati kuigi lihtsates, aga ometi puhastes riietes välja minema, ka söök läks mõndagi maksma ja mu perenaine oli üks igavene ahne, kade ja tige raipenahk.

Ma maksin üüri alati täpipealt ära, käisin kikivarvul, kui õhtuti hiljem koju tulin, ja hoidsin petrooleumi kokku, aga ikkagi jõllitas ta mind tigedalt, teretas vaevu mokaotsast, tänitas iga tühja-tähja pärast, ei kraaminud iialgi mu tuba ja kui ainult sai, määris mulle aina midagi kaela.

Ükskord tahtsin ta marru ajada ja mõtlesin kena loo välja. Meeste kaasatoomise oli ta mulle kõvasti ära keelanud, kuid seda poleks ma nagunii eluilmas teinud, sest tahtsin vähemasti oma toas rahu saada. Aga kui ma ühel ööl jälle päris hilja koju tulin, kohmerdasin meelega kaua ja lõgistades välisukse lukuaugu kallal, nagu oleksin hullupööra tuuris. Köögis sosistasin poolvaljusti „pst” ja röhatasin siis korra sügava häälega nagu mõni lakku täis mees. Siis võtsin kingad jalast ja lasksin ühe meelega põrandale kopsatada. Seejärel hakkasin oma toa poole tuurima, astusin ikka ühe sammu tasa ja teise tümpsudes, nagu astuks kaks inimest, ja komistasin söekasti otsa. Sealjuures vandusin madala häälega ja juba oligi kuulda, kuidas see vana tõbras oma voodist välja kargas ja ukse taha kuulama jäi. Pealtkuulamine oli üleüldse asi, mis talle hullupööra meeldis. Mina ütlesin oma toas poolvaljult: „Sea ennast mõnusasti sisse, kullake!” ning tõmbasin riided seljast. Siis lajatasin iseendale laksudes vastu käsivarsi ja tagumikku ning itsitasin, nagu tahaksin ennast kaitsta, nühkisin siis ennast vastu nagisevat voodiraami ja sosistasin suures erutuses: „Kohe, kohe… kohemaid, sa metslane… nii palju jõuad ometi kannatada… jäta nüüd… kisud puruks… kas sa ei kuula siis… pssst… mitte nii… ma hakkan kar… vanaeit viskab mu ju tänavale… kohe, kohe… jessas, oled sina aga kannatamatu… nii… nii… tule nüüd ilusti… et vaene hing rahu saaks… sa hirmus inime… ah, nii on hea… aga kingad võta ära… sittad kogu voodipesu ära… ui, vat see on alles ilus… ja kõik puha minu jagu… sihukest tahaks iga päev sisse saada… aja sisse, selleks see auk jumalast loodud ongi… ah… sedasi on hea… veel natuke… kas ma peaks ka vähe liigutama… meeldib sulle… mis… mitte nii kiiresti… mitte nii kiiresti… uuuuuuu…”

Samal ajal vähkresin voodis siia ja sinna, põtkisin tagumikuga, nii et voodiraam krääksus, ohkisin ja niuksusin, nagu oleks mulle jumal teab kui hirmsa hooga taha pandud, ja mõmisesin samas nii madala häälega kui oskasin: „Ah… piigake… küll sina juba oskad… sedasi on kõikse parem… sihukese asja eest annan hea meelega veel ühe kuldna… ja homme tulen jälle… sinuga on hea ja odav… tõsta väheke oma tutti… öh… ööooh… öha… nüüd oleks vaat et välja lupsand… sedasi on parem… tule aga… iga kord… ilusti vastu…”

Ühtäkki hakati vastu ust peksma, nagu oleks taevast rahet alla kallanud ja vanaeit kisendas, nagu oleks ta peast segaseks läinud: „Tee kohe lahti! Ma toon politsei! Sa igavene räpane emis! See veel puudus. Joodikuid kaasa tassima ja mina pean sinu pärast politseis vastust andma!”

Ta värises ukse taga vihast, mina aga ajasin ennast meelega valju naginaga voodist üles ja sosistasin „pst”. Siis küsisin silmakirjaks kohkunud häälega: „Mis on, proua Wondracek? Laske ometi magada!”

„Sa häbematane räpane emis!” märatses ta edasi, „sa hooralita, pead aga jälle nikkuma! Kas sul päeva aega küll ei ole?”

Siis hüppasin kiiresti ukse juurde ja tegin lahti. Ta lendas tuppa nagu nool, kiskus voodil teki pealt, rebis kapiukse lahti, kihutas ringi nagu põrguline, aga meest ei olnud. Ta jõllitas mulle põlevate silmadega metsikult otsa, mina aga heitsin rahumeeli voodile ja kõditasin oma tutti, nagu oleksin üksi. Ta ei saanud suurest raevust sõnagi suust. Mina aga laususin sõbralikult, ilma et silmapilgukski kõditamist katki oleksin jätnud: „Näete, proua Wondracek, sedasi teen ma alalõpmata. Mul pole meest tarviski. Ma teen endale ise! Õhtuti tahab mu väike ikka oma mõnu kätte saada. See on tõega hea, seda ma teile ütlen. Peaksite ka ometi ükskord proovima, te vana kusekott! Muidugi kui teil seal nii hirmsasti ei haiseks! No sedasi, magage hästi, proua Wondracek.”

Ta kihutas toast välja nagu fuuria, mina aga naersin end põhjalikult tühjaks ja magasin nõnda hästi, nagu seda harva ette tuli. Aga järgmisel hommikul oli ta juba varavalgel mu uksel ning lausus sõbralikult nagu kiisu: „Preili Pepi, kirjakandja tuli teile raha tooma!”

Olin veel unesegane, ajasin ennast madratsilt üles ja läksin salkus, ainult hommikumantel ümber, koridori, kus postimees ulatas mulle viis uhiuut kümnekuldnast rahatähte. See lõi mu täiesti pahviks ja ajas mu unised silmad pärani. Ma sain raha! Ja kohe nii palju korraga! Aga kes selle saatis? Xandl? Saatja aadressi ei olnud ja kui ma alla kirjutasin – sest jumal näeb, seda läks mul hädasti vaja -, mõtlesin aina, et kellelt see raha võiks olla.

Pärastpoole aga polnud mul seda paari kroitserit, mis ma pidin postikulude katteks tasuma, ja oma väheseid sääste ma kodus ei hoidnud. Tegin kiire otsuse ja tõmbasin kirjakandja koridori lõppu, mille pimedas nurgataguses asus veevärk. Vaatasin kiiruga ringi, toetasin enese vanni äärele ja hoidsin end, käed selja taha toetatud, kindlalt paigal. Mu vile hommikumantel libises iseenesest eest lahti ja särk selle all oli lühike. Kirjakandja pea jagas kiiresti. Tundsin allpool midagi kuuma, kõva ja pikka, ning ma sain ühe toreda tere-hommikust-niku.

Asi polnud sealjuures sugugi nii ohutu, sest koridoris paugutati uksi ja just siis, sel varavalgel tunnil, tulid naised välja solgiämbreid tühjendama ja seda ja teist tegema. Õnneks aga ei sattunud keegi mulle peale ja pärast paari tõuget sai kirjakandja omadega maha. Seda polnud palju, mis ta mulle sisse pritsis, aga õigupoolest oli ju ka kaunis vara. Võib-olla oli ta enamjao öösel oma naise peale kulutanud. Aga ta nikkus kenasti ja tasa. Ega ma talle õieti otsa ei vaadanudki, sest mu silmad olid pooleldi kinni ja ma rõõmustasin raha üle, mida ma kindlalt pihus hoidsin. Siis tundsin rinnal musimopsu ja juba jooksis postimees oma viledaks kulunud nahkpaunaga järgmisele korrusele. Küllap ta maksis need paar kroitserit minu eest ise ära ja tal läks veel hästigi, sest sai mind palju odavamalt kui muidu oleks saanud. Niisugust asja peab inimene ometi hinnata oskama.

Kui ma oma tuppa tagasi sain, küsis perenaine mesikeelel, kas ta ei tohiks mulle „ühe veikse kohvikese” tuua. Siis, kui see vana elajas raha lõhna tundis, oli ta nagu sulavõi. Nüüd oli mul oma säästudega kokku umbes kaheksakümmend kuldnat, ma läksin üliõnnelikult tuppa, pesin end ja panin nii ruttu kui sain riidesse, viskasin eidekrõnksule poole kuu üüriraha ja astusin, kohver käe otsas, sõnagi lausumata välja. Seda nägu, mis ta siis tegi, ei unusta ma eluilmaski. Ta jooksis mul kuni välisukseni kannul, koogutas tuhat korda, vabandas, hädaldas ja porises, et ma ei tohi ometi niisugune olla ja temale niisugust asja teha! Tema olevat mind alati ikka justkui oma lapseks pidanud ja nüüd tahtvat ma ühtäkki ära minna! Andsin talle hüvastijätuks küünarnukiga veel ühe tou ja kuulsin siis, kuidas ta tänitama ja kriiskama hakkas ja kogu majarahva oma kisaga kokku ajas.

Mina astusin kärmesti omnibussi ja õhtuks oli mul vaikses Josefstadti linnajaos valge ja hubane toake üüritud ning kuu aja üür ette makstud. Uus kena sinisetäpiline etamiinkleit oli mul ka ja ma läksin Steffile külla. See hea hing rõõmustas koos minuga, et ma lõpuks jälle rentslist välja sain. Ja ta lõkerdas „jootraha” ja kirjakandja „postikulude” üle nii naerda, et aina luksus. Aga temalgi polnud absoluutselt õrna aimugi, kes mulle raha saatis. Aleks ei võinud see kindlasti olla ja Steffi seda ka ei saatnud. Siis sõnas Steffi: „On ju ükskama kõik, kust see raha tuli, peaasi et ta sul olemas on! Ja nüüd proovid „Oberlechneri” kohvikus. Seal käivad alati nisukesed mehed, kes pärast tööd kohe koju ei kipu.”

Aknaalused lauad suurte klaaside taga olid täis samasuguseid linnukesi kui mina. Nad lasksid möödasammuvatel meestel end imetleda, suitsetasid ja heitsid harva pilgu tänavale. See oli justkui väljanäitus. „Oberlechneri” kohvik oli randevuukohvik ja kui mõnele mehele väljas hakkas mõni piiga eriti meeldima, astus ta sisse ja istus kõrvallauda. Siis tegi neiuke näo, nagu ei märkaks ta midagi, viskas ainult jala üle põlve ja lasi oma pahkluid ja alusseeliku pitse imetleda. Aga juttu seal ei aetud ja üksteise juurde lauda ei istutud. Muidu tuli kohe oober vahele ja teatas vastavale isikule, et sihuke asi ei ole kohvikus lubatud.

„Oberlechneris” aeti asju niimoodi: mees pilgutas väljavalitud piigale silmatorkamatult silma ja kui ta neiukesele sobilik paistis – sest sealsed plikad olid kõik „paremad”, kes igaühega ei läinud -, siis noogutas see silmapaistmatult vastu ja läks aeglaselt välja. Siis ootas ta järgmisel nurgal meest järele, see pidi enda ja preilikese eest kõrtsiarve ära maksma, läks talle järele ning siis mindi koos mõnda hotelli. Paljud plikad olid ka päeva ajaks lähedusse toa üürinud. Seda võisid nad endale lubada, sest igatahes odavad nad ei olnud: sihuke maksis oma seitse kuni kümme kuldnat ja see oli mehele juba kõrtsiarvest näha, sest mõned istusid kella kahest kuni keskööni kohvikus ning sõid ja jõid kolme eest.

Mina tahtsin end suurejooneliselt esitleda, kuid see oli rumal, sest kui ma oober Franzule laususin: „Ma tahan aknaalust kohta, sest ma ootan oma meest,” irvitas see mulle jultunult näkku ja teatas tasa: „Küll sa juba mõne leiad!”

Mind ajas vihale, kuidas ta mind näiliselt teenistusvalmilt kena aknaaluse laua juurde juhatas. Jõin oma šokolaadi ja lappasin ajalehti. Märkasin rahulolevalt, kuidas kõik mehed lokaalis vargsi minu poole sihtisid, silusid seepeale oma lipsu ja lakkusid mokki. Teised plikad saatsid mulle nii mõnegi tigeda või kadeda pilgu, aga sellest polnud mul sooja ega külma, sest eks see tuli sellest, et ma olin seal uus.

Ma polnud veel poolt tundigi kohvikus istunud, kui märkasin, et oober Franz sosistas midagi suurele kõhetule vanamehele ja osutas peaga minu poole. Mees paistis olevat kaunikesti torssis ja pahur, ta pea oli peaaegu üleni kiilas ja ta oli näost roheline, nagu oleks ta mao- või sapihaige, ning ta kandis ilmatu kõrget püstkraed. Muidu oli ta väga elegantselt ja tagasihoidlikult riides. Nüüd tegi Franz näo, nagu tahaks ta mulle uusi ajalehti tuua, ja sosistas: „Härra õuenõunik – ta istub seal peegli juures – laseb teid paluda, et ootaksite teda väljas. Teie šokolaadiga on juba kõik kombes.”

Olin uudishimulik, mida see väheke ohmu väljanägemisega vanamees minuga õieti teha tahab, tõusin kõhklemata püsti, võtsin kübara, päevavarju ja käekoti ning kõndisin tänavanurgale. Mul polnud vaja minutitki oodata. Ta kummardas jäigalt ja ulatas mulle oma kondise külma käe, kuid kübarat ei kergitanud. Siis lausus ta tasasel kohmetul häälel: „Ma otsin sekretäri, kes kirjutaks mu tähtsaid kirju!”

Ma vastasin imestunult, et ma pole kunagi midagi taolist teinud, tema aga lõikas järsult ja pahuralt vahele: „Kas te mulle sobite või mitte, seda otsustan mina!”

Astusin täielikus segaduses ta sabas, ikka sammu võrra tagapool, ta läheduses asuvasse korterisse. Ta keeras lahti kolm lukku ja seestpoolt oli uks veel raudvarvastega barrikadeeritud. See vana tohlakas pidi tõesti kaunikesti veidrik olema. Aga hirmu ma ei tundnud. Ta viis mu sõnatult oma töötuppa, mis oli peaaegu täiesti lage, ainult seintel rippus paar üleni tumedat, ilmselt igivana perekonnapilti. Ma pidin seeliku, alusseeliku ja püksikesed ära võtma, aga pluusi selga jätma. Siis ulatas ta mulle paari mustast läikivast riidest kirjutusvarrukaid ja ma pidin istet võtma väikese kirjutuslaua taga, kus tint, sulg ja paber olid rohelisele kuivatuspaberile juba valmis pandud. Tool, millel ma istusin oli lihtne korvpõhjaga puutool, mis mu paljasse tagumikku sisse lõikas, aga sest polnud suurt midagi. Ainult et selle koha peal, kuhu jäi mu pragu, oli toolipõhja auk tehtud. Vanamees kükitas mu kõrvale, nii et ta jäigad põlved naksusid, pistis oma nimetissõrme altpoolt läbi augu ja kõditas mu vitukarvu, kuid sisse ta oma sõrme igatahes ei pistnud. Nõnda mängis ta ehk oma minuti jagu ja teatas siis äkki imeliku surmtõsise häälega: „Kirjutage: Väga austatud härra riiginõunik…”

„Vabandage palun, kas „austatud” tuleb kirjutada kahe u-ga ja pehme d-ga?”

Ta ajas end vaevaliselt jalgele ja vaatas mulle rangelt otsa, justnagu õpetaja koolis. Pidin mõtlema oma paksule vaimulikule, kes mind plikast peast läbi oli tõmmanud. Tal oli just niisugune nägu, nagu tahaks ta mind kohe-kohe nahka panna. Ma surusin naeru alla ja vaatasin hirmunud näoga tema poole üles. See paistis talle roppu moodi heameelt tegevat. Ta köhatas, tõmbas oma kõhetu pea peaaegu tervenisti kõrge krae sisse ja lausus karmilt: „Korralik sekretär peab seda teadma! Tõuske püsti, ma pean teid karistama! Kuidas teie nimi üleüldse on?”

„Pepi,” kogelesin nagu kooliplika.

„Tõuske püsti, preili Josefine!”

Ma tõusin. Ta surus mu tasase oigega üle oma põlve ja lõi tillukese joonlauaga, mida ta seni selja taga oli varjanud, üsna kerge laksu vastu mu tagumikku. See tegi mulle nii palju nalja, et mul suurest sisemisest naerust pisarad silma tulid, ja kui ta mu uuesti püsti ajas, olin näost tulipunane. Too vana eesel uskus tõesti, et see tuleb valust ja häbist, ja nüüd oli mul selge pilt, mis ta tahtis. Võtsin uuesti istet ja luksatasin korra, et tal ka ometi natuke rõõmu oleks. Ta oli ümber pöördunud ja tegi oma püksiaugu lahti. Kui ta uuesti minu poole vaatas, pidin ma vaat et naerust lõhki minema, sest sihukest armetut ja halli, krimpsus ja krompsus, vana ja viletsat tila polnud ma elus enne näinud. Ta võttis oma riistanatukese kahe sõrme vahele ja liputas siia-sinna, jäi siis hetkeks mõttesse, nuuskas pikalt ja põhjalikult nina ning lausus: „Kirjutage edasi: Vaadanud läbi aktid…”

„Vabandage palun, kas „aktid” kirjutatakse kahe k-ga?”

Sel korral tõstis ta mu kohe ise üles ja ma sain kaks kerget laksu, ühe paremale ja teise vasakule. Kirjutasime sedasi võib-olla oma veerand tundi, aga saime ainult paar rida, sest ma pidin iga hetk püsti kargama, et oma karistus kätte saada, iga korraga üks laks rohkem. Need ei teinud aga vähimatki valu, tagumik ei läinud isegi kordagi punasekski. Siiski tegin näo, nagu tunneksin ta ees kohutavat hirmu, ja kui ta oli mind mõned korrad löönud ning mu tisse oma põlvedel tundnud, hakkas ta armetu tila ometi vähe kerkima, aga jäi ikka allapoole looka nagu sarvesai.

Ma ei istunudki enam õieti toolile, teesklesin päris lolli ja küsisin pea iga sõna puhul, kuidas seda kirjutada, isegi kui ma seda une pealt ka oleksin teadnud. Ta nägu läks iga korraga aina karmimaks ja tõmbus aina rohkem kipra, aga tegelikult tegi kogu see lugu talle hirmsal kombel rõõmu. Kui ta siis lõpuks veel ühe lollaka sõna dikteeris ja mind jälle üle oma põlve tahtis painutada, ajas ta sarvesai ennast korraks peaaegu päris püsti, tõmbles korra ja vajus kokku, ilma et tilkagi seemet oleks tulnud. Siis lasi ta mind kiiruga lahti, keeras selja ja sel ajal, kui ta oma püksiaugu kallal kohmitses, pobises ta üleni kahvatudes: „Pardon.”

Siis pidin ma küll jälle naerust lõhkema, ent keerasin ruttu ümber ja panin käed näo ette. See oli ju seesama pooletoobine õuenõunik, kellega Steffigi oli jännanud ja kellest ta mulle ükskord jutustas. Niisiis olin minagi nüüd õuenõunik Pardoni juures. Ma naersin nii, et õlad vappusid ja kurgus kõõksus. Tema aga uskus – nii loll võib ainult mees olla -, et nutan suurest valust. Siis tõi ta mingi märja rätiku, jahutas sellega mu peput ning ütles täiesti tõsiselt ja kaastundlikult: „Mul on väga kahju, preili Josefine! Aga karistama peab!”

Siis tohtisin ennast riidesse panna, ta andis mulle kinnise valge ümbriku ja saatis mu ukseni: „Me jätkame oma diktaati teisipäeval, preili Josefine!”

Ma tegin kiirustades häbeliku kniksu aga ta jõudis veel karmil häälel toriseda: „Aga punkt kell neli, häda teile, kui te kas või minuti hiljaks jääte!”

Siis olin juba uksest väljas ja jooksin esimesele korrusele. Ümbrikus oli kaks kümnelist ja see oli hiigla tore. Kõigepealt istusin aknalauale ja naersin end korralikult tühjaks. Olin istunud just majahoidja korteriukse kõrvale ja see pidi mu kõkutamist ja itsitamist kuulnud olema, sest äkki läks uks irvakile ja ukse vahele ilmus kellegi sassis peakolu. Tal olid väikesed vesised silmad, püstine punane nina ja kõrge laup, ning ma nägin kohe ära, et majahoidja oli bööm.

„Mis teie seal teete? Vaadake et minema saate!”

„Nonoh, inimene tohib siin ometi väheke istuda!”

„Ei, ei tohi mitte. Lõkerdab nii, et terve maja jooseb kokku. Eks olid kindlaste selle ogara õuenõuniku juures?”

Mina ei saanud suure naeru pärast sõnagi suust, ainult noogutada sain.

„Ega sest suurt asja põle. Ää tee väljagi, kui tahad korralikku nussi saada, tule minu juure!”

Juba oli ta mul varrukast kinni ja sees ma olingi, majahoidjakorteris. See oli rõske ja pime ja seal haises roppu moodi. Enne kui ma arugi sain, mis toimub, oli ta mu juba sohvale pikali paisanud – see oli nii vana ja ära vajunud, et kui ma sinna pikali langesin, kostis põrgulik kääksatus ja vedrud tungisid mulle selga. Ma panin sõrme huultele, et ta nii hirmsat lärmi ei teeks, tema aga lõi ainult käega ja viskas ennast mulle otsa. Ta oli nii ärevuses, et torkis oma böömi londiga suurest erutusest aina mööda, ja viina järgi haises ta ka.

Mul oli juba ka paremaid mehi otsas olnud, aga vahel peab ka sihukestel endale taha panna laskma, sest meiesugustel võib alati tarvis minna mehi, kes sust ka midagi peavad. Ja see oli veel pealegi majahoidja – kui ma sihukese endale ilusti peale lasen, tohin juba kindla peale ka öösi üles oma põrunud õuenõuniku juurde minna. Iga purjus katse ajal mu kõhtu sisse saada oigas, kriiksus ja kääksus vana sohva nagu kurjast vaimust vaevatud ja et asi kiiremini ära ajada, tõstsin oma hargivahe natuke ülespoole ja ajasin ta majahoidjavorsti niiviisi ise endale sisse. Samal ajal, kui ta kiiresti ja kindlalt, kuid vaikselt nikkuma hakkas, pudistas ta mulle kõrva: „Põle vaja karta, südameke, mo eit peseb kõrval pesu, terve päe juba.”

Kuulsin tõepoolest kõrvalruumist, kuidas majahoidja naine kolistas ja pladistas nagu põrguline ja sel ajal, kui ta seal vaeva nägi, lasi ta mees elul hea maitsta ning mina pidin kõik kenasti ära kannatama.

„Sedasi, sedasi neh… küll on ea meel… to je tak… et mosugune ka sihukest saab… mo eit on üks igavene kusekott… laseb ainult pühade aal peale ja siis tuleb ka iga korra pealt titt… neli tattnina on juba… ah sa raks… küll sina aga oskad… natike veel nikkuda… issa rist, on aga taguots… kõva, nigu rauast… see on kõikse parem… ja mo jägu passib iluste sisse… so-ooooh, nüid kohe tuleb… aaaah… böööh!”

Siis sain nii vägeva klistiiri prakku, et aina lirtsus! Ja kogu see lugu pakkus mulle tõesti suurt lõbu. Ta loivas tasa kapi juurde, avas kääksuva ukse ja soris kõiksugu krempli vahel. Siis tõmbas ta ühest räpasest sukast kuldnalise välja ja andis selle mulle, tänutäheks. Seda polnud ma sugugi oodanud.

„Sedasi, südameke… nii kenal plikal läheb kõiksugu nasvärki tarvis… jessas, kui mo vanaeit ainult midagist teada ei saa… aga oskad iluste… ei tohi ometi ilma jääda… no sedasi, tasugu sulle jumal, kullake… servus, nazdar!”

Sel majahoidjal polnud tõesti väga vigagi. Kui igaüks annaks nii palju, kui ta saab! Isegi kui ollakse „parem”, ei tohi ometi midagi tuulde lasta.

Selle kuldna sai Franz kohvikus jootrahaks. Ta peitis selle kiiruga taskusse ja pomises võltsilt: „Aga südameke, see ei old ju ometi sedaviisi mõeldud. Ühele daamele tehakse ju ometigi ea meelega meeleead.” Ta kõditas mind randmest ja ma sain vihaseks: Koristage oma käpad ära! Sihukest asja ma ei salli. Mis te endale lubate!” Ta irvitas jultunult ja salakavalat: „Nonoh, printsess, vana Franz võib omale ikke ühte ja teist lubada!”

See Franz oli mulle esimesest silmapilgust peale vastik tundunud, väike ja rasvane ja kahvatu oli ta ja tal oli kuidagi kiivas nägu. Tema aga triivis alalõpmata just minu isteplatsi ümber ja üritas aina juttu teha. Ma tõrjusin ta nii palju kui sain eemale, kuid andsin talle alati kõige pealt, mis ma teenisin, kuldna jootraha. Aga ükskord sai ta ikkagi mu käest ühe lataka vastu kõrvu, kui ma läksin tualetti, mis asus kohe meeste oma kõrval.

Tualetimutti ei olnud parasjagu kohal ja kui ma tahtsin ukse kinni panna, pistis Franz, kes oli mulle järele hiilinud, jala ukse vahele. Ta oli oma munni välja võtnud, tegi mulle häbematult silma ja ütles: „Olen ma sind juba sellele ärrale esitlend või? Ta tahaks sinuga juba ammugist tuttavaks saada! Jämedavõitu ta ju on, aga muidu päris easte säilind!”

Mul läks kops üle maksa ja ma andsin ooberile sihukese kõrvakiilu et laksus ja teise nätaka andsin talle kõhtu, nii et ta kaks meetrit eemale lendas. Ta läks näost surnukahvatuks ja tõmbas silmad vidukile. Aga siis oli ta kohe jälle täiesti rahu ise, irvitas, rähmas oma armetu fraki tolmust puhtaks ja lausus räpakalt: „…siis sedasi rusikatega.”

Ma olin vihane kui kurat, aga veidi hirm oli mul ka, ei tea isegi, miks. Aga paistis, et ta ei ole pika vihaga, sest juba järgmisel päeval muretses ta mulle kaks kundet. Rasvas, mitte enam parimas nooruses mehed, kes tihti kohvikus käisid ja kõik plikad üksteise järel ette võtsid. Üks nägi välja nagu üleöö rikkaks saanud vanaätt, teine nagu hiljaaegu maalt tulnud untsantsakas ja jutt oli tal ka päris maamehe moodi. Võtsime kolme peale toa hotellis, kus kõik näisid kahte paksu hästi tundvat, sest kui ma tahtsin oma võõrustajate selja taga tuppa lipsata, pilgutas kena toatüdruk, keda üks meestest oli äsja tissist näpistanud, mulle lõbusasti silma ja sosistas: „Soovin õnne, preili, see on mõnus ots!”

(Järgneb)