KarS § 178 ehk valvsus eelkõige!

4 minutit lugemist

Juba 26-ndat aastat käib Eesti Vabariigis vilgas ülesehitustöö. Ka kõige pahatahtlikum kapitalismi, turumajanduse ja EL pagulaspoliitika kritiseerija ei saa vaidlustada neid tohutuid edusamme, mida me oleme mitmesuguste parteide, erakondade ja koalitsioonide juhtimisel selle suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul saavutanud. Jah, nüüd võime öelda, et Eesti on jõudnud normaalsete ja tsiviliseeritud riikide ühtsesse, Euroopa Liidu vennalikku perre!

Erootilises situatsioonis alaealine pornograafilist teost uurimas.

Paraku ei kulge kapitalismi ülesehitamine meie maal ilma tagasilöökide ja dekatentlike ilminguteta. Ajal, mil töölisklass ja talurahvas on tihedate ridadena koondunud meie palavalt armastatud parteide ja erakondade ümber, leidub jõude, kes selle asemel, et innustada lihtsaid inimesi uutele töövõitudele, püüavad suunata töörahva tähelepanu siivutute ajakirjade kaantel „ilutsevatele“ paljastele rindadele. Kahjuks leidub meie maal mõningaid inimesi, kes pimedas kasuahnuses kõlvatut kaupa pakkudes sirutavad oma konksus räpase käe töölise taskusse tema väheste sentide järele. Kõige imekspandavam on aga sealjuures see, et seadusandlikud organid vaatavad sellisele üleüldisele moraalsele allakäigule läbi sõrmede! „Eesti Ekspressi“ tiraaži konfiskeerimine Haapsalu politsei poolt 19. oktoobril 1995 näitas aga kujukalt, et meie maal siiski leidub moraalselt kindlaid ja kapitalismile piiritult ustavaid inimesi, kes on valmis relv käes välja astuma selle nimel, et teha lõpp meie ühiskonnas lokkavale amoraalsusele ja kombelõtvusele. Kuid selles, et need asjad on nii kaugele läinud, on oma süü ka ajakirjandusel. Millegipärast arvavad nii mõnedki sulerüütlid, et kapitalistlik turumajandus tähendab täielikku vabadust ja vastutustundetut kõikelubatavust. Paljud massimeediumi esindajad ei suvatse endale teadvustada, et just pressil, TV-l ja kinol on tähtis osa töölisnoorte ja õppiva noorsoo kapitalistlikul kasvatamisel. Eksivad need, kes olles pimestatud võimalustest, mida vaba ettevõtlus pakub, alahindavad seksi ja odava meelelahutuse eskaleerimise laostavaid tagajärgi sirguvale noorsoole. Küsigem siinkohal: kuhu me oleme jõudnud?

TV-saated on üleujutatud sisutühjade seebiooperitega ja mitte midagi ütleva tingel-tangeliga, mida noortele serveeritakse kaasaegse poppmuusika pähe? Põhimõttelagedad „kultuuritöötajad“ on jalge alla tallanud meie edumeelsete loometöötajate vana loosungi – sisult rahvuslik, vormilt multi-kulti. Lubamatult palju näidatakse mängufilmides voodistseene, kuid mitte kunagi vaiba peal Meka suunas palvetamist. Kas voodi on siis ainuke koht, kus avaldada tundeid armastatud kapitalismiehitaja vastu? Poolehoidu (loomulikult sündsuse piirides) võib ju avaldada ka mujal, näiteks rahvaülikoolis, kus noormees ja neiu tudeerivad koos turumajanduse põhialuseid.

Valitsuskoalitsiooni targal juhtimisel edasi kapitalismi võidule. Igasse kodusse üks pagulaspere!

Meedias ilmub iga päev kahtlase sisuga tutvumiskuulutusi ja mitte kedagi ei paista huvitavat, kas tutvutakse selleks, et luua kapitalistliku ühiskonna algrakukest – perekonda või üritatakse tegelikkuses läbi elada seda, mida kujutakse pornoajakirjades ja -filmides.

Samuti tuleks tõsiselt mõelda oma, kunstiliselt täisväärtuslike meelelahutussaadete loomisele. Miks mitte teha kodumaiseid TV-seriaale, mis käsitleksid ilustamata neid probleeme, millega kapitalismiehitajal tuleb päevast päeva kokku puutuda. Muidugi vajavad inimesed pärast väsitavat tööpäeva meelelahutust, kuid just selles valdkonnas on valvsus kõige vajalikum. Piisab vaid kontrolli hetkelisest nõrgenemisest, kui juba ujuvad veepinnale igat masti intiimteenuste pakkujad, kõlvatu sisuga videofilmide müüjad ja „erootiliste“ ajakirjade väljaandjad. Neil, sageli tumeda, sotsialistliku minevikuga tegelinskitel jätkub oma tegevuse õigustamisel küünilisust ja jultumust ning nad moonutavad häbenematult selliseid turumajanduse mõisteid nagu nõudlus ja pakkumine.

Edasi kapitalismi võidule!

Jah, meie inimestel on nõudlus, kuid mitte armoraalsuse järele. Jõudu ja energiat kapitalismi ehitamiseks ei ammuta eestlane mitte varjatud pordumajade kuulutusi lugedes või nilbeid ajakirju lapates, vaid kapitalistliku turumajanduse tundmaõppimisel. Jah, pakkumine on seotud nõudlusega, kuid töölisklassile, talurahvale ja pagulastele tuleb pakkuda mitte horoskoope, pornoajakirju, imalaid armastusromaane, unenägude seletajaid ja koomikseid, vaid tõelist rahvuslikku kunsti, mis veenab meie tarbijat kapitalismi eelistes.

Kuid selleks peavad erakonnad ning ühiskondlikud institutsioonid, aga samuti korrakaitseorganid ulatama töölisklassile ja talurahvale oma abistava käe. On ülim aeg luua laitmatult funktsioneeriv mehhanism, mis tagaks olemasolevate seaduste tingimusteta täitmise.

Need aga, kes armastavad „viljeleda“ amoraalset pseudokultuuri, kes ei austa kapitalistliku ühiselu reegleid ning mõtlevad ainult kiirele rikastumisele, mitte aga meie rahva kõlbelise palge kujundamisele kapitalistliku moraali vaimus, nii nagu see toimub kõigis teistes normaalsetes ja tsiviliseeritud riikides, peavad saama karistatud meie seadusandluse kogu rangusega. Kiiduväärt on aga ka iga altpoolt tulev algatus, mis aitaks juba eos lämmatada nende „ettevõtjate“ tegevust, kes teevad panuse amoraalsusele ja kombelõtvusele. Ei, härrased, sellistega ei ole meil ühist teed!

Eesti paljurahvuselises ühiskonnas tuleb luua sallimatuse õhkkond kõigi nende parasiitide, ahnitsejate, sutenööride ja pornograafide suhtes, kes takistavad meid sammumast meie palavalt armastatud parteide ja erakondade juhtimisel kapitalismi täielikule võidule!

„Maaja” õppiva noorsoo kõlbelise palge kujundamise osakonna juhataja, kapitalistliku töö kangelane Veronika Vitt