12. osa

53 minutit lugemist

Sõidu lõpuni jäigi minu tagapool siis üksnes Lechneri meelevalda. Kui ta aga üritas tasakesi mu seelikuserva üle põlve kergitada, andsin talle laksu käe pihta. Võõras võis kergesti meie sõiduriista sisse vaadata, väljas polnud veel pime. Ühel tillukesel kõrvaltänaval pidime peatuma, et läbi lasta naisterahvast, kel oli käekõrval väike lapsuke, teises käes aga suur turukott. Ma tundsin ta otsekohe ära – see oli mu kunagine kooliõde Mizzi Andermayer, kes samuti oli meie vaimulikuga keppi teinud. Kavatsesin talle just päikesevarjuga vehkides tervituse hõigata, kui Aleks mind takistas, öeldes, et daamiliku käitumise juurde üle tänava hüüdmine kuidagi ei kõlba. Üle õla lehvitasin talle ikkagi ja üllatusest jäi tal suu lahti.

„Hauer-Resli“ juures käis tõeline möll ja kõik kohad olid muidugi hõivatud. Aga üks väike tüse jooksupoiss, kes värava juures vahti pidas, tormas kohe majja, kui oli meie sõidukid ära tundnud. Ja kui me siis ukse ees peatusime, tuli Resl ise koos moosekantidega välja meid tervitama. Aleks oli siin külalisena lugupeetud ja hinnatud mees. Moosekandid mängisid meie auks tušši. Aleks jagas tervitusi, justkui oleks ta mõni ertshertsog, ning riivas möödudes perenaise valget põlleesist. Too tegi näo, nagu poleks seda märganud ning kõigele krooniks juhatati meid üle terve peoplatsi oleandripõõsastega ümbritsetud meeldiva väikese aiamajakese juurde, mis oli just meie tarbeks reserveeritud. Võttis kenakesti aega, kuni jõudsime ennast mõnusalt istuma seada. Pillimehed seisid ukse ees ja mängisid Aleksi lemmikmeloodiat: „Issand jumal on loonud veini ja naised“.

Läksin koos Steffiga kemmergusse ja seal näitas ta mulle oma ilusat ümmargust tagumikku, mis oli juba üleni siniseid plekke täis. Nii kõvasti olid Wambacher ja Biraecker ta juba käsile võtnud. Ka mina olin veidi sinine, aga me trööstisime teineteist, teades, et täna läheb asi veel hoopis hullemaks. Kui tagasi jõudsime, põlesid laudadel juba tuulekindlad küünlad ning härrad olid meie jaoks mugavad istmed paika seadnud. Nüüd istus Steffi Aleksi ja Lechneri vahele, mina aga Wambacheri ja Birneckeri juurde. Mehed näisid olevat nõnda kokku leppinud ja nii sobis ka meile, sest ka armatsemise juures pole väike vaheldus teps mitte kahjulik.

Nägus perenaine kummardus parajasti üle laua ja pidas Aleksiga nõu, millist veini peaks meile toodama. Ta oli suurekasvuline lopsakas blondiin, blondide juuksekiharate ning juba tillukese lõualotiga. Tissid olid tal päratu suured ja asjalikult pingul, nii et nende peal võinuks istet võtta. Prisked rinnanibud tungisid õhukesest suvepluusist ja põlle rinnaesisest läbi. Kui ta niiviisi upakil Aleksiga rääkis, ulatusid ta rinnad peaaegu lauaplaadini ja mehed piilusid muiates ta kaelusest sisse.

„Lõpeta ometi, Resl! Ma jään sedaviisi silmist pimedaks!“ nurises Lechner. Perenaine punastas veidi ja samas kadus Lechneri käsi laua alla. Kohe kiljatas perenaine summutatult ning Lechner küsis näiliselt süütul toonil: „Oi, mis ajast oled sa nii tundlikuks muutunud?“

Kohale veeres sama uhke troska, millega olime siia sõitnud ja lauale kanti terve praetud hani, lisaks vorstikesi, suitsuvorsti ja sinki – kõik minu Aleksi lihakarnist. Pluss suured taldrikud koduse retsepti järgi valmistatud tordikestega; mitu sädelevat, vähemalt liitrist veinipudelit. Me ei kujutlenud, kuidas suudame kogu selle kraami nahka pista. Laudade vahel oma kaupa müütav külamees peatus korraks meie juures ja kõverdas nägu seda küllust nähes. Wambacher haaras meile korvist lõigu salaamivorsti ja tasus mehele viiekuldnalise paberrahaga.

Istusime nüüd päris kenasti ja tihedasti koos ümmarguse laua ümber, mehed hoidsid meil puusade ümbert kinni ja kõditasid. Vein voolas lausa märkamatult, küünlavalgus väreles. Biraecker kallas mulle sisse ühe klaasitäie teise järel. Olin juba veidi vintis, kuid tundsin ennast nii hästi kui ei iial varem. Ikka ja jälle kõndis Resl meie laua juurest mööda, küsides, kas meil äkki millestki puudust pole. Meil oli kõik olemas, aga ta ise näis midagi vajavat, sest seadis ennast ikka usalduslikult meeste lähedusse. Kui ta siis äkki minema kiirustas, haaras keegi ta seelikuservast nõnda, et seelik kerkis poole reieni ja selle all võis näha kaht jämedat, kuid hästi vormitud kintsu. Ta kandis pikki ja kõrgele ulatuvaid musti sukki, punaste sukapaeltega. Alati kui mõni meestest teda krabas, kiljatas ta ning astus laua juurde tagasi, et „nurjatule“ väike laks käe pihta anda.

Kord vajus ta oma kahe hiigeltissiga Birneckerile nõnda peale, et selle nägu täitsa ära kadus. „Jeesus, nüüd ma lämbun ära!“ ähkis mees. Resl hoolitses hästi selles eest, et mehed tiiraseks läheksid ja veiniauru all olime juba niigi.

Pimedus oli maad võtmas. Pikkamisi hakkasid naabrid mu riiete kallal tegutsema, sikutasid seelikut ning kollasest siidist alusseelikut aegamisi nii paremale kui vasakule ja ühtlasi üle põlvede ülespoole. Wambacher pomises mulle kõrva, et tahab vaid veenduda, kas mul on ka nii kenad sukapaelad nagu Reslil. Ta niisked käed libisesid üha kõrgemale. Birnecker proovis kätt mu reite vahele pista, aga ma surusin jalad kokku. Kes kannatab, see kaua elab! Aga kui moosekandid parajasti järjekordset pidulikku marsiviisi alustasid, nõjatusin tahapoole ning lasksin käed lauale langeda, nagu oleks mul äkki halb hakanud. Seejärel võtsin laua all mõlema naabri püksiaugust kinni ja surusin nende kenad pikad vändad aegamisi alla, kuni vesti alumise servani.

Wambacheri püksid tegin ise lahti, Birneckeriga oli raskem, sest ta istus minust vasakul. Lõpuks avas ta ise nööbid, ja see võttis tal aega, sest ta käed olid juba veidi ebakindlaks muutunud. Kaks lausa hõõguvkuuma lonti oli mul nüüd peos: Wambacheri oma jäme ja kare, seenetaoliselt laia peaga; Birneckeri oma oli seevastu pikk ja peenike ning üsna libe, kuna ühe sahmaka oli ta juba püksi lahti päästnud, aga sellele vaatamata tuli kohe ka teine pauk päris hästi takkajärele. Nõnda ma siis alustasin üsna aeglaselt ja muusikaga ühes taktis hõõrumist. Wambacher küsis ebakindlalt: „Jah, aga mida teeb pärast seda preili enda pepuke?“

„Seenesousti!“ ei jäänud ma vastust võlgu. Mehed punastasid märgatavalt ja tõmbusid nagu väheke tagasi. Tundsin end väga hästi. Lausa jumalik, kuidas kaks lonti mu kätes tantsisid ja tõmblesid. Aeglaselt ja kindlalt tõmbasin neil eesnaha lõpuni peale, nii et iga kord tundsin sõrmede all tillukest nahavoldikest üle otsa ulatamas. Nahka tagasi venitades kõditasin neid väikese sõrmega peakese juurest. Wambacheril läks kõigepealt lahti, sealt tuli aga vaid paar kummitaoliselt venivat tilka. Ta tõstis veiniklaasi huultele ja pomises nagu sinna sisse: „Sellise kuumaga ei jätku vett ka minu seenemehikese jaoks!“

Kohe seejärel lõpetas ka Birnecker, kes pritsis palju rohkem. Tundsin tillukest sooja ojakest läbi sõrmede voolamas. Mehed seadsid laua all oma püksid taas korda, kuigi kedagi polnud vahtimas. Minu lihunik ja Lechner olid ametis Steffiga. Tegin nagu oleksin tublisti vinti jäänud ja ütlesin, et soovin natuke kõndima minna. Trügisin teistest mööda, mehed aga püüdsid mind põlvedega püüda. Minu seelikud olid kõditamisest veel pooleldi ripakil ja kui ma möödusin Aleksist, näpistas ta mind tagumikust.

Asusin ringkäigule ümber suure veiniaia plangutagust. Teed ääristasid kõrged põõsad, oli üsna vaikne ja pime. Jõudsin paika, kus teisel pool planku pidi seisma meie aiamajake. Kuulasin Steffi naeru, kui Aleks parajasti üht rasvast anekdooti jutustas. Äkki märkasin enda kõrval üht tihedalt vastu planku liibunud inimsiluetti. See oli meid kohaletoimetanud voorimees. Ta kuulas muusikat ning püüdis ilmselt ka majakeses räägitavat pealt kuulata. Sealjuures hoidis ta oma vänta peos ja nühkis seda lausa metsikus tempos. Nii võttis temagi omal moel peost osa. Mind märgates ta veidi kohkus, jättis oma poolpehme riista aga rahulikult ripakile.

„Kas armuline proua siis ei tahagi teiste härraste juures olla. Paistab üsna lõbus seltskond olevat!“ sõnas ta naeratades.

„Mul pea veidi valutab!“ vastasin.

„Sel poisil siin on alles õige peavalu!“ ütles kutsar ja osutas näpuga oma türapea suunas. Kohe seejärel haaras ta mul puusadest, painutas mind tahapoole ja auru all nagu ma olin, lasksin ennast rohu sisse pikali panna, tema muidugi minu peal. Üks-kaks-kolm oligi kaunis voorimehevänt mul juba sees. Mulle tegi nalja just Aleksi seljataga ka usinale kutsarile midagi pakkuda. Ta oli lihtne mees nagu minu vennad ja teisedki meie maja inimesed ning tahtis ometi kord midagi teisemat saada. Ma ei üritanudki vastupanu ja ta näis õnnelikuna: „Nii on hea… hoia ainult oma pissu niimoodi… Aah!… Päris kare teine seestpoolt… Ja hammustab nagu puudlikoerake… Härra abikaasal peab küll kena elu olema… Nii on hea… Ainult liiguta natuke… Üks kord kõrvalt võtta ei tähenda veel midagi… Eks ole, see läheb sügavale… Sina kiisuke, sina pisike… Issver, see on juba päris märg… Aah, vuuhh!… Ei pea alati rikas mees olema… Meie, hobusemehed, tunneme kah asja… No nüüd… No nüüd… Kergita natuke persekest!… Ooh!“

Sel hetkel tundsin ta seemnepurset, kuuma ning äkilist. See mõjus nagu püssipauk. Ta aitas mul tõusta, ma sättisin seelikuid, tema aga vajutas taas pähe oma läikiva silindri, mis samuti rohus oli vedelnud. Lehvitasin talle üle õla, tema kergitas lustakalt kaabut ja hüüdis summutatud häälel: „Suudlen kätt, jumala nimel, soovin peole ilusat jätku!“

Kui ülejäänud seltskonna juurde tagasi jõudsin, olid kõik juba kõvasti täis ja kisasid läbisegi. Steffi pluus oli eest täiesti lahti, oma prossi oli ta maha pillanud ja üritas seda nüüd laua alt otsida. Lechner väitis, et tahab teda aidata, võttis kupli alt ühe küünla ja hoidis seda parema käega laua all, toetudes vasakuga laua servale. Steffi ronis laua alla ja kihistas seal naerda. Korra näpistas ta mind nii valusasti kintsust, et tahtsin üles hüpata, aga ta hoidis mind altpoolt kinni ja kui ma laua alla vaatasin, taipasin kohe, kui kaugele on asi jõudnud. Steffi lösutas seal käpuli maas, seelikud ristluudeni kokkuveetud, Lechner aga liigutas juba poolpehmeks sulanud küünlaotsa ta tagumikus edasi-tagasi, nii et Steffi tiiraselt hambaid kiristas. Kohe tundsin minagi uut tahtmist, aga kahe daami jaoks seal laua all ruumi ei jätkunud. Nõnda siis tegin näo, nagu tahaksin midagi oma sukapaelte kallal õiendada ja vaatasin vähemalt pealt.

Steffil hakkas just lahti minema ja et Lechner kõigutas ennast nii koomiliselt siia-sinna, siis Birnecker küsis: „Mis sind selle küünlajupi juures nii hirmsasti erutab?“

Steffi pööras silmad pahupidi, heitis pea kuklasse ja vaatas otse minu lihuniku laialiaetud jämedate reite vahele, kus pingul püksiaugu eest nööbid lausa ähvardasid ära lennata. Silmapilgu vältel rebis ta nööbid lahti ja Aleksi vänt hüppas talle suhu. Steffi lakkus ja lutsus ja matsutas. Seda kõike oli aga ülal vaevalt kuulda, kuna Aleks ja Wambacher pajatasid vahetpidamata anekdoote.

Ma jäin rahulikult istuma. Wambacher ja Birnecker pidid mind peaaegu laiaks litsuma, nii tihedalt istusime nüüd koos. Et säästa oma üska liigsest survest, olin ta istudes hästi jalgade vahele peitnud. Nii sai Birnecker kõditada parema käega vaid mu pepuprao ülaosa, samal ajal kui Wambacher käperdas mu vasakut tissi nii tugevalt, et nibu lausa kõrbes.

Tahtsin lõpuks minagi oma osa kätte saada, aga selleni näis kuluvat lausa igavik, kuni viimaks ometi minu Aleks teisel pool lauda läks näost veel punasemaks, rüüpas lonksu veini ja tõmbus korraks kägarasse. Vaba vasaku käega patsutas Lechner talle selga ja ütles: „Nonoh, kas mõtled alati köhima hakata, kui sul lahti läheb!“ Steffi ronis laua alt välja üleni higisena, naerupisarad silmis ja sõnas: „Kui see prossi otsimine ometi poleks nii pingutav!“

Nüüd ronisin mina laua alla, kükitasin ja võtsin suhu Wambacheri riista, mis oli vahepeal taas kõvaks läinud. Pihku võtsin aga Birneckeri londi, mis – tõsi küll – oli veel ripakil, ent võisin temale siiski lootma jääda. Lechner pistis korraks pea laua alla ja palus: „Pepuke, eks ole, teed mulle ka ära. Ma pole veel miskit saanud!“

See osutus üsna raskeks, sest pidin tema rahuldamiseks töötama tagantkätt. Ta riist tõmbles nii, et tundus, nagu hoiaksin peos elavat madu. Kõditasin keeleotsaga Wambacheri hiiglaslikku türapead ja tõmbasin siis terve riista suhu, hakates nagu peanoogutusi tegema. Võtsin koos eesnahaga. Selle nõksuga olin Aleksi kogu aeg tiiraseks ajanud. Kaht ülejäänud riista hõõrusin üsna aeglaselt ja mul oli kahju, et mul polnud kuklas teist silmapaari, millega oleksin võinud ka Lechneri vänta näha. Tal näis see üsna mõnus olevat, sest ühtäkki tundsin õlgade vahel kuuma purset. Lechneril läks nii hoogsalt, et ta pritsis täis terve mu pluusi seljataguse. Eestpoolt aga nirises Birneckeri laadung mul mööda käsivart kuni küünarnukini, ja kuna ka minu väike pissu nüüd erutusest märjaks läks, siis samast erutusest hammustasin äkki Wambacherit. Ta pressis oma reied nii tugevasti kokku, et mu vaene pealuu nende vahel lausa ragises. „Oi põrguline! Koerad lippavad siin laua all ringi, üks hammustas munni!“

„Oleks sul vaesekesel rohkem selliseid koerakesi!“ irvitas Aleks ja kõik naersid valjult. Kummardusin Wambacherile lähemale, sest nüüd läks tal ilusasti lahti. Seejärel istusime kõik taas kenasti laua taga, võrdlemisi väsinult, aga heas tujus. Resl tuli meie juurde, lehvitas seelikuid ja pilgutas ripsmeid ning sõnas nurruva kassi toonil: „Nii, härrased! Siin tuleb nüüd lõpetada, aga loomulikult on meil teie jaoks eraldi tuba sisse seatud.“

Just see ekstratuba tundus minu jaoks eriti põnev, sest nii mõnigi kord oli Aleks teinud selle kohta paljuütlevaid vihjeid. Resli järel astusime läbi nüüd juba üsna tühjaks jäänud veiniaia ja nägime vaeva enam-vähem sirge rühi säilitamisega. Meie erituba oli heledasti valgustatud, rullkardinad alla lastud. Toa keskel asetses pikk katmata laud, ühes nurgas aga veel üks väike laud kõikvõimalike suupistetega ning mõned pudelid punast Vöslaueri veini. Vaevalt jõudsime kõik siseneda, kui Aleks, ise näost juba lausa sinine, krahmas kenal perenaisel nii kõvasti tissidest, et tolle põllepaelad rebenesid. Resl itsitas ja kriiskas: „Oh, Jeesuke! Härra von Fehringer, mida te ometi teete! Mida peab teie noorik nüüd minust arvama?“

„Ah Peperl? Ta pole niisugune, ta ise tõmbab ka mõnel teisel mehel tilgakese välja!“ Selles asjas oli Aleksil muidugi õigus ja lisaks olin ammu märganud, et Aleksil tolle priske kõrtsimamsliga küllalt sageli nii miskitki on juba olnud. Aleks sakutas teda rindadest siia-sinna, surus oma kõhu vastu naise täidlast tagumikku ja lükkas ta viimaks poolupakile laua kohale.

„Tooge moosekandid ja Wetti siia!“ kriiskas perenaine ja hööritas oma valget tagumikku, et Aleks kohe sisse ei pääseks ning veel tiirasemaks läheks. Juba tulidki neli pillimeest viiuli, klarneti, kitarri ja lõõtspilliga. Nad tervitasid viisakalt, öeldes: „Kui härrased lubavad, teeksime siin natuke muusikat!“

„Milles küsimus?“ turtsus Aleks. „Küll teile juba makstakse!“

Ka mainitud Wetti jõudis kohale. Resl esitles teda kui oma nõbu, aga härrad muigasid, kui Wetti tegi kniksu nagu väike plika. Ta oli küllaltki vilunud, ja hakkas vastu vaid moepärast, kui Lechner, kellele ta näis eriti meeldivat, asus teda laua ligi suruma. Wetti sättis ennast Resli kõrvale ja viskas hästiomandatud liigutusega kitlihõlmad üles. Lechneril oli juba kõva, aga Aleks röögatas: „Jäta järele! Ei anta sulle siin mingit edumaad!“

Lechner jorises vastu, tõmbus korraks tagasi, aga kiskus oma Wettil vähemalt rinnad paljaks. Need olid suured ja pruunika jumega, veidi lotendavad tissid, mis paraku näisid Lechnerile just meeldivatki, sest ta nagu kaalus neid peos ja silitas pruunid nibud kenasti kikki. Wetti sulges silmad ja mängis taas häbelikku. Nüüd kummardusin ka mina ja Steffi laua kohale. Birnecker astus minu selja taha, Wambacher läks Steffi juurde.

„Laske käia! Muusikat!“ – kamandus tuli Aleksilt. Niisiis pidi neli pillimeest laua teises otsas ennast sisse seadma. Mehed ei teinud teist nägugi, küllap olid nad juba harjunud sedasorti tantsudele saateks mängima. „Täägid püssi otsa!“ käsutas taas Aleks, kes käitus täna nagu ehtne saksa kapral. Moosekandid astusid teisel pool lauda lähemale. Resl haaras lõõtspillimängija lühikesest punasest riistast. Wetti, keda Lechner juba tagantpoolt töötles, võttis kinni viiuldajast, mulle jäi klarnetisti makaron ja Steffi hakkas hõõruma kitarristi.

„On nüüd kõigil sees?“

„Jaaa!“ vastasime kooris.

„Radetzky marsiga saate hakkama?“ päris Aleks, kelle hääl kippus nüüd katkema, sest teda oli vallanud tiirane ootusärevus enne kena ja kopsaka Resli kallale asumist. „Las käia! Vaadake ainult, et kapell taktist välja ei lähe!“

Järgnes kõige toredam nikupidu, mida ma eales olen kogenud. Kaheksa meest seisid nägupidi vastastikku, iga paari vahel üks naisterahvas. Seega said kaksteist inimest korraga oma naudingu kätte. Pillihääled, laua nägin, millele me kõik toetusime, kepitegijate hüüded, oiged, kõlvatud naljad, see kõik sünnitas põrgulärmi.

„Kõvemini, Aleks… kõvemini… ah, pole veel asja unustanud… Vesimärg on see pragu… Veel kenasti sügavamale!… Hhhhh!… Nussimine pole patt!… Ei, külm mul ei ole… Äh, tissid sul nagu moosikausid!… Siit karvadest ma läbi ei pääse!… On sel Wettil aga karvane vitt, nagu karul!… Veidi kõvemini, aga ära rebi!… Seisa paigal, küll ma liigutan, selleks ta mul on!… Kuidas see lurtsub, see magus vituke!… On aga sinul üks juurikas!… Jeesus, see lööb ju lõhki!… Oohh! Hhhh!… Ei, ei! Nüüd, nüüd!… Jumala pärast, ma lähen kohe segaseks!… Nagu tungraud!… Mul jookseb juba üle ääre!… Kas tunned seda nuudlit?…“ Ja nõnda ikka läbisegi edasi. Aleksil, Birneckeril ja Wambacheril põrus lahti peaaegu üheaegselt. Wambacheril tuli vaid paar tilka, ta oli täna tublisti Vaeva näinud. Aga jätkus juba sellestki tundest, mida tekitas tema seenekübar prao vahel ja ta aitas sõrmedega veel usinasti kaasa. Resl toetus lauale ja hingeldas, Aleksilt saadud õnnistus tilkus ta ilusatele mustadele sukkadele. Resl ise polnud aga vist veel lõpetanud, sest kõditas ühe käega oma tulipunaseid nibusid, teisega hõõrus oma täitmatuna näivat praovahet, nii et tihedad pruunid karvad krudisesid.

„Vaata nüüd seda Tonit! Sellel sellil on midagi erilist!“ Aleks, kellel püsis veel pooleldi kõva, oli naerust kõveras. Kepimeister Lechner-Toni oli Wettile tahapaneku ajal oma Virgima sigari suhu jätnud. Tüdruku tagumikku surus ta tihedasti enda vastu, liigutas vänta edasi-tagasi ja ringiratast, aga tüdruku ülakeha ei puudutanud. Sealjuures pahvis ta aeg-ajalt suunurkadest mõnusaid suitsurõngaid. Ühtäkki pillas ta aga sigari suust ja röögatas – nii vägevalt läks tal lahti. Poole paugu pealt kiskus ta riista Wetti prao vahelt välja ja purskas üle laua kahe pillimehe vahelt läbi vastu seina lõpuni. „Täpselt kümnesse, Toni! See oli vast number!“

„Äh, see oli väike naljanumber!“ vastas Toni tagasihoidlikult, korjas oma Virginia maast üles ja lasi londil rahulikult tühjaks tilkuda, samal ajal ise jätkates suitsurõngaste puhumist. Me seisime või vedelesime roidunult tugitoolides, naised kohendasid sukapaelu. Steffi määris endale natuke võid prao vahele, et paremini libiseks. Alles nüüd hakkas pidu võtma õiget jumet. Pillimehed, kes siis, kui asi ogaraks kiskus, ikkagi taktist välja läksid, seisid ninapidi koos ja hõõrusid igaüks oma tilli, lastes spermal suurte latakatena lihtsalt põrandale tilkuda. Resl, kes ikka veel ähkis ja puhkis, tormas äkki lõõtsamängija juurde, kükitas maha ja haaras tumepunaselt läikiva londi suhu. Ta valis just õige momendi, sest vaevalt jõudis ta huuled türapea ümber sulgeda, kui pauk tuli ja Resl neelas kogu laadungi matsutades alla. Ta luksatas rahulolevalt, limpsis keelega huuli ja kuulutas: „Nii suures majapidamises ei tohi miskit kaduma minna!“

„Ah nii, et härra kapellmeistriga õiendad sa kah veel? Millal sa lõpuks veini hakkad kallama?“ küsis Aleks.

Samas kuulsime kolinat, klaasiklirinat ja lõpetuseks üht kõvemat mürtsatust. Sisenedes olime väikese külgukse lukustamata unustanud ja Schani (kelneriõpilase hüüdnimi Shani tähendab Viini murdes sutenöör – toimetaja märkus), väike kelneriõpilane, tuli sealtkaudu meile värsket veini tooma. Ootamatust vaatepildist jahmununa pillas ta maha terve kandiku koos pudelitega ja seisis nüüd nagu kivistunult keset suurt punast lõiku, ise samuti näost punane.

„Jeesus ja Joosep, sa õnnetu nurisünnitis, ma kisun sul pea otsast maha, kui julged midagi kobiseda!“ käratas Resl, kes perenaisena pidi ikkagi oma teenijaskonna eest vastutama. Vaene Schani aga ei teadnud, kuhu oma silmi peita – kõikjal aina tilkuvad londid, paljad tissid ja roosatavad vitud. Isegi ta laialihoiduvad kõrvad läksid punaseks ja ta suutis vaid segaselt kokutada: „Minu härrad… proua perenaine… armuline…“

Heasse tujju tõusnud Lechner aga patsutas poisikesele selga ning küsis sõbralikult: „Noh, võtab silmad kirjuks, mis?… Kas sa ise juba tunned seda värki?“

Poiss läks veel punasemaks ja hakkas peaaegu nutma, aga ei pääsenud ometi jutustamisest, kuidas oli tabanud baarimehe ja köögiplika otse teolt ning sai selle eest mitu vägevat kõrvakiilu.

„Noh, meie juures vastu kõrvu ei anta, ei pruugi väriseda, võid ka ise kaasa mängida!“ lohutas Aleks pisikest ja jätkas: „Tahad ehk ise kord peremeheks saada?“

Poiss jäi juhmilt jõllitama…

„Noh, kas sa ei tahaks ise oma kenale perenaisele korraks ära teha?“

Resl läks seepeale endast välja ja kukkus tänitama: „Kas olete päris lolliks läinud? Mina pole ülepea sihukeste naljade jaoks ja poiss pole veel leeris käinud!“ Ometi pidi ta nende sõnade juures naeru maha suruma ning hoidis kätt reetlikult oma seelikute all. Võis aimata tema tagumiku tiirase liikumise järgi, et tal oma noorima alluva vastu midagi nii väga polnudki. Wambacher ütles: „Aga Resl, üks kord on niisama hea kui veel mitte kordagi ja poiss peab ka teadma, et täna on pühapäev!“

Resl kõhistas ikka veel vaikset naeru, aga mehed kiskusid ta põlle, kerge kitli ja särgi maha. Midagi taolist olen harva näha saanud. See Resli-mutt oli võib-olla ehk mühakas, aga muidu päris vahva. Ta oli tohutu suur, täiesti valge kehaga ning oma ilmatu tagumiku ja määratute rindadega nägi ta välja nagu mõne ausamba hiigelfiguur. Wetti oli vahepeal väikese kelneri ette põlvili laskunud ning tõmbas välja ta väikese makaroni, mis aga esialgu veel ripakil tukkuma jäi. Poisil oli hirm. Steffi asus appi ja kõditas poisi mune, samal ajal kui Wetti ta türapea suhu võttis. Resli-mutt hakkas juba kannatust kaotama, aga lõpuks sai Schani munn püsti. See ei olnud kuigi pikk, aga ajas asja ära. Alasti ja väike kõva peitel püsti, ei tundnud poiss end kuigi hästi. Siis tuli Aleksil hiilgav idee: „Perenaine on poisi jaoks ometi liiga suur. See päkapikk ei ulata ju nii kõrgele!“

Ta tõi jalapingi, pani selle Resli-muti selja taha, haaras poisinatil kraest kinni ning tõstis ta ühe ropsuga pingi peale. „Sooh, ja nüüd teed oma keldrimeistrieksami!“

Resli-mutt, kellele kogu lugu suurt lõbu pakkus, küünitas oma koletute reite vahelt väikese nikumehe tilli järele ja toppis selle abivalmilt oma keldriluugist sisse. Nüüd hakkas asi poisile mekkima ja ta nussis nagu mõni täismees, endal käed suurivaevu ümber armulise proua määratu perse ulatumas.

„Oh, madonna, ta ju juba higist läbimärg,“ ütles Birnecker, haaras salvräti ja lehvitas nikuhoos Piccolole tuult. Resli-mutt itsitas, soigus ja näugus: „Küll ta juba oskab… ah, kui hea… nii noor ei ole sugugi paha… tõesti kõva… nii noore munni kohta… türapea nagu väike pähkel, aga küll ta veel õpib… lase aga ilusti sisse, päkapikk, ära sa mööda lase… mõistab küll juba… uuui, küll aga paneb… aaaaah… ära sa järele anna… juba tal tuleb… nüüd kohe… kõik vittu, päkapikk, kõik…“

Siis plagistas ta hambaid ja asi oligi ühel pool. Aleks tõstis leemendava ja tuikuva poisi uuesti alla.

„Hästi tehtud. Sinust tuleb veel korralik keldrimeister!“

Siis sai poiss veel ühe kuldna, et ta suu peaks, ning loivas minema, omadega täiesti läbi. Meie aga asusime õhtu naela ja tõmbenumbri juurde – kõige kitsamat pragu otsima. Meie, naised, pidime sealjuures selili lauale heitma ja Birnbacher surus ilusti aeglaselt igaühe prakku salaamivorsti, mis oli peaaegu niisama paks kui lapsekäsi. Resli-mutile mahtus üsna lahedalt pool vorsti sisse, nii et ta vitt ainult natuke lortsatas, ja tal paistis väheke häbi olevat.

„Nojah, eks see tuleb suurest pruukimisest,“ lohutati teda.

Siis tuli Steffi kord, kellele aga ainult pisike jupike sisse läks. Seejärel topiti tõmmu Wetti prakku jälle peaaegu pool vorsti ning siis tuli minu järjekord. Kui nad mulle selle vorstijunni sisse keerasid, tundus see esialgu päris mõnus, kuid siis tegi äkki valu ja ma surusin reied kokku, nii et vorst tükk maad eemale lendas.

„See sobib,“ teatasid mehed.

Minu lõpunumbriks valiti välja Aleks – et ta armukadedaks ei läheks, nagu ta ise ütles. Birnecker ja Wambacher haarasid mul kaenla alt kinni ja tõstsid õhku, Aleks tõmbas mul samal ajal seeliku kõhuni üles ja surus oma riista altpoolt sisse. Siis põimisin jalad ümber ta suure tagumiku ja need kaks, kes mind kaenla alt üleval hoidsid, lasksid mu madalale põranda kohale rippu. Teised kogunesid meie ümber ja vaatasid pealt. Naised ajasid jalad harki ja mehed asusid nende selja taha. Wetti taha klarnetimängija, Steffi taha lõõtsamees ja väsimatu Resli taha viiuldaja. Iga mees ajas türa sisse ja nüüd oli meil jälle neli nikkuvat paari.

„Pidage,“ hüüdis Toni, „minu olete täitsa ära unustanud! Andke siis vähemalt kitarrgi, see ju ka naine!“

Ta haaraski suure kahe kaelaga basskitarri, seadis tugitooli ja asus ise harkisjalu selle ette. Siis võttis ta kitarrikaeltest kõvasti kinni ja pistis oma munni keelte vahelt läbi kitarri kõlaauku.

„Vaata, et sa talle titte ei tee, Toni! Sellest tuleks mandoliin ja seda pole kellelegi tarvis!“

Siis hakkasid kolm paari nussima ja Birnecker ning Wambacher kiigutasid mind aeglaselt edasi-tagasi, ikka Aleksi poole, kelle türa seejuures minu praos iseenesest siia-sinna lupsu lõi. Birnecker ja Wambacher lasid laulu lahti:

„Üks, kaks, Pepi tuleb, üks, kaks, puts kui tules, üks, kaks, seeme vittu, ei sest miskit, aina niku!“

Et need kaks vaprat isandat ilma ei jääks, võtsin ma nende londid õigel ajal välja ja tõmbasin kokku, nii et kaks türapead just minu suu kohal teineteise vastu hõõrusid.

„Ära sa neid kokku lase, ega me pole mingid pederastid,“ hoiatas Birnecker.

Ma lasksin end edasi kõigutada ja hõõrusin hoolega, nii et samal hetkel, kui Aleks mulle oma sooja joa sisse purskas, sain ka ülevalt poolt topeltportsjoni suhu. Siis vaatasime kõik pealt, kuidas Toni kitarri nussis.

„Brumm, brumm… vähe kõvavõitu… tahab ta mul otsast ära näpistada… plõnn, plõnn… käib kah, tal ju vähe kogemusi… aga auk on tal ilus suur… oooh, oooh… brumm, plõnn… uiii… aaaaah, küll ta käib…!“

Ja Toni pritsis tõesti kitarri täis. Siis andis Aleks vahvale Reslile sajalise. See oli kõrtsiarve mitme korra eest ja sellest jäi veel tublisti jootrahaks üle. Wetti sai kahekümnelise, mille Toni talle tisside vahele pistis, kuid kui rahatäht sealt välja libises, keeras Toni selle kokku ja surus Wetti vitu vahele, ise lausudes: „Sooh, seal jääb ta ometi pidama!“

Kitarrimängijale andis Aleks veel ekstra sajalise – alimentideks kitarrile, nagu ta ütles.

Tagasi sõites istusime jälle samamoodi nagu tulleski. Kutsar pilgutas mulle silma, aga mina ei teinud tast väljagi. Olime kõik surmani väsinud. Ma istusin Lechneri ja Wambacheri vahel, viimane magas ja Lechner proovis mind troskateki all väheke kabistada, aga ta sai näppude pihta, sest ma olin tõesti väsinud. See-eest löödi teises troskas meie selja taga lusti edasi, seal istusid Aleks, Birnecker ja Steffi. Tänavad olid juba kaunis pimedad ja kui ma kord tagasi vaatasin, nägin selgesti, et Steffi end üles-alla hupsutas. Küllap tal oli jälle mõni laternapost sees ja ta oli võtnud nõuks koduteel pisut ratsasõitu teha.

Uinudes pidin veel vahvale Resli-mutile mõtlema. Veini kõrval võib ju ka midagi muud välja jagada ja end seejuures kaunis mõnusasti tunda. Ta oli kindla peale üsna madalat päritolu nagu minagi, ent nüüd oli ta rikas ja auväärne kõrtsimamsel, kelle ümber tiirles alati palju austajaid ning kelle kundedeks olid igati korralikud inimesed. Kui keegi oma asja hästi tunneb, ei tohi teda lihtlabaselt hooraks sõimata. Aga tema tunneb oma äri ja mõistab nalja, ning kui seda hästi osatakse, ollakse juba midagi väärt. Ma tundsin Resli ees aukartust ja oleksin ise ka hea meelega mõnda veinikõrtsi pidanud.

Järgmisel päeval pärast seda sündmusterohket veinipidu olin ma siiski veidi põdur ja väsinud, sest Aleks ja ta sõbrad olid mõistnud tõesti suurepärase peo korraldada. Õnneks oli • imeilus pühapäev ning ma laisklesin kella kaheteistkümneni voodis, puhates end korralikult välja. Lasksin eelmise öö sündmustel silme eest mööda libiseda, tihti tuli veel meenutadeski naer peale ning eriti tihti läks mõte tollele maruvahvale Resli-mutile. Võtsin nõuks kord üksinda Resli juurde sõita, et temaga lähemalt sõbraks saada ja teda pisut rääkima panna, sest tema teadis kindlasti palju kõigest sellest, millest minul aimugi polnud. Ka minul oli juba meestega päris korralikult kogemusi, aga see traksis veinikõrtsmik paistis eriti hästi vanemaid mehi tundvat ja need tahavad kindla peale hea meelega igasugu väikesi nõkse, mida muidu alles aegamööda mõistma hakatakse. Kõige parem ongi just vanemate, tõsiste härradega, sest neil on rohkem raha kui mõnel nagal ja nendega on muidu ka igatpidi mõnusam. Neil on hea meel, kui nad saavad mõne emase, kellel on hea vitt ja kes ennast enne väheke paluda laseb.

Kella kaheteistkümne paiku saabus Aleks, ennekuulmatult puhas ja korras ja pidulikult riides, silinder säramas nagu päike.

„Servus, südameke. Noh, eile oli vägev küll, eks olnd. Mis? Kipitab veel väheke? Ära tee väljagi, seda tuleb noorte piigadega ikka ette!“

Ta istus naerdes voodiservale, ajas käe teki alla ja patsutas mu põlvi. Siis näpistas ta kergelt mu reisi, kõditas mind aina ülespoole ja ütles, et tahab ainult väheke „klaverit mängida“. Mina aga teesklesin, nagu oleks mul piinlik, ja hoidsin oma klaverikaane kinni. Aleks tegi naljakas-tõsise näo: „Olgu nõnda, Peperl, mis eile juhtus, sellest me rohkem ei räägi. Tubli olid. Üks kord ei loe midagi, aga ma ei kavatse lasta endale nina alla hõõruda, et rikas Fehringer laenutab oma krapsakat kiisut välja nagu mõnda litsinahka. Sa meeldid mulle tõesti päris hästi ja ma ei keela sulle midagi, aga kui ma peaksin sulle Toni või mõne teisega peale sattuma, siis on sul lips läbi. Et see sul teada oleks!“

Mina kiirustasin muidugi oma armukadedale Aleksile kaela langema ja tuhande suudluse vahel kinnitama, et ma ei vaata kellegi teise poolegi, et temast paremat pole olemaski ning et ma annan endale väga hästi aru, mida ta mulle tähendab. See paistis talle kangesti rõõmu tegevat.

„Ahjaa, südameke, et ma ei unustaks. Väike suveniir sulle eilsest õhtust, kuna sa end nii vahvasti üleval pidasid. Tänutäheks!“

Ta otsis välja karbi, milles oli imeilus peenike kuldkett ja selle küljes rippus medaljon, väike ümmargune rubiinidega kaunistatud kuldplaat. Selle esiküljele olid graveeritud Aleksi, Lechneri, Birneckeri ja Wambacheri nimed ning tagaküljel seisis: „Ühe vägeva veinipeo mälestuseks. Raudsete Selts.“

Langesin suurest naerust polstrile tagasi, sest nimi oli tõesti hästi välja mõeldud. Aleks selgitas mulle, et nüüdsest olen ma nende lauaseltskonna täieõiguslik liige ja võin arvestada igaühega neist, kui mul ühel heal päeval kehvasti peaks minema. Siis pani ta selle imekena keti mulle ise kaela. Rubiinid sobisid minu valge nahaga oivaliselt. Ma tõusin voodis põlvili ja Aleks haakis keti kukla poolt ümber mu kaela. Mul oli seljas suure dekolteega pitssärk ja Aleks vaatas kaelaaugust sügavale sisse ning teeskles, nagu ei tahaks haak kinni jääda. Aga ta sõrmed hakkasid värisema, sest mu ümmargused tissid olid sel hommikul eelmise päeva pingutusele vaatamata eriti pringid ja värsked. Vaevalt oli haak lõpuks kinni saanud, kui ta nagu metsaline mulle peale tuli, suudles ja musutas mu selga ja mudis mu ahvatlevaid rindu, nõnda et mul oli tunne, nagu kuuleksin ma kõiki ingleid kooris laulmas.

Kõige parema meelega oleks ta kõigi oma saterkuue ja lakk-kingadega tükkis minu juurde voodisse heitnud ja oma pühapäevase hiilgenumbri ette võtnud.

„Ei, Aleks, mis siis, kui Liine sisse tuleb!“

„Ja mis siis sest, küll talgi juba teada on, kuidas seda asja aetakse!“

Aga mina ei tahtnud seda hoopiski, sest Liine oli niigi küllalt ninakas, ja niisuguse inimese teeneid kasutades peab ometi respekti säilitama.

„Oota üks silmapilk, Aleks, ega sa ilma ei jää! Oota ainult üks hetk ja kohe näitan sulle midagi, mis on tõesti väga ilus.“

Aleks jäi kannatamatult ähkides voodi ette seisma. Mina libistasin end teki seest välja ja seadsin end mõnusasti voodiservale. Surusin põlved kokku ning tema astus, jalad laiali, otse minu ette ning pigistas mu põlved oma tohutute reite vahele. Sel ajal, kui Aleks väga aeglaselt kaks suurt sinist lehvi, mis mu särki koos hoidsid, lahti sõlmis, avasin mina aeglaselt, väga aeglaselt ja mõnuga, nööp nööbi järel, tema kenasti pakatava püksiaugu. Kui kõik oli lahti, pistsin ta kasarmusse esialgu väikese sõrme ja kõditasin ta karvu. Ta soigus ja matsutas ja kui ma ta riista lõpuks välja lasksin, oli see juba nii kikkis, et lase aga olla.

„Nagu Püha Stephanuse torn,“ lausus Aleks.

Ainult et sel Stephanuse tornil oli punane pea, mis säras peaaegu sama kenasti nagu minu rubiinid. Nüüd surus Aleks minu ühte rinda ja mina ise teist, nii et nende vahele jäi ilus valge ja pehme plats kärsitu punapea jaoks ning Aleks surus oma kuuma pintsli mu rindade vahele. Ma tundsin seda oma siledal nahal kõigist soontest nii imeliselt tukslevat ja ka marus lont ise näis end vangistusele vaatamata üsna hästi tundvat. Vaba käega kõditasin õrnalt ta munakotti ja tema pressis teise käega mu pea endale vastu kõhtu. See oli väheke ebamugav, sest sel päeval kandis Aleks eriti jämedat, tuhande ripatsiga, uuriketti. Aga see oli ka hea, sest kui mu lihunik nüüd aeglaselt ja mõnuga nussima hakkas, oli mul tõesti õnnis tunne, kui ta türa alt tisside vahel otsekui maruvihas mulle näkku kargas.

Ka mina polnud rumal ja iga kord, kui hõõguv, väikese lõhekesega peake mulle näkku kihutas, tõmbasin sellest laia niiske keelega üle, aga ega see teda ei jahutanud. Ent tublist lakkumisest ja mõnest tere-tulemast-tilgast, mis Aleks välja tilgutas, muutus mu tissiorg nii mõnusasti libedaks, et see ihumine oli lausa lust. Aleks ei kiirustanud, ta muljus mu õlgu ja rindu ning oigas katkendlikult: „See… on… see… on… , hea… sa nõid, sa… ära sa… ära sa… lahti lase… ära sa… ära… ära!“

Äkki oli mul niisugune hulk kuuma spermat näos, et ma mõni hetk midagi ei näinud. See polnud muidugi mingi õnnetus, aga Aleksi ametikepp oli nii pikk, et kui ta selle siis tahtmatult tagasi tõmbas, pritsis ta mõned spermatilgad oma pungis vestiesisele. Ta puhastas seda kohta peene kölni veega, mis nüüd alati minu öökapil seisis, ning pesi siis mu pipit, mis oli samuti märjaks läinud. Seda tegi ta erilise heameelega ja tõesti väga mõnusalt. Ma langesin õdusalt selili voodile ja sulgesin sumad. Aleksi sõrmed olid nagu salaamivorstid, kuid selliste armuteenuste osutamisel oli ta osavam ja õrnem kui kõige parem ämmaemand. Kui pisut liiga palju kanget kölni vett minu tublisse prakku sattus ja ma veidi ahhetasin, lakkus Aleks ülearuse üheainsa keeletõmbega uuesti ära.

„Jumala eest, täna on kibe, eks ole!“ ütles ta heasüdamlikult.

Siis pidi ta end ümber pöörama, sest ma tahtsin vanni võtta ja end riidesse panna. Tuppa tohtis ta jääda, aga mitte ümber pöörata. Sest ma tahtsin kõike just nii teha, nagu teevad peened daamid. Ent see antsakas seadis enese niimoodi, et ta nägi kõike suurest peeglist, mille ees ma ennast pesin. Kui ma siis vees pladistasin, kuulsin äkki veidrat heli: sah…sah… sah… sah. See kostis väga tasa, aga korrapäraselt, ja siis korraga ohkas Aleks mõnust ning ma kuulsin, kuidas midagi kaks-kolm korda vaibale lirtsatas. Aleks oli minu nägusa keha nägemisest jälle kiima läinud ja oma täägile ise pühapäevase suurpuhastuse teinud. Enam ma teda enda kallale ei lasknud, sest pühapäeval peab inimene end ometi pisutki säästma. Siis sõitsime „Riedhofi“ sööma ja pärast seda läksime peaalleele patseerima.

Paar päeva hiljem pidi Aleks äriasjus Linzi ja Grazi sõitma, ja et mind mu lesepõlves lohutada, kinkis ta mulle kaks imetoredat siiditerjerit, ühe isase ja teise emase. Ma olin rõõmust päris arust ära, sest loomad olid mulle alati väga meeldinud ja juba plikast peast söötsin ma proua Reinthaleri kanaari linde. Ja nüüd oli mul ühekorraga kaks koera, nii armsad ja kenad ja nad pidasid juba ka toa puhta. Nad mõlemad olid lumivalged ja nii tiheda kasukaga, et kui tahtsin näha nende silmi, mis särasid justkui kaks väikest nööpi, pidin nende karvad silme eest tagasi lükkama. Nad olid väga lõbusad ja elavad ning pidid kindlasti roppu raha maksma. Lechner, kelle pea oli alati lollusi täis, oli emasele Putzi (saksa k. vulva, kliitor, tütarlaps – toimetaja märkus)ja isasele Hupferl (koitus) nimeks pannud. Oli tõesti vahva nende kahe koerakesega nööri otsas – mõlemal oli imeilus kellukesega kaelarihm kaelas – pargis istuda või vallidel jalutamas käia. Paljud härrad kummardasid tuhande meelitussõnaga alla koeri imetlema ja küsisid tuhat asja, aga mina käitusin alati jahedalt, sest mina pole ju ometi mingi poolsiidine nagu need koerad, kellega nad juttu ajasid.

Ühel varahommikul, kui Aleks oli juba neli päeva ära olnud, tõi jooksupoiss mulle ilmatu suure ja imeilusa punastest roosidest kimbu. Liinet ei olnud parasjagu kohal ja ma läksin ise ust avama. Kuna olin just hommikutualetiga ametis, oli mul öösärgi peal ainult kerge hommikumantel ja kui ma ukse avasin, sattusin lilledest nii vaimustusse, et ei pannud esialgu tähelegi, kuidas vaene virgats suured silmad tegi. Ent siis märkasin seda küll.

„Kellelt need lilled siis on?“

Virgats vastas kähiseval ja kogeleval häälel: „Palju terviseid ja tuhat käesuudlust härra Lechnerilt ja et kuidas armulisel proual läheb?“

Mul läks päris kenasti ja ma olin parimas tujus ning kaunikesti ülemeelik. Eks see oli muidugi tobe ja Aleksi vastu ebaõiglane, aga ma tahtsin jooksupoisile lõbusa ja toreda jootraha anda. Olin noor ja näljas ning me olime korteris üksinda ja mul oli just kange isu ühe korraliku käskjala munni järele. Aga ma pidin seda asja justkui märkamatult toimetama, sest virgats pidi uskuma jääma, et ma kepin puhtast hajameelsusest. Ma astusin tihedalt tema vastu, nii et tohutu lillepuhmas, mida ta kramplikult käes hoidis, jäi meie vahele. Siis tegin paari kiire liigutusega ta püksiaugu lahti – jumal tänatud, seda polnud mul vaja enam harjutada – ja sel ajal, kui ma nina lillepuhmasse pistsin, surusin endale allpool hoopis teise buketi sisse. Siis nuusutasin ikka ühte ja teist roosi ja nihutasin ennast sealjuures nõnda, et vapper türa minu sees iseenesest ringi kargas. Jooksupoiss läks üleni higiseks, nii et suured higipiisad ta punase vormimütsi alt alla nirisesid, ta suu oli ammuli jäänud ja ta hoidis lillekimpu ikka veel kõvasti peos. Ma haarasin ta paliturevääridest kinni ja uhasin nii, nagu mulle mõnusam tundus. Ta ise oli nii rabatud ja segaduses, et ei teinud ühtegi liigutust, ainult kordas ikka ja jälle: „Tuhat käesuudlust… käe… suudlust… suudlust…“

Siis tundsin endas tema sooja juga ja haarasin kimbu enda kätte. Tema koperdas otsekui jommispäi uksest välja ja mina tõmbasin tema selja taga ust kinni lüües oma hommikumantli uuesti eest kokku.

Kokku oli kogu lugu kestnud vaevalt minuti ja see oli kindla peale parim jootraha, mis käskjalg kunagi saanud oli. Aga mõne etteheite tegin ma endale pärast ometi, sest nii kergemeelne ei tohiks ikkagi olla. Üks kord pole küll teab mis patt, aga kui käskjalg ei märka suud pidada, võib asi kergesti Lechneri ja Aleksi kõrvu ulatuda ja siis olen ma omadega sees.

Eks Lechner isegi oleks mu hea meelega läbi tõmmanud, sest asja eest teist takka ei saada keegi nii ilusaid lilli. Aga Aleksi parima sõbraga – see oleks olnud juba liig mis liig. Ent kihu oli ometi suur, seda tundsin ma õhtupoolikul sohval pikutades ja sigaretti suitsetades. Seda tegin ma ainult siis, kui mul igav oli, muidu suitsetamine mulle eriti ei istunud. Oli palav päev, aga kardinad olid ees ning toas oli mõnusasti jahe ja poolhämar. Mu jalgade juures magav Hupferl ärkas üles, aevastas korra ja asus siis mu kergete tuhvlitega mängima. Ma kõditasin teda varvastega kõhu alt ja ta tõmbas küüru selga nagu mõni kass ning vidutas suurest mõnust silmi. Küllap temagi üht-teist tahtis. Siis tuli mul hea mõte, ma tõmbasin hommikumantli ja särgi üles, ajasin jalad laiali ja ootasin, mis edasi saab. Suures hädas sööb vanakurat kärbseidki! Hupferl nuuskis ettevaatlikult mu pikki siidsukki ja aevastas, sest sukad olid lõhnastatud.

„Noh, otsi ilusti hiirekest! Kus on hiireke?“

Hupferl nuuskis mind kuni üles sukapaelteni, hakkas saba liputama ja jõudis siis palja ihuni. Tema väikese jaheda ninaotsa puudutus oli väga meeldiv ja kõditas nii mõnusasti. Aegamisi jõudis ta mu jalgevahesse ja äkki hakkas asi teda huvitama.

„Kus on hiireke? Otsi hiirekest!“

Siis tahtis ta oma väikese käpaga „hiirekesest“ kinni krabada – mu tumedad karvad lõhnasid nii hästi –, aga mina võtsin ta pea ja surusin selle otse vastu oma pragu ning siis lõpuks tõmbas ta oma väikese roosa keelega sellest üle. See oli nii meeldiv, et mu tagumik esimese hooga üles hüppas. Siis aga jäin ma uuesti liikumatult lamama, et mitte oma häbelikku armukest minema peletada, ja ma tegin õigesti, sest vapper Hupferl oleks nüüd justkui aru saanud, mis minuga toimus, ja asus nii suure hoolega ja osavalt lakkuma, et ma kiimast hambaid kiristasin. See oli tõesti õnnis kõdi. Sellel lossikoeral oli tegelikult palju väiksem, kuid palju osavam keel kui mõnel mehemürakal ja sihukesele lesepõlve pidavale piigale nagu mina oli Hupferl just see õige. Olin juba peaaegu omadega õhtul, kui märkasin, et Hupferl tõmbas selja imelikult küüru ja hakkas oma tagumikku üles-alla hüpitama. Tema väike punane, terava otsaga nuudel oli kõva kui kivi ja ta hüppas tasa haugatades sohvalt maha. Ka Putzi, kes oli kerratõmbunult vaibal maganud, oli nüüd üles ärganud ja toetas esikäpad sohvale, endal solvunud ja armukade nägu peas. Silmapilk olid kaks koera teineteise otsas, Putzi pani suurest mõnust silmad kinni ja lasi keele suust välja ripakile ning Hupferl tõmbas oma naisukest nii ägedasti takka, et ta silmad vaat et peast välja kargasid. Ma ei saanud naeru pidada ja sel ajal, kui ma iseendaga käte abil ühele poo­le sain, jälgisin aina koeri. Siis lasksin vapratel terjeritel oma sõrmed puhtaks lakkuda ja see paistis neile päris hästi maitsvat. Nüüd oli mul korrapealt meelelahutust küllaga.

Õhtul tuli mulle külla Steffi, kes oli end kenasti üles löönud, ja jutustas mulle lõbusalt oma uuest austajast, kellestki vanast pooltotakast õuenõunikust, kellega ta oli linna peal kokku saanud. Tal oli raha ja ta ei olnud räpane. Ma tegin teed, Steffi oli terve lasu igasuguseid maiustusi kaasa toonud ja me sõime, pläkutasime ja kokutasime nagu murdeeas plikad. See, mis Steffi oma vanamehest rääkis, oli hiigla naljakas.

Mina: „Tuleb tal tihti või?“

Steffi: „Ei tea kus kohast? Kui ta üks kord nädalas poole numbriga maha saab, on ta juba tähtsust täis mis hirmus.“

Mina: „Pead taga palju vaeva nägema?“

Steffi: „Higistan nagu tänavasillutaja. Ja tead, vanamees on ise nii ennast täis, et hoia ja keela, aga nii kaugele ei saa ta eluilmas, et ta mulle taha keeraks!“

Mina: „Pead teda kaua üles kütma?“

Steffi: „Oh, pool tundi või rohkem, enne kui ma tal üleüldse tilga välja saan. Ta till on kipras nagu kuivand oksaraag. Ja kui see tal lõpuks kerkib, tead, nii õige väheke, siis pean oma sitsid-satsid siva üles tõstma, enne kui see tal jälle lonti vajub. Siis laseb ta oma tilgakese mulle juustesse, läheb üleni näost punaseks ja ütleb: „Pardon“.“

Mina: „Ja ega sa ei tohi naerda ka?“

Steffi: „Mõnikord ajab nii naerma, et mine või lõhki, aga midagi pole teha!“

Pärast seda olime mõlemad õige hoos ja oleksime suurest rõõmust ja kõigest südamest väheke keppi teinud. Ma olin oma „hiiremängu“ üle uhkust täis ja jutustasin sellest ka Steffile. Steffi oli vähe umbusklik ja küsis:

„See koeranäss? See Hupferl? See eksib ju sinna sisse ära!“

„Kuidas sa üleüldse minu armukesest räägid? Proovi ise, eks siis ole näha!“

Aga Steffi oligi juba kiima täis ja käsigi juba seeliku all, kui ta ütles: „Noh, igatahes niipaljukesega nagu minu õuenõunik, saab iga karjakrants hakkama.“

„Seda usun ma igatahes küll. Nii et heida ilusti pikali. Ma toon sulle Hupferli ja küll sa siis näed. Hupferl, tule siia, otsi hiirekest! Ära mulle häbi tee!“

Steffi hingas juba raskelt, ta siidine alusseelik oli kõhu peal puntras ja Hupferl liputas saba. Ta oli juba maitse suhu saanud ja Steffi vitt paistis talle sama hästi mekkivat kui minu oma. Mina istusin tugitooli diivani peatsis, tegin Steffi pluusi eest lahti ja imesin ta nibusid, mis olid suured ja kõvad ja tume-tumepruunid, sest Steffi oli ise ka tõmmu. Ent mina tahtsin ka midagi saada, kutsusin Putzi, selle emase, ja tõmbasin oma hommikumantli eest lahti. Aga kui palju ma ka ei meelitanud, sõrmi ei nipsutanud ega oma reisi harali ei ajanud, Putzi ei teinud väljagi. Juba tahtsin ennast ise sõrmega aidata, kui Steffi sai hingeldamise ja ähkimise vahepeal hammaste vahelt välja pressitud: „Määri… endale… mett… sisse! Köhöhöh! Kui talle… paljalt… ei meki!“

See oli tõesti hea mõte, määrisin kiiruga oma lilleaeda lusikatäie mett ja see maitses Putzile juba päris kenasti. Ta lakkus algul aeglaselt ja siis aina kiiremini ning pikka aega ei kostnud muud kui „likk… lakk… likk-lakk, likk-lakk, likk-lakk… mhm… mmmmmhm… mmmmmhh… aah“.

Steffi ja mina saime omadega imekenasti maha, mõlemad peaaegu ühel ajal. Steffil tuli ilmatu hulk, nii et see kõlas, nagu lakuks Hupferl veekaussi. Siis sai kumbki koer tasuks küpsise ning seejärel võtsin mina oma vana austaja Hupferli ning terase taibuga Putzi pidi Steffi õndsaks tegema. Seekord heitsime mõlemad kõrvuti laiale sohvale, Steffi tõstis ühe reie üle minu põlve ja koerad andsid oma parima. Pärast seda, kui Hupferl oli ka Putzi ees oma abielukohuse täitnud, jäid koerad vaibale lamama ja meie Steffiga mängisime oma bukettidega. Äkki lausus Steffi unistades: „Tegelikult ongi kõige kihvtini kedagi väikest ja noorukest hoovi tõmmata…“

„Et sul ka isu täis ei saa! Tead siis kedagi või, keda hoovi tõmmata?“

„Küll ma juba tean. Ta nimi on Hans. Päris armas poisu,“ ja ta jutustas mulle oma uuest tutvusest verinoore gümnasistiga. See oli nii umbes kuusteist või seitseteist ning ta oli Steffiga juttu teinud, kui see oli parasjagu oma vana kobi juurde minemas. Suurt kasvu noobel blond noormees, väga nägus ja oma ea kohta vägagi küps. Kindlasti heast perekonnast pärit ja nii kenasti riides!

„Tead, temaga poleks see mingi patt. Ta on juba nii vana küll ja ma nägin, kuidas tal kõvaks läks – ja ainult minu kõrval käimisest, linnapargis. Ühel õhtupoolikul lubasin ma tal endale vastu tulla ja me käisime Neuwaldeggis. Kabista-da sai ta mind küll, aga mina tema türa ei puudutanud ka mitte. Poisi peab enne päris tümaks tegema. Ta pole veel ühtegi naist läbi tõmmand, selle eest võin pea anda… Tead mis? Ma toon ta homme kaasa, selle Hansu. Ma pean sulle nagunii Hupferli eest kuidagi tasuma!“

Kogu see jutt tegi mulle kangesti nalja, aga õigupoolest ei julgenud ma seda asja ette võtta.

„Ei tule kõne allagi. Ja Liine, see lipard, vahiks suu ammuli pealt. Ja kui Aleks teada saab, võtab ta mu pea jagu lühemaks!“

„Aga, lollike, mis sest siis on? Ja nalja saab. Annad Liinele homme vaba päeva ja kell neli olen ma Hansuga platsis.“

Steffi pidi mind tükk aega keelitama, aga tegelikult käisid mul ammu neelud kena väikese Hansu järele. Plikast peast või pooltobukese tipsina olin ma muidugi ka nii noorte harkjalgadega nussinud, aga küpse naisena, kes juba asja tunneb, on see loomulikult palju magusam.

„Nii et homme kell neli. Ja vaata, et sa meile korraliku laua katad!“

Järgmisel päeval olid mõlemad tõesti minuti pealt kohal. Hans võttis vormimütsi peast ja lõi kannad kokku nagu mõni ohvitser. Ta käitus nagu täismees, suudles meil kätt ja kõik see pakkus meile Steffiga suurt lõbu. Steffi oli talle rääkinud, et ma olen ta lahutatud täditütar. Kui me söögilauas istusime, küsis Steffi: „Noh, härra Hans, mis te täna ka gümnaasiumis õppisite?“

Mehike läks näost punaseks ja sattus kimbatusse, kuid mina pistsin kiiresti vahele: „Ära räägi rumalusi, härra Hans on ju ometi juba üliõpilane, seda panin ma kohe tähele. Eks ole, härra Hans, te tahate kindla peale arstiks saada?“

Siis pahvatas Steffi uuesti vahele: „Mis arstiks siis, eks naistearstiks muidugi!“

Puhkesime kõik kolmekesi naerma ja Hansu näost oli näha, kui hea meel tal oli, et teda vanemaks peeti. Seda heameelt tuleb ometi nii verinoorele poisile teha, sest muidu hakkab ta mossitama, jääb põdema, ei ole tal siis enam mingit tuju ega midagi. Ja siis ei seisa ta munn enam eluilmas.

Pärast õhtusööki pakkusin Hansule sigaretti – ja suitsetada oskas ta nagu täismees ja üleüldse mitte nagu mõni poisike. Tal oli annet ja temast saab ükskord kindlasti suur elumees, kellele naised karjas järele jooksevad. Ja seda ma talle ka ütlesin. Suurest rõõmust ja uhkusest puhus ta suitsu läbi sõõrmete välja ning hakkas läkastama. Steffi aga, kes enam sugugi kannatada ei suutnud, tonksas mind laua all ja päris silmakirjalikult: „Aga, härra Hans, olete te sellega siis ülepea algust teinud?“

Hans vahtis teda nagu vasikas uut aiaväravat.

„Noh, ma mõtlen naistega. On teil juba midagi hinge peal, mõni kena piiga ehk? On Hans ehk juba midagi niisugust näinud,“ küsis Steffi ja tõmbas ühe hoobiga – igavene rajakas, nagu ta oli – oma seelikusaba üle põlve ning näitas Hansule, kes kuidagi imelikult luksuma hakkas, oma prinki ümmargust säärt ja reit tükk maad pealpool põlve, oma pikka helesinist sukka, uut sametist sukapaela, tükikest pitspüksikesi ja ribakest paljast ihu.

„Uj je, uj je, nüüd on mul sukapael katki!“ hädaldas ta ise. „Ärge vaadake, härra Hans! Muidu jääte pimedaks! Tule, Peperl, ja aita mind!“

Hans oli nii segaduses ja nii tiirane, et ei saanud enam üldse aru, kuhu ta pidi vaatama. Mina pistsin käe Steffi seeliku alla ja tegin, nagu kohendaksin seal midagi, ning kõditasin ta väikest kepinäljas pragu, mis oli juba päris niiskeks tõmbunud. Seejärel istusime kahekesi sohvale. Hans kargas nii äkiliselt püsti, et ta oma teetassi ümber ajas, Steffi aga kahmas tal randmest kinni ja tõmbas ta tihedalt vastu diivanit. Ja enne, kui ta sõna suust sai, oli meil juba kõik kombes ja tema tugev lühike lumivalge munn lõi meie huulte ees tantsu. Kumbki meist haaras ühest ta kannikast kinni, ta painutas end tublisti tahapoole ja pani silmad kinni, toetades oma värisevad käed meile pähe. Ta sõrmed tõmbusid krampi ja korra hakkas Steffi isegi vinguma, sest Hans oli tal erutusest terve tuti juukseid välja kiskunud. See oli aga peagi unustatud, sest meil Steffiga oli muudki teha. Oli see alles maiuspala! Mitte igaüks ei saa kohe esimese korraga kahte nii kena keelekest ennast limpsima. Lakkus ime ja imesime üksteise võidu, Steffi võttis ette munni, mina munad, ja Hansu hargivahele ei jäänud ühtegi kohta, mis meie sõbralikud keelekesed oleksid vahele jätnud. Kui ta kena makaron tõmblema ja tukslema hakkas, heitsin ma Steffi, nii pikk kui lai, sohvale pikali. Ta oli nii osav, et ta seelik sealjuures iseenesest üles lendas. Ta pani käe üle silmade ja hingeldas raskelt. Mina tõmbasin Hansu küünarpuu veel paar korda õrnalt suust läbi, nii et see kenasti libedaks sai, ja andsin siis talle kerge tõuke, nii et ta komistas ja otse Steffi peale lendas. See kergitas ainult väheke oma tagumenti ja noor-Hans pressis end kohe kubemeni sisse.

Kuiva suuga pealtvahtimist pole ma kunagi kannatanud ja seekord ei olnud ma juba paar päeva midagi saanud. Ma heitsin end diivaniribale, mis need kaks oma võiduhööveldamises vabaks olid jätnud, ja nimelt nii, et jäin külili nende poole. Siis nihutasin ühe käe Steffi tagumiku alla, kes hüppas ja rapsis nagu metsaline, ja teise käega haarasin Hansu püksipõhjast ning surusin need kaks teineteise vastu. Panin pea vastu Steffi puusa ja lakkusin kõigest jõust Hansu kotikuid ja lonti, nii palju kui seda Steffi seest parasjagu väljas oli. Mõlemad mörisesid õndsalt, sest mu keel toetas nõnda hästi nende nussimist, ja ega ka minul ei jätkunud millegi muu jaoks silmi ega kõrvu, maitsesin ainult nende mõlema mahla ja suutsin vaevu hingata. Me olime nii oimetud, et ei näinud ega kuulnud midagi…

Siis äkki kostis mingi kohutav laksatus ja Hans lendas pealt maha nagu keravälk. Ma vaatasin uimaselt ringi ja nägin veel, kuidas Hans põrandale prantsatas. Voodi ees seisis Aleks.

Ta oli ootamatult vara tagasi tulnud ja tema esimene käik oli muidugi minu juurde. Ta oli vihast näost sinine, ta veresooned laubal olid lõhkemiseni punnis ja ta suured vuntsid värisesid. Ta nägi jube välja.

Hans oli läinud. Vaene poiss pidi hirmsast hoobist jumala uimane olema. Oma vormimütsi oli ta maha unustanud ja oma vaese tilkuva riista oli ta ilmselt alles väljas püksi tagasi toppinud. Aleksil olid käed rusikas, aga ta ei öelnud ikka veel midagi. Steffil olid pisarad silmis, aga mitte hirmust, vaid mõnust. Ta rapsas oma seelikud alla ja vaatas Aleksile otse silma sisse. Kuraasi oli tal alati jätkunud ja suuvärk oli tal igatahes ka õige koha peal. Ka nüüd vaatas ta Aleksile marurahulikult otsa ja sõnas nii jämedalt kui oskas: „Härra von Feringer, üks kord ei loe midagi, nagu te ise üsna hiljuti nii kenasti Pepile ütlesite! Niisugune vana juurikas nagu teie peaks õnnelik olema, kui ta oma raha eest korralikku vittu saab, ja peaks ometi ka vaesele poisile üht-teist lubama. Eks ole, veinipeol lasksite oma sõpradel mind ja Pepit küll nii läbi nussida, et perse lõi tuld. Siis ei olnud sest midagi. Aga ega meie ei tohi kellegi teise poole vaadata ka! Peperl, kui sul midagi vaja peaks olema, siis tead, kus Steffi elab! Sul läheb seda varsti tarvis, arvan ma! Servus, lihunikuhärra!”

(Järgneb)